Foto: Jaan Heinmaa
Retseptid
18. märts 2008, 22:00

Mida piiblirahvas sõi

Piibel on jätkuvalt kokkade inspiratsiooniallikas. Üha enam reisib eestlasi Piibli sünnimaadele ja kogeb ka säälse köögi hõrgutisi. Laske endid neist kanda, sest just niimoodi toitusid ka patriarh Aabraham, kuningas Taavet ja Jeesus Kristus. Ning Iisraeli või Liibanoni kokaraamatu lahtilöömisest on siin suur abi, seal on Piibli roogade retseptid.

Piibel kõneleb toidust kui ohvriandidest. Loomad ja kodulinnud valmistati ohvriks toomiseks ette ja otse loomulikult pisteti ohvriloomade liha pärast pintslisse. Muidugi küsivad köögis askeldajad - kuidas toda liha valmistati? Hea küsimus. Võib tunduda, et tegelikult lahendamatu, ent asi ei ole sugugi nii trööstitu.

Piibel on sündinud semiidi rahvaste keskel ja nonde rahvaste vähene kokkupuude õhtumaise praktilisuse ning inimmõistuse kummardamisega on tänini lubanud säilitada vanad käsitöövõtted, millede hulka kuulub muidugi ka kokandus. Lähis-Ida rahvaste köögid on peaaegu kattuvad , võib üsna uhke kindlusega arvata, et enamus Lähis-Ida traditsioonilises köögis pakutavast omab väga pikka ja auväärset ajalugu ning neid roogi valmistati üsna samamoodi kui tänapäeval.

Nii piibliaegne kui tänane Lähis-Ida köök kasutab lihana peaasjalikult lamba- ja kitseliha. Kuna nii islamis kui judaismis on sealiha tunnistatud roojaseks ja seetõttu rituaalselt kõlbmatuks, jääb see välja. Pääreegel kõlab nii: süüa võib looma, kellel on sõrad ja kes mäletseb mälu ning lindu, kes lendab, kellel on kaks jalga ja vee-elukaid, kel soomused ja uimed. Välja jäävad jänes ja siga, jaanalind ja angerjas. Ka putukad - kui need ei ole just tirtsud - on Vana Testamendi jaoks roojased ja söömiseks kõlbmatud. Liha, on see siis mõeldud ohvriks või muidu kasutamiseks, tavaliselt küpsetatakse sütel või keedetakse. Keetmist kasutavad piiblitegelased peaasjalikult looma- või vasikaliha tarbeks, täpselt samamoodi on see ka Lähis-Idas praegu. Mahlasemat tulel lastud lammast kui kunagises Foiniikias, Piibli Galileamaal ehk praeguses Liibanonis olen harva kohanud. Suusõnalise traditsiooni edasiandmine vanemailt poegadele on uhkuseasi ja sestap on semi rahvaste juures kokandamas aiva mehed, kes toidutegemise kunsti ka edasi kannavad. Ja ikka nii, nagu 2. Moosese raamatus kirjeldatud: "Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest...ja nad söögu seda liha selsamal ööl tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!"

Kuna Piibli leitmotiiv Iisraeli maa suhtes on "maa, mis voolab piima ja mett," siis võib aimata, et tänu asukohale kasvab sääl kõik peaaegu et ise ja viljakasv on rohke ning lopsakas. Puuviljad, ürdid ja köögiviljad on pea kõikjal Piiblis kirjeldet. Laialdaselt süüakse ja kasutatakse sääl õunu, granaatõunu, melonit, viigi-ja viinamarju. Koriander, apteegitill, küüslauk, münt, safran, sinep ja kollajuur toonivad ürtide ja vürtside maailmas. Ja muidugi teeb Piibel oi kui palju juttu leivast. Nisu, kaer, spelt, oder (Piibel räägib ka õllest!) on Piibli teraviljad. Leib koos oliivõliga tuuakse ohvriks ja tarvitatakse ka igapäevaselt, seetõttu ei saa ka tänapäevane lähisorientaalne köök hakkama oliivõlita. Kuumas ahjus või välitingimusis kuumal kivil küpsetet leiva lõhna on täis enamus Lähis-Ida linnadest ja küladest.

Kindlasti on paljudel meeles lugu Jeesusest, kes toitis imelisel moel kahe kala ja viie leivaga 5000 meest ja nende naised-lapsed pealekauba. Kala on olnud Vahemerega piirnevas Iisraelis tähtis leivakõrvane, isegi Egiptuses mekkis kala Iisraeli rahvale niivõrd, et kui nad olid kõrberännakul Tõotatud Maale, meenusid neile ajad Egiptuses olles ja nad ohkasid: "Meil on meeles kala, mida me sõime Egiptuses muidu, kurgid, melonid, laugud, sibulad ja küüslaugud..."

Piimast on Piiblis rohkelt juttu, peaasjalikult küll ohvrireeglite juures. Juustu mainib 2. Saamueli raamat, kus kuningas Taavetile ja tema saatjatele tuuakse igasugu väärt kraami toiduks: "(nad) tõid...nisu ja otri, jahu ja kõrvetatud teri, ube ja läätsi ja muud kõrvetatut, mett ja võid, lambaid ja kitsi ning lehmajuustu toiduks Taavetile ja rahvale, kes olid koos temaga."

Piibel ei kirjelda eripäraseid ja spetsiifilisi toite, milliste ülesanne on kas inimelu pikendada või mõnda muud maagilist tulemust saavutada. Nagu ütleb mu vana sõber Volks Vaagen: "Ärge laske end eksitada mesikeeltel, maitsvaim toit on tehtud lihtsalt ja armastades." Nii ka juutide ja kristlaste pühakiri - Piibel - ei esita valmisretsepte ega roogi, vaid annab ainult aimu kokandatavast.