Juba korgi avamine on põnev tseremoonia. Pudelis on ju rõhk ja kunagi ei tea me täpselt, kui suur see rõhk on. Mõistagi ei kipu ma juba ammu avama vahuveini, mida pole maha jahutatud või mida on eelnevalt loksutatud. Õppetunni sain suvesoojas bussis loksunud punast vahuveini avades. Mõtlesin, et üllatan kohe uksel sünnipäevalast pauguga. Üllatasin ja kuidas veel, kogu esiku tapeet vettis tumepunasest veinist! Tänapäeval vahuveiniga külla jalutades panen pudeli jää või lumega täidetud kilekotti ja kõik probleemid on hoobilt kontrolli all. Pudel jahtub õige temperatuurini ja siserõhk ei tõuse kunagi üle kriitilise piiri, sest süsihappegaas lahustub veinis seda paremini, mida jahedam jook on. Mis parata, mulle meeldib kõigest hoolimata ukse peal pauku teha. Üllatus on ju nii tore asi … Kuidas soliidselt paugutada Mõistagi ei ole vahuveinipudeli pauguga avamine soliidne tegevus. Korrektne oleks pudel avada vaid sisina ja õrna plompsuga. Selleks keeratakse korgu traatümbrise sulgursilmus lahti ja võetakse ühe käega korgist ning teisega pudeli põhjast ning keeratakse. Aga mitte korgist, vaid pudeli põhjast, sest selle läbimõõt on suurem. Nii on pööramine kergem. Pärast pööramisthakkab kork pudeli siserõhu tõttu liikumaja nüüd tuleb teda vastavalt survele veidi taltsutada, kuni gaas hakkab vaikse sisinaga väljuma. Pärast väikest ootust võib korgi rahulikult pihku võtta ja pudelilt eemaldada. Plops ja valmis! Pauku tehes tuleks traat esmalt eemaldada ja siis käituda vastavalt oludele. Vabas õhus on oht, et kork kedagi või midagi tabab, peaaegu olematu, eriti kui pudeli suu suunata inimestest eemale. Siseruumides oleks mõistlik korgist iga hinna eest kinni hoida. Tänu avaldavad laearmatuur, klaasuksed ja –aknad ning mõistagi pererahvas. Ja siis voolab vahuvein pokaalidesse, öeldakse toost ja lüüakse kokku: „Plonks, klonks, koll …“ Aga kuhu jääb pidulik kõlin, küsite? Jah, kurb küll, aga mullid on sellest jagu saanud. Pokaalimeistrid on naljakad inimesed, nad teevad šampanjapokaali, aga proovivad kõlinat vist ainult kraaniveega. Gaseeritud jook aga kõliseb teistmoodi. Vaid umbes üks kümnest erinevast vahuveinipokaalist kõliseb ka siis, kui on täis valatud. Poes kõlina järeleproovimise võimalus on praktiliselt olematu. Kõlina salanipp Kuid lahendus on muidugi olemas. Õigupoolest isegi kaks. Pokaal, mis on täidetud umbes pooleni, kõliseb rõõmuga. Selleks tuleb rahumeelselt piirduda vaid pokaali ühekordse täitmisega. Valades tekib alati vahtu ja pokaalide lõplik täitmine vajab väikese ootuse järel teistkordset protseduuri. Ilma teise valamiseta on aga kõlin alati olemas. Teine võimalus on idamaisest klaasikolistamisest loobuda. Selle asemel tõstetakse esmalt pokaal tseremoniaalselt taeva poole ja lastakse seejärel hea maitsta. Kuidas mullid veini sisse saavad? Alustuseks korjatakse viinamarjad ja pressitakse mahlaks. Mahl pannakse suurtesse roostevabast terasest mahutitesse käärima. Ilusa särava mullijoogi asemel on pokaalis veel hägune inetu pardipoeg. Käärimise lõppedes lastakse pärmil põhja sadeneda ja juba valmis, puhas, ilma mullideta vein valatakse pudelitesse. Sinna lisatakse ka mullide tekitamiseks sobilikku pärmi ja pudelid saadetakse mulle kasvatama. Mitte kõik pudelid ei pea keldristressile vastu ja nad kaotavad üle jõu käive surve all oma põhja. Mullide valmimisele järgneb pudelite lõbusõit karussellil, kus pudelis olev pärm meelitatakse kaela sisse. Pärast pudelikaelte karastavat suplust jäävannis on pärmisegune vein muutunud jääklombiks, mis lendab kroonkorgi eemaldamisel põmaki! pudelist välja. Jääb vaid üle puidust kork peale suruda ja traatvest ümber mähkida – vahuvein ongi valmis. Pudeleid on eri suurustes – 200 milliliitrist kuni 12 liitrini. Vahuvein sobib hästi ka söögiga. Kõrgelennuliste toidutaieste kõrval sobivad vahuveiniga ka lihtsad talupojatoidud, nagu küüslaugu ja tomatiga hõõrutud röstsai või seakamarakõrned.ALLIKAS: Oma Maitse
Kommentaarid (0)