Foto: Jaan Heinmaa
Retseptid
7. veebruar 2008, 22:00

Supiklassik: guljašš

Ungari suur toiduklassik guljašš ehk gulyasleves on Eesti köökides muutunud tundmatuseni.

Eestlaste kartulikõrvane lihakaste ei meenuta kuidagi seda suppi, mida Ungaris igal pool pakutakse. Pigem võib Eesti versiooni guljašist võrrelda teise Ungari toiduklassiku pörkölt’iga, mis on veiseliha asemel pigem sea- või vasikalihast, seda serveeritakse madalalt taldrikult ning süüakse noa ja kahvliga.

Guljašš on üpris vana toit, mis jõudis Ungarisse 14. sajandil, mil Ungari vallutasid Türgi janitšarid. Koos oma lemmiksupiga tutvustas Türgi armee ungarlastele ka huvitavat taime nimega paprika, mis Türgisse jõudis Hispaania kaudu, kuhu selle omakorda oli Ameerikast toonud Kolumbuse arst.

Paprika võeti Ungaris kiiresti omaks ning nüüd ei kujuta keegi Ungari kööki ilma paprikata ette. Samuti ei kujutata ilma paprikata ette ka guljašši.

Guljašš sisaldab lisaks jahvatatud paprikale kindlasti ka suures koguses veiseliha ja sibulat. Ungarlased ise ei pane kunagi guljaši sisse võid, jahu ega ka konservtomateid, mida mujal maailmas guljašš-supi retseptides armastatakse kasutada. Tomatit lisatakse ainult siis, kui on käepärast tõeliselt head küpset tomatit. Soovi korral lisatakse mõnikord ka kartulit, rohelist pipart, punast veini.

Tegu on toiduga, mida hautatakse tunde vaiksel kuumusel, mille tulemusel saadakse paks ja tõhus lihasupp, mida madjarid armastavad igas kodus ja söögikohas süüa.

Õnneks leidub ka Eesti kokaraamatutes retsepte, mis peavad guljašši supiks, mitte lihakastmeks.