Vastlapäev ja -kombed ennevanasti

Vastlapäev oli päev, mis lõpetas jõuludega alanud söömaaja, pärast mida algas suur paast. Üheks püha nimetuseks sobis ka lihaheitepäev, sest sel ajal sai liha otsa ja ega seda ei tohtinudki enam süüa. Seepärast võeti välja viimased seajalad ja keedeti koos hernestega, nii saadi tõeliselt rasvane ja toitev kõhutäis. Paiguti keedeti aga hoopis alleshoitud seapead koos tangudega.

Mitmel pool oli tavaks süüa kuni seitse korda päevas. Hommikuks valmistati vastlapuder, milleks oli tangupuder. Tangupuder sobis ka pidusöögiks, siis pandi sellel veidi lihakõrneid sisse, vahel ka soolaseeni, kui neid alles oli. Kui seaastjasse oli aga seasaba alles jäänud, said selle pere lapsed. Lõunaks või õhtuks keedeti seajalgu, mida söödi ubade ja hernestega.

Seajala kontidest valmistati vurre, rõõmuks nii lastele kui täiskasvanutele. Ülejäänud kondid viidi mõnes paikkonnas seaasemele, sest nii loodeti head sigade kasvu

Vastlapäeval küpsetati pannkooke, vastlapliine, sageli kasutati selleks tatrajahu. Samuti tehti ka leiba ja karaskit, pärast kasteti vastvalmistatud leiba süües lihakeeduvedelikku. Kui leiba küpsetati, siis tehti ka üks väike vastlakakk, mida ei söödud ära, vaid hoiti tallel, kuni karjalaps karja läks. Siis söödeti pool kakust loomadele, teine pool raputati laiali tähtsatesse paikadesse.

Vastlapäeval käidi ka palju külas, et koos lustida. Seda päeva peeti rohkem naistepühaks, sest naistetööd olid keelatud. Naised said siis ka kõrtsi minna, kus siis otse pudelist linapikkust joodi. „Naised võtsid kamba kätte: lähme ikka suure kambaga, lähme ikka suure kambaga“ (Valjala)

Vastlaliug oli vanasti au sees ja on seda ka tänaseni. Vanasti sai mõõta liu pikkuse järgi linade võimalikku pikkust, tänapäeval on see lihtsalt tore komme, kui aga lund jätkuks. Tänapäeva eestlase jaoks on aga olulisemaks märksõnaks vastlapäeval vastlakuklid kõikvõimalikes variantides.