Retseptid

Saksa veinid pole ammu enam Liebfraumilch... 

Erbi Kildjer, 21. veebruar 2008 22:00
Foto: Matton Images
19. sajandil hinnati Saksa valgeid veine samaväärselt Bordeaux’ tipptegijatega. Kuid selle ilusa aja rikkusid suured sõjad ja hilisem Liebfraumilchi buum.

Viinamarjad sattusid tänasele Saksa pinnale Rooma impeeriumi aegu, mil roomlased sõjaväele linnakuid rajades ka söödava ja joodava peale mõtlesid. See kõik toimus esimese aastatuhande algul. Kuna Saksamaa asub liigagi põhjas, siis on kliima soojenemised kas hoogustanud või pärssinud viinapuude kasvatust.

Saksamaa keskaegsed veinimõisad asusid enamasti kloostrite ümbruses, kuna keskajal polnud ju hotelle ning palverändurid peatusid ööseks kloostrites, kust ka süüa ja juua sai. Ka jäi munkadel piisavalt aega viinapuudega tegelemiseks.

19. sajandil hinnati Saksa valgeid veine samaväärselt Bordeaux’ tipptegijatega. Kuid selle ilusa aja rikkusid suured sõjad ja hilisem Liebfraumilchi buum. Liebfraumilchi buum lihtsalt ohverdas kvantiteedi nimel kvaliteedi. Tänaseks on Saksa veini orientatsioon ammugi kvaliteedi suunas.

Tähtsamad viinamarjasordid Saksamaal on heledad (üle 65%): Riesling, Müller-Thurgau, Silvaner jne. Tumedatest marjadest on tähtsaimad Spätburgunder (Pinot Noir) ja Dornfelder.

Saksa veine klassifitseeritakse täiesti omamoodi. Laias laastus on süsteem sama: lauaveinid – Tafelwein, maakonnaveinid – Landeswein ja kvaliteetveinid – Qualitätswein. Kuid kvaliteetveinid on jagatud veelgi peenemalt: QbA – tõlkes “Kvaliteetvein kindlast kasvatuspiirkonnast” - ja QmP (Qualitätswein mit Prädikat) – tõlkes “Lisamääratlusega kvaliteetvein”. QmP veinide puhul on kuus lisamääratlust, millest kolme esimese puhul läheb vein järjest magusamaks ning kolme järgneva määratluse korral on tegu juba dessertveiniga.

Kabinett – teoorias kergeim ja väikseima magususega QmP vein, kuid headel aastatel võib olla Spätlese tasemel. Meie mõistes poolkuiv vein.

Spätlese – tähendab tõlkes “hilist korjet”. Viinamarjad on korjatud hiljem ning suhkru kontsentratsioon viinamarjades on suurem. Meie mõistes poolmagus vein.

Auslese – tähendab nn “valitud korjet”. Viinamarjad on hilisest korjest ning valitud viinamarjakobaratest. Magususaste Spätlesest üles. Meie mõistes poolmagus või magus vein.

Beerenauslese – tähendab “valitud viinamarju”. Viinamarjad on ükshaaval valitud ning reeglina on need kaetud väärishallitusega (botrytis). Dessertvein.

Trockenbeerenauslese – tähendab “kuivatatud valitud viinamarju”. Viinamarjad, mis on kaetud väärishallitusega on peaaegu rosinataolised – kuivad. Loomulikult hoolikalt valitud. Dessertvein.

Eiswein – tähendaks kirjanduslikult jääveini. Viinamarjad jäetakse viinapuudele kuni talveni ning korjatakse peale jäätumist. Dessertvein.

Mõnikord võib aga Kabinett või Spätlese veinide puhul leida sõna trocken. Sel juhul on tegu kuiva, kuid kena kontsentratsiooniga veiniga.

Saksamaa tähtsaimad veinipiirkonnad on mahuveinidele: Rheinhessen, Pfalz ja Mosel-Saar-Ruwer (veinikaupmehe nimega). Tippveinid tulevad aga peamiselt Rheingau, Mosel-Saar-Ruwer’i (veinimõisa nimega), Nahe ja Franken’i aladelt. Punaveinid Württemberg’ist ja Ahr’ist.

Mida osta Saksamaalt?

Osta valget veini. Osta Rieslingut. Kui soovid kuivemat veini, siis vali vein, mille sildil on trocken. Poolkuiva-poolmagusa armastajale on tavaline QbA või Kabinett ja Spätlese suurepärased. Otsi VDP mõisa kotkast kapsil – siis on tegu tippmõisaga.

Enamik Saksa Rieslinguid on mõeldud tarbimiseks 3-4 aasta jooksul korjeaastast. Saksa veini tuleks alati jahutada 8-10°C-ni!