TERVET AJAKIRJA SAAD LUGEDA: DIGI.OMAMAITSE.EE “Hea toidupilt koosneb legendaarse toidufotograafi Andrew Scrivani sõnul 50% ilusast roast ja 50% fotokunstist. Koolitusel soovitan ikka: et pilt õnnestuks, peab toitu vaatama näljase pilguga. Enne kui minust sai toidufotograaf, olin suhteliselt andekas sööja,” muigab KATRIN PRESS (40), diplomeeritud ajakirjanik, viimased kümme aastat töötanud fotograafina.
2007. aasta kevadel läkitas Oma Maitse Katrini Brüsselisse kirjutama toiduteemalist lugu. Ka pildid jäid tema hooleks. Katrin laenas digipeegelkaamera ning üles said võetud küüslaugust uhkavad mereannid ja majoneesised friikartulid. Vabal ajal vanakraamiturgudel kolistades ei raatsinud ta enam fotokat käest panna. Taipas, et tahab sel alal jätkata.
Esimese piltnikuaasta sisse mahtusid kursused Kaupo Kikkase, Annika Metsla ja Viktor Koškini juures, iseõppimine ja tuulamine internetis.
“Alustades oli mul väike identiteedikriis või alaväärsuskompleks; mulle näis, et ainuüksi toitu pildistades ma pole õige fotograaf,” tunnistab Katrin. “Pidin endale ja maailmale nagu midagi tõestama. Üksvahe pildistasingi päris palju pulmi ja peresid.”
Huvi inimesega töötamise vastu soodustas 2010. aastal Katrini esimese lapse, poeg Hannese sünd. Praegu võib ta täie kindlusega öelda, et on pühendunud toidufotole.
“Laias maailmas on toidufotole tekkinud väga kitsalt spetsialiseerumine – kuni selleni välja, kes pildistab kauneid kokteilimulle ja kes lendavaid vedelikke,” ütleb ta.
Nõudkem nõusid!
Esialgu kopeeris Katrin oma töödes trendi, nüüdseks on jõudnud iseendani. Talle meeldib puhas minimalistlik joon. Kaadrit seades tahaks alati midagi vähemaks võtta.
Kaks aastat tagasi kolisid Katrin ja kondiiter Kertu Lukas ühisele pinnale, kus tegutsevad koos toidufotostuudio Nõudepeatus ja kondiitriäri Suhkruingel. Ühiselt sätitakse ka toitu pildile, viiakse läbi toiduvalmistamise töötubasid ja fotokoolitusi. Nõudepeatus õigustab oma nime igati, riiulitel kõrguvad klaasid ja vaasid, siin kuldsed kohvitassid, seal linnutähnilised kausikesed. “Algul kokkasin ise, aga siis sain aru, et ei halda seda kaost piisavalt. Jätsin toiduvalmistamise teistele. Stilistikat teen edasi,” lausub Katrin. “Hakkasin külastama vanakraamipoode, et leiaks soodsalt erinevaid rekvisiite. Ent ühel hetkel hakkas sealne valik mu käekirja mõjutama – ja mitte soovitud suunas, jäädes kinni nõukaaja retrosse. Taipasin, et puudu on värske eesti disainerlooming! Tänaseks on mul tekkinud toredad kontaktid kohalike tarbekeraamikutega ja nõudemeistritega. Tahan ühendada toidu- ja kunstimaailma, nii saabki meie kodulehelt tellida lahedaid nõusid.”
Loomulik on moes
Kõige armsamad tööd meenuvad Katrinile kiiresti. Neli aastat tagasi sõitis ta mööda Eestit, pildistas viljavälju ja lehmi, kuna maaeluministeerium oli temalt tellinud toidu tootmisega seotud fotoseeria. “Dokumentalistika on mu salaarmastus! Uudishimuliku inimesena tegin ma seda enne sõnade abil, nüüd pildiga,” rõõmustab Katrin. Kokaraamatule “Sööme kala” tegi ta nii pildid kui ka stilistika. “Mäletan, kuidas läksin üht kalurit fotole püüdma, oli külm ja tuuline, aga meeleoluga sobis, et näpud olid kanged ja vihma piserdas!” Mahukas album “Suhkruingli magusad lauad”, mille Katrin üles pildistas, pälvis mullu parima kokaraamatu auhinna.
Mida arvab Katrin toidu “retsimisest”, et see võimalikult efektselt fotole püüda – oleme ju kuulnud lugusid vildikatega värvitud maasikatest ja sulašokolaadi asendamisest mootoriõliga?
“Toiduväliste segude kasutamine jääb pigem aega, kus fototehnika ei olnud veel nii hea. Ka paranenud töötlusprogrammid on feikimist vähendanud,” sõnab Katrin. “Toidukultuur on muutunud naturaalseks, toit peab välja nägema päris. Ülalkirjeldatud menetlused on eelmise sajandi komme, kui eeldati täiuslikkust. Kindlasti kasutatakse teatud juhtudel järeleaitamise nippe, nagu köögiviljade ja liha tooreks jätmine värvi säilitamiseks või leeklambiga kõrvetamine pinna krõbestamiseks. Kõige raskem on pildistada toite, mis sulavad kiiresti ja kaotavad sekunditega oma välimuse: jäätist ja moodsa köögi õhkõrnu vahulisi olluseid. Ja loomulikult toite, millel pole vormi ega värvi, ainult ebamäärane pruun toon, nagu tekib lastel guaššidega plätserdades.”
Mis on tähtsaim nipp toidufoto õnnestumiseks? “Valgus,” on kõik kolm ühel nõul.
• “Õige valgus pildil on nagu võimalikult täpne sõna tekstis,” ütleb Katrin.
• “Alati tasub eelistada loomulikku valgust,” ütleb Laura.
• “Parim on pehme valgus, näiteks akna kõrval. Vajadusel pehmenda valgust valge linaga. Kasuks tuleb ka reflektor, mille abil valgust tagasi peegeldada,” ütleb Anett.
Klõps ja amps?
Katrin unistab mitmepäevase toidufotokoolituse läbiviimisest, kus mindaks ägedasse kohta, korjataks marju ja seeni, tehtaks süüa ja pilti. Küllap saab Katrini mõte teoks, kui pisitütar Iris teda vabamalt liikuma lubab. “Loovinimestel on tähtis saada paremaks mitte ainult tehniliselt, vaid ka mõtteaparaati treenides. Kuidas asjad õigeaegselt tehtud saada? Kuidas mitte olla iseenda suurim vaenlane ja kriitik?” küsib Katrin. “Õudselt lihtne on jääda hommikumantlis istuma köögilaua taha ja kaduda imelikku sotsiaalmeedia-ulma. Mida raskem, ebameeldivam ja pakilisem ülesanne, seda rohkem kummitavad asendustegevused. Mind aitab, kui sunnin end kodust välja minema, kasvõi jalutuskäigule. Liikumine paneb mõtte tööle. Fototöös on oht jääda üsna üksinda. Pildistamisele kulub ehk 20% ajast, sellega külgnevad ettevõtja kohustused – kliendisuhtlus, turundus, finantsid ja planeerimine – võtavad rohkemgi aega kui fototöötlus.”
Üks asi vajab veel rõhutamist. Katrini meelest kiputakse toidufotograafi ameti juures sageli ületähtsustama söömise aspekti: mõtle, kuidas sul ikka veab, saad kogu aeg tasuta hästi süüa! “Tegelikult on mõnikord nii kiire, et kõik jääb puutumata; mõnikord on toit foto huvides lõpuni küpsetamata, mõnikord seda ei pakutagi,” selgitab ta. “Kindlasti pole see nautimine, kui saad möödaminnes võtta ampsu külmast portsjonist!”
LAURA STRANDBERGI (32) kunagised esimesed katsetused toidufoto vallas pälvivad praegu talt karmi hinnangu: “Ületöödeldud!” Praegu tuunib Laura toidupilte üsna vähe. Need võiksid head välja näha juba kaamerast piiludes, usub ta. Laura loominguga saab tutvuda Nipiraamatu kokanduskülgedel.
Laurale meeldib toidufotodel kerge lohakus: lauale ununenud kahvel, juhuslikuna näiv korts lina sees, aurupahvak taamal. Ning inimese kohalolu, kellegi käsi midagi valamas või tilgutamas. Moemaailmas oleks säärase muretu stiili vaste boho-šikk.
“Nõud on väga olulised. Olen neid leidnud antiigipoodidest, uuskasutuskeskusest ja internetist,” avaldab Laura. Ägedad taustad kuluvad ka alati ära, käiku lähevad erinevad tuhmid kiviplaadid, paber, kangad, puitplaadid. Laura on mahakantud mööblit prügimäeltki koju vedanud. Kord sõitis Narva, et saada endale üks vana lagunenud kapp. Kuid oh millised koorunud ja kratsitud värvikihid sellel lasusid! Ja imelik – ükskõik kui erinevaid toone oli üksteise otsa võõbatud, sobisid need omavahel.
Kokapaberitega fotograaf
Lapsena Laura eriline toiduvalmistaja polnud, esimese koogi küpsetas 20-aastasena. “See oli kohupiima-mustikakook ja tuli nii ilus, et tegin kohe pilti,” tähendab Laura. Tollal ta veel fotograaf ei olnud, aga õnnestumine lisas indu. Ta läbis ülikooli kõrvalt nelja kuuga Pärnu Kutsekoolis kokaõppe ja koguni töötas lühikest aega peakokana ühes creperie’s Kadriorus.
Kaks korda on Laura üritanud õppida asjalikke erialasid: majandust ja turismi. Nüüd on ta hästi rahul ja tänulik, et mõistis, et numbrid pole üldse tema teema. Ta on käinud Eesti Foto koolitustel, võtnud eratunde Andrus Noorhani ja Mardo Männimägi juures, erineva tes töötubades ning palju ise õppinud. Õpib edasi, tihti kuulab-vaatab fotosid töödeldes online-workshop’e.
Praegu valitseb Laura koduköögis pidev segadus, toidutegemine käib täistuuridel. Ta on elevil – novembris ilmub tema esimene kokaraamat! Tulekul on 200 lehekülge magusroogasid, mille valmistamisel pole kasutatud suhkrut ega piima, samuti ei sisalda need nisujahu. Maitsevad ja välja näevad võrratud.
“Olin sellisest raamatust mitu aastat mõelnud. Oleksin ilmselt edasi unistanud, aga Ajakirjade Kirjastuse raamatuosakond võttis minuga ühendust ja küsis, kas ma ei sooviks midagi teha,” sõnab Laura. “Vastasin, et tegelikult on mul päris kindel visioon, ja see meeldis neilegi.”
Muide, veel mõned kuud tagasi oli Laura tõeline magusasõltlane. Pärast seda, kui hakkas kohvi jooma, enam ei isuta.
Pulmapiltniku eine
Retseptide koostamiseks vajalikud teadmised on Laural olemas. “Kui oled toitu juba korra teinud, siis tunnetad ja saad aru, kuidas uuesti teha,” lausub ta. “Mulle väga meeldib süüa! Mõtlen toidust suure osa päevast.”
Kuna Laura esmalt valmistab toidud ja siis peab need võimalikult kähku pildile saama, tuleb tal end töötades kiiresti ümber lülitada. “Kõigepealt vaatan üle toitude nimekirja: mis on lihtsam, mis võtab rohkem aega,” oskab Laura toimetusi järjestada. Muidugi oleks hõlpsam keskenduda ühele. See-eest, vaaritades suurema hulga toitu, võib kutsuda külla Nipiraamatu toimetuse ja korraldada pisikese peo. Laura 11-aastasele tütrele Andrale ema toidud meeldivad, viiene poeg Kris Markus eelistab ülilihtsaid maitseid.
Lisaks on Laura hinnatud ja tegus pulmafotograaf. “Oh, kui keegi näeks mu märkmikku ...! Selle lehed on tihedasti täis kirjutatud ja nurgad tagasi murtud. Elu naerab, kui sina planeerid. Kuid ikka peavad asjad olema kirja pandud,” nendib ta. Ja mida sööb fotograaf pulmas, et pikk päev vastu pidada ja mitte nõrkeda enne, kui nuga vajutatakse ohtrakihilisse kooki? “Pulmafotograafi eineks on sageli bensiinijaama võileib ja pähklid,” naerab Laura.
“Mulle on väga tähtis, et toit näeks maitsev välja. Üritan alati kaasata mingi nämm-elemendi: voolava šokolaadi, mahlased marjad või imepehme saia, mis paneb vaatajal kohe suu vett jooksma,” avaldab ANETT VELSBERG (24), toidufotograaf ja -stilist, kellel on Instagramis üle 200 000 jälgija.
Anetti fotosid on avaldanud teiste seas ajakirjad Jamie ja Glamour, hiljuti ilmus lugu The Independent UK-s. Kõige sagedamini öeldakse tema tööde kohta ilus ja isuäratav. Samuti esteetiline ja kunstipärane. Viimast komplimenti hindab Anett enim. “Näen toidufotograafiat ja -stilistikat oma kunstina ja on imeline, kui ka teised seda märkavad. Toidufotograafi amet pole veel nii levinud; sageli inimesed ei teagi, et see on päris töö.”
Võluv valgus
Anetti fotod lummavad erilise, justkui küllastunud valgusega. Ons Kaplinnas, Lõuna- Aafrikas, kus ta juba mitu aastat elab ja töötab, valgus teistsugune? “Seda ma ei ütleks, aga pildistan ainult naturaalse valgusega,” ütleb Anett. “Päikest on siin aastaringselt väga palju ning suvisel ajal pilvi peaaegu pole. See aga on pigem halb: valgus on liiga tugev. Alati peab olema pehmendaja akna ees ning nõnda võivad jääda varjud. Pildistamise kohta peab päeva jooksul mitu korda muutma, kuna päike liigub.”
Anetti toidupiltidel leiab palju värskust, kirkust, erinevaid pastelseid toone ning kohati lapsemeelset rõõmu, mõmmikujuliste pannkookide ja vembukate küpsiste kujul näiteks.
Hm, kuidas täna torti lõikame?
Anett teeb kõik ise, alates toiduainete valimisest turul, kuni lõpetades piltide ülesriputamisega kodulehele. Praegu ta tunneb, et tema lemmik-töölõik on stiliseerimine. Foto planeerimine, vajalike nõude-taustade sobitamine, meeleolu tekitamine. Süüa tegema õppis Anett väikese tüdrukuna, asjatades emaga koos köögis. Üht oma esimestest toidupiltidest mäletab ta täpselt. Oli just saanud esimese nutitelefoni. “Instagram oli alles algusjärgus ja kõik kasutasid seda, et jagada pilte endast, sõpradest, loomadest. Mulle see väga huvi ei pakkunud, kui ehk kassipildid välja arvata,” naerab Anett. Nii küpsetas ta hoopis lehttainapiruka ricotta ja kirsstomatitega. Poetas kenas keraamilises vormis pirukale basiilikulehti, viis kodu talveaeda valgele lauale ning pildistas.
Kas inimesele, kes viibib päevast päeva toidu keskel, on ses vallas veel ruumi üllatumiseks? “Võib-olla stiliseerimise poolelt: paar päeva tagasi nägin torti, mis oli lahti lõigatud hoopis teistmoodi kui tavaliselt kaheksaks,” sõnab Anett. “See pole ka pommuudis, aga hiljuti võtsin kasutusele uued taustad. Need saatis mulle firma Woodville Backdrops, kes teeb mis tahes tekstuuriga toidufotograafia taustu, mida on mugav kasutada ning transportida.”
Rasked karakterid
Üks keerulisemaid toite pildistamiseks on Anetti meelest kindlasti supp. “See võib jääda lame, garneeringud vajuvad sisse või lähevad laiali ning värskeid asju peale pannes on suhteliselt vähe aega pildi tegemiseks – muidu peab uuesti alustama,” tõdeb ta. “Teiseks on väga raske liha ilusaks teha. Kord pidin stiliseerima Lõuna-Aafrika grillvorsti (boerewors) ning see kohe kuidagi ei tahtnud maitsev välja näha.” Olles vegan, võtab Anett vastu ka liha valmistamise ja pildistamise tööd.
“Õnneks olen õppinud kokaks, nii et oskan liha valmistada ning ega keegi mul seda toitu süüa käsi,” ütleb ta. “Kui mina ei tee, teeb lihtsalt keegi teine; mingit aailmaparandamist tööst keeldudes ei toimuks.”
Kommentaarid (0)