Sandra Sentjurin: “Mulle meeldib, kui tort ei näe välja nagu tort!”
Pagariäri Cakery by Chef Sentjurin asub Sandra (24) oma koduköögis. “Usu mind, siia lauale mahub sadu muffineid. Ega profiköögidki ole väga suured,” veenab ta. Hoidikutes on silikoonvormid, õigupoolest seebivormid, mille abil Sandra vormib igasuguseid kujundeid; karbikestes on ootel trühvlid, pähklid, siirupiga röstitud samblatupsud. Sandra enese koostatud playlist’ist võiks samahästi paiskuda räppi või klassikat, aga täna kõlavad Whitney Houston ja Chaka Khan. Ta pakub pettekaburgereid, kus juustuviil on mangomaitseline ja liha šokolaadimassist; kolbaga kaunistatud vaarikatorti; beseesid, milles lausa aistida munavalge maitset, kuigi muna seal ei ole, ning õrnu koogikesi, millest voolab välja sula-soolakaramell. Ülejäänu saame ümmargustes karpides kaasa ning tal pole vaja manitseda, et me kannaksime neid ettevaatlikult käe peal. “Tavaliselt naised tellivad, mehed tulevad järele – ja siis viskavad koogikarbi piltlikult öeldes üle õla,” naerab ta. Aga Sandra, sa ise? Sandra muigab. “Mina ei söö magusat. Ainult maitsen.”
Sinu kondiitritooted on sajaprotsendiliselt taimsed. Hämmastav, et sa pole jäänud kikerhernevedelikust vuristatud beseedele puhkama, vaid katsetad aina uusi kooslusi!
Jah! Mul on näiteks klient, kes tellib igal nädalal karbi šokolaadi ning soovib, et kommid oleksid iga kord eri disainiga ja eri värvides.
Milline su tavaline päev välja näeb?
Vihkan hommikul vara ärkamist! Aga kuna minu erialal teisiti ei saa, siis olen pigem kaua öösel üleval, et näpistada paar tundi uneaega hommikul. Enne kella üheksat minust asja ei ole. Kuna ma elan ja töötan siinsamas, teen kõigepealt kaks tassi kohvi ja lähen otse kööki. Saadan esimesed tellimused kulleriga välja. Lõuna paiku tõmban hinge, vaatan üle meilid, võtan vastu uued tellimused, prindin projektid, teen mõned kõned Skype’is. Edasi tulevad kaubaringid-kohtumised-intervjuud. Kella viie paiku hakkan ette valmistama järgmise päeva tellimusi. Oma hommikueine-lõunaoote söön ka samal ajal, õhtust söön üheksa paiku. Aga see peab olema midagi, mis nõuab vähe nõusid ja valmib kiirelt, selleks hetkeks olen juba väga näljane. Soolasele ma aega kulutada ei taha, samas torti tehes võib kümme kaussi mustaks minna ja ma ei ole üldse pahane. Sängi jõuan kahe ajal öösel. Ja hommikul algab kõik samamoodi.
Mis tundub su töös kõige toredam?
Uuendan praegu kodulehte, see on mu lõõgastusmoment. Aga kõige rohkem meeldib, kui on tellitud ühes mõõdus torte, mida saan täiesti erinevalt disainida. Võtan ettevalmistatud kaunistused ja hakkan mängima.
“Veidike dark,” ütles fotograaf Krõõt tunnustavalt sinu loomingu kohta, ja tumemeelsem, kui tavaliselt kondiitritoodete maailmas oleme harjunud, on see tõesti. Kuidas sa ise oma käekirja iseloomustad?
Mõni aeg tagasi olid mu lemmikud lillad toonid, hetkel hallid ja mustad. Arvan, et “eklektiline” võiks olla märksõna. Olen ka lõpuks aru saanud, miks just nii disainin: lihtsalt mu silmanägemine on selline, et ma ei oska sirgelt lõigata ja võtaks palju vaeva, et kujundid täpselt ringikujuliselt rivvi saada! Mulle tundub loogiline, et sätin kaunistused ühele küljele. Vähemalt pole keegi torti veel tagasi saatnud ...
Mis sul suuremas plaanis on käsil?
Paar-kolm korda aastas õpetan Hispaanias. Olen Vegan Gastronomy Culinary Academy instruktor. Praegu tegelengi õppekava ettevalmistamisega, võtsin nädala tellimustest vabaks. Muidu aga lõpetasin just oma signatuurmenüü. Mu kodulehel saab valida erinevaid tordipõhjasid ja täidiseid. Eelnev aasta selles äris aitas mul klientide maitset tundma õppida, andis aimu, mis neile meeldib. Mõnikord sooviti minult kooslusi, mille juurde hästi ei tahtnud oma nime panna. Signatuurmenüü on kindla disainiga, üsna minimalistlik. Kümme torti, mis on tõesti “minu nägu”.
On sul köögis mõni katastroof ka prahvatanud?
Oi, ikka. Kõige viimane juhtus siis, kui minu õlul oli baby-shower’i tort. Klient tuli sellele järele, vaatas karpi ja ütles: aga see on ju sinine! Sünnib tüdruk! Ma lihtsalt tardusin, sinine jah, aga jooksin kööki ja magav sinine beebi asendus roosa mõmmiga, sest pidu oli kohe algamas. Probleemide kiiret lahendamist õppisin Dubais: seal olid kõnekeskuses filipiini naised, kelle jutust ei saanud mitte midagi aru, köögis hindud, autojuhid pärit Pakistanist. Küllalt oli juhtumeid, et puuviljasalatid sõitsid valesse emiraati! Aga kõigil juhtub. Tuli lahendada olukord enne, kui see oleks jõudnud ülemuse kõrvu, kes oleks väga inetult karjuma tulnud töötajate peale. Igapäevane töö sel alal on minust voolinud täiesti teise inimese. Varem olin kohutavalt tagasihoidlik. Ma ei oleks praegu siin pikalt rääkimas, kui poleks olnud sunniviisilisi olukordi, kus pidin end kehtestama, mõistma inimesi, kes ei räägi inglise keelt. Isegi mu isa küsis, kas keegi on tema tütre ära vahetanud! Sealne päike ja elavus jäi mulle külge ega ole õnneks lahtunud. Võib-olla kõige tähtsam kogu selle aja jooksul ongi kogemus, et igas olukorras saab kuidagi ikka hakkama.
TEKKIS HUVI KOGU ARTIKLI VASTU?
Osta juuli ajakiri mugavalt koju juba täna! Värske Oma Maitse jõuab sinu postkasti 2 päeva jooksul.
Vaata lisaks ka Sandra erilisi retsepte:
Kommentaarid (0)