Vaata veel uut ja põnevat lugemist: digi.omamaitse.ee
Tema ameti määratlemisega jääme ikkagi hätta. “Sõna “juuksur” mulle ei meeldi, “staarjuuksur” ajab lihtsalt südame pahaks, “seltskonnategelane” – no ma ei seisa igal üritusel, pokaal käes! Näitleja, tantsutäht, maailmarändur, vlogija, mida veel?” küsib ta. Pealegi vaimustus Lauri hiljuti uuest alast ning on aina rohkem hõivatud videote tootmisega. “Teen seda toitu täna esimest korda,” tähendab ta. Avab telefonis videoklipi – see on tema enda firma Point Cut loome – Tai-päraste kananuudlite valmistamisõpetusega. “Pane pannile kanafilee,” kordab ta mahedat juhendamist ning hõikab üle õla: “Kana pole! Kuna ma liha ei söö, panen selle asemel seeni.”
Kui tihti sa teed endale süüa? Ma kokkan kodus üliharva, ei tule meeldegi, millal viimati. Mu päevaplaan on lihtsalt nii tihe, et kui kell 11 õhtul poest toidukotiga koju jõuaksin, oleksin selle aja peale juba näljast lolliks läinud! Nii et söön väljas või tellin Woltist, suht odav ja lebo.
Ometi tunnistasid ühes usutluses: olen nii mõnegi naisterahva köögist välja visanud ja ise edasi toimetanud? Ma ei ütle, et ma süüa teha ei oska. Tohutu meisterkokk ma ei ole, aga nälga kindlasti ei jää. Sarjas “Köök” mängides on minust saanud ka hakkimise maailmameister, see on nii käe sees.
Mis “Köögis” veel uudist?
Rekvisiite ei tohi süüa! Sellega käib põhikisma kogu aeg. Eelmine kunstnik lubas täiega süüa võtta, aga uus ei luba midagi. Võtetel õpid laias laastus toitu tegema küll, aga ega me seal ju reaalselt süüa valmista. Peakokk Andres Rahula konsulteerib võttemeeskonda, loomulikult ma tean, kuidas kala fileerimisel nuga hoida.
Kas sa oled leekide ja terade keskel ohtu ka sattunud?
Olen profinoaga näppu lõiganud ja korralikud haavad sisse saanud. Ühes osas pandi mul munad põlema, leek oli kõrgel üleval ja seda oli vaja teha paar duublit. Kus mul sool on (vaatab siia ja sinna)?! Ju siis ei ole.
Ütlesid ennist, et ei söö liha. Kui kaua juba?
Pool aastat. Ma ei ole oma taimetoitlust kusagil eksponeerinud. See teema on viimasel ajal ülekäte läinud natuke.
Ülekäte?
See on nii suure kella külge pandud! Mulle üleväsitamine üldse ei meeldi, ükskõik mille puhul. Mulle on selgeks saanud, et taimetoitlus pole minu jaoks teema. Mina olen taimetoitlane, sina oled lihasööja, anname kätt ja elame kumbki oma elu edasi. Ega ma toidument ole, kes käib ja paugutab mööda linna! Iga inimene teab ise, mida oma kehaga teeb. Kui keegi tahab näiteks juua liitrite viisi kokat, mis mina teha saan?!
Mulle ei meeldi see pidev taimetoitlaste tümitamine, et aga mida sa siis sööd?! Ma küsin vastu, kas sinul on sada protsenti liha taldrikul? Ei? Aga siis võta liha ära ja pane teisi asju rohkem! Mu vanaema küll arvab, et ma lihata kukun kohe kokku ja suren ära, terve elu on ju söödud liha. Tegelikult mulle liha maitseb. Paar korda poole aasta jooksul olen ka patustanud. Ema peika on jahimees ning kui ema tegi põdrapada, siis mul ei olnud probleem süüa looma, kes oli vabalt metsas ringi jooksnud.
Kuidas jõudsid taimetoitluseni?
Niimoodi, et tegin jõhkralt trenni ja nägin vaeva, aga kogu aeg läksin aina paksemaks! Mingit tolku ei olnud, kehakaal ainult tõusis. Paar taimetoitlasest sõpra soovitasid, et proovigu ma mõnd aega ilma lihata. Esialgu hakkasin tegema vegepäevi. Hommikuti ma nagunii ei söö liha, ja kui päev oli möödas, siis ei söönud liha ka õhtul. Tegin ühe vegenädala, teise, mitte midagi ei muutunud. Ja siis, kolmanda nädala poole pealt, tabas mind valgustus. Kehast hakkasid mürgid välja tulema, uriin oli reaktiivkollane, uni läks paremaks. Neljanda nädala alguses ma isegi ei mõelnud enam, kas jätkata. Ma ei ole vegan, see on minu arust liiga äärmuslik. Olen vege. Ma lihtsalt ei söö liha ega tarbi otseselt piimatooteid, näiteks kohukesi. Olen alla võtnud kaheksa kilo, pole kunagi nii heas vormis olnud! Ma ei mäleta, millal enne viimati oma kõhulihaseid nägin.
Ja kuidas su toidulaud on muutunud? Tomat, kurk, avokaado on mu jaoks muutunud igapäevaseks. Olen reaalselt avastanud nii palju erinevaid maitseid, et vorstikastmega mind enam ei võlu. Võib-olla olen ka väljas söömisega ära hellitatud. Täna on igas endast lugupidavas restos taimetoidumenüü ... Kaks supilusikatäit sojakastet – kas mul supilusikat on? On. Soja-teriyaki-kaste läheb peale.
Lihast loobusid sa niisiis tervise huvides?
Minul kui maapoisil ei ole lihast loobumine mitte kuidagi seotud eetiliste tõekspidamistega. Või sellega, et mul oleks loomadest kahju. Olen seatappu lapsest saati näinud, see pole mulle argument. Ma ei olnud lihtsalt enam nõus sisse sööma seda s****, millega liha üles kasvatatakse! Pean silmas suurfarme, kus loomadele süstitakse kasvuhormoone ja antibiootikume. Inimese keha ei saa nendega hakkama ja tekivadki paksuksminekud ja muud jamad.
Mis toidud sulle lapsepõlvest on meelde jäänud?
Pannkoogid! Muidugi üks lemmik lapsepõlvest oli hakklihakaste. Aga toit, mida ei olnud mulle võimalik sisse sööta, oli tatrapuder; ühepajatoit polnud ka teema. Supid jälle väga maitsesid, mampsi tehtud frikadellisupp oli lemmik. Kui tulin linna kooli ja reede õhtul sõitsin koju maale, pidi ema iga kord mulle valmistama makarone tomatikastme ja juustuga. Ja pühapäeva hommikul tegi ta suuri pannkooke. Väikesed pannkoogid oli karistusring!
Mida ägedat reisidel oled maitsnud?
Krokodilliliha šašlõkina, mis maitses nagu kana. Pärliliha oli päris äge elamus. Hobusemunad olid väga maitsvad marineerituna, hästi lihakad. Eelistan täielikult Aasia toite. Kohalikud on suutnud taimetoidud välja arendada pika aja jooksul, sellepärast need ongi nii maitsvad. Kambodžas veel leidsin taimetoitu, aga Vietnamis on kõik kana peale üles ehitatud. Kana, kana, kana keris kogu aeg, nii et seal sõin pitsat.
Mis maitseained sulle meeldivad?
See mees ma ei ole kunagi olnud, et kurat, mage, paneme soola juurde. Pigem olen alati olnud mageda toidu mees.
Aga magus? Hea tuttav just postitas pildi suhkruroo tükkidest, nägid välja kui vägagi söödavad küünlad.
Maiasmokk ma kusjuures väga ei ole. Kalevi šokolaadi söön, aga üldiselt üritan suhkrut vältida. Kuradi ränk vähitekitaja, mul ei ole seda vaja!
On sul meeles vett juua?
Jaa! Sellega mul ei ole raskusi. Joon päevas 2–3 liitri vett, kuigi otseselt punktist A punkti B veepudelit kaasa ei tassi.
Kas sulle mõni lõbus toidulugu ka meenub?
Olin 21-aastane ja elasime kolme sõbraga Õismäel. Ühel pohmakahommikul mõtlesime, et teeme frikadellisuppi. Ostsime kokku kõike parimat, mille isu meil parajasti oli, maisi ja krevette ja mida veel, ja panime supi sisse. Ja järgmisel hetkel viskasime selle kohe minema, sest kuigi segamini said head asjad, ei suutnud keegi seda süüa.
Kui video stsenaariumi kirjutad, mis tingimusi sul on tööks vaja?
Pokaal veini. Ja vaikus. Kui pean tegema vaimutööd, siis mul ei tohi olla kõrvalist energiat. Mul pole vahet, kas olen väsinud või värske; kui elan üle selle hetke, et sunnin end arvuti taha, siis on korras. Olen leidnud nipi: tulen koju, vahetan riided, istun arvutisse ja hakkan kohe tegema! Kui juba võtan vahele mingi kõrvalise tegevuse, panen pesu kuivama või vaatan instasse, tuleb kohe laiskuseuss sisse. Mul on instas konto ja FB-s leht “Lauri Pedaja maailm”, aga olen hakanud piirama seda, kui palju enda elu näitan. Mulle meeldib teha tehniliselt korralikke videosid, mitte selfitada. Puudub see süüdimatu edevus. Suvel on plaanis teha mitu videot, muu hulgas minna matkale parima sõbra ja tema naisega, olla viies ratas vankri all.
Midagi ellujäämissaate stiilis?
Sõber Siim, kellega koos videoproduktsiooni teen, käib sageli naisega metsas matkamas. Tahan hullult kaasa minna! Aga ma pole kunagi eriline matkasell olnud, metsas telgita ööbinud ega toimetanud, kindlasti lähen kraabin nende ukse taga, et andke süüa või puhast vett tahaks.
Oled sotsiaalmeedias päris palju võtnud sõna tervise teemadel. Proovinud näitlikult suitsetamist maha jätta, kurjustanud SOS-pillide kergekäelise kasutamise pärast, hurjutanud instabeibesid nende 1990-ndate pornot meenutavate poseerimiste ja toidufotode tõttu.
Maailm ongi muutunud niivõrd võltsiks ja sisutühjaks. Ma ei ütle, et mulle ei meeldi naised, kes toituvad tervislikult ja teevad trenni. Aga kui sinust on üleval ainult pesus pildid ja sa nimetad end pärast kolmepäevast koolitust meikariks, näitab see natuke inimtühjust! Need pepu tahaajamised, jalad ristis seismised, tisside lõua alla tirimised on nii läbinähtavad! Aga mida ma kritiseerin, keskkoolis oli mu hüüdnimi Perse, sest tegelesin tõstmisega. Nüüd olen nii alla võtnud, kõik on ära kadunud.
Särtsust sul tõesti puudu ei tule!
Olen saanud looduse poolt kas kingituseks või nuhtluseks suurema koguse energiat. Ema vedas mind lapsena reaalselt trennist trenni, et mul oleks tegevust. Kui haige laps on tavaliselt voodis lääbakil, siis mina olin ka haigena nagu tulehark! Vanemaks saades olen muutunud stabiilsemaks, aga jõuan tõesti rohkem kui teised. Suhteliselt nahaalsena ei tee ma midagi, mis mulle ei meeldi. Teengi südame ja hinge ja armastusega ja see annab positiivset energiat.
Nii et kusagilt purgikestest sa oma energiat ei ammuta?
D-vitamiini võtan, kaks kapslit päevas.
Lihast loobuma sa inimesi ei keelita, aga mida tahaksid neile öelda?
Põhiliselt seda, et nad ei oleks nii naiivsed ega usuks kõike, mida räägib peavoolumeedia. Süvenegu ja vaadaku asju teise nurga alt. Olen 15 aastat olnud vandenõuteoreetik, hästi skeptiline näiteks Süüria sõja või Eesti poliitikute suhtes. Ma ei usalda neid! Kuidas saab niimoodi käituda, keegi ei küsi, mis rahvas arvab!
Kas sind poliitikasse ei ole kutsutud?
On. Kümne aasta pärast lähen.
Mida me seni saame teha?
Käid ringi, rusikas taskus, või teed FB-s postituse. Või tõused igal hommikul üles ja mõtled, kuidas muuta elu paremaks. Meie ümber on nii palju väikesi asju, millega arvestamine teeks elu palju nauditavamaks.
Kommentaarid (0)