Elu kuldsed hetked

Sügisel läks see serviis Portugalis väärika ajalooga tehases Vista Alegre seeriatootmisse ning on just kaugelt kulleriga ukse ette saabunud. Liisu abikaasa, vabakutseline produtsent Eero Talvistu (40) püsib stardivalmis, et need otsejoones edasi toimetada Stockmanni ja Kaubamajja.

Laud on kaetud kõrge laega suures toas; klaaspisarais lühtril troonivad oliiviõli tooni küünlad ning seintel vanad vaagnad. Varem elasid mereäärses villas Liisu vanemad, kunstnikud Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro. “See maja ehitati ju omal ajal külalistemajaks ja tead – meil tõesti käivad peaaegu igal nädalavahetusel külalised, justkui majaga kaasa tulnud!” naerab Liisu. “Siis kokkangi rõõmsalt – ja esmaspäeviti väga süüa teha ei taha.” Liisu sõnad saavad peagi kinnitust, kui Ungarist pärit rekkajuhtidest abielupaar kutsutakse lauda kardemonisaia mekkima.

Liisu ja Eero tütar, viiene Elsa jaotab pastelsetes toonides salvrätte, rõõmustades: “Emme, need kõik sobivad sinu riietega!” Liisu kannab vanaroosat sumedat sametit; sama toon ja tekstuur kangastub sel sügistalvel igas moepiiblis, ainult et tema pluus on ostetud aastaid tagasi. Ning Elsa kleidike, kvaliteetse villase jäikus ja nöörvöö, pärineksid kui tuntuima minimalisti moemajast ... “See on minu lemmikkohast, Balti jaama turult, 8 eurot,” teatab eeskujulik taaskasutaja Liisu. Seob ette kalamustrilise põlle ning asub sahinal kõrvitsat lõikama.

Kardemonisaia küpsetamiseks on Eero tõusnud kell kuus! Retsept pärineb tema vanaemalt ajast, kui midagi polnud saada, ning külakohast, kus poeke tehti lahti kaks korda nädalas. “Oh, kuidas ma otsisin eile Haapsalust sukaadi!” sõnab Liisu. “Müüja ütles imestades, et oi, see karp on tõesti tühi, aga ma mäletan, et kunagi Kastani poes oli. Selverist siis leidsin Läti sukaadilaadse toote, mille sees ebaküdoonia, rabarber, jõhvikas – jube hea! Jah, ühelt poolt on elu Haapsalus odav, teisalt ei olegi mõningaid asju saada ... Lammast ja fantastilist roosat hapendatud kapsast ostab Eero ema Nõmme turult ja saadab meile kullerpostiga.”

Puupliidist uhkav kuumus lööb põsed lõkendama; toidujuttu on mõnus ajada, istudes vanal, puid täis riidekirstul. Liisu kuldsed kontsakingad kõpsuvad mööda kööki.

Mis on teie peres kiire ja mõnikord ka pingelisema aja toit?

Liisu: Meie Eeroga sööme tavaliselt siis hommikust, kui teised söövad lõunat. Kord päevas ikka teen süüa, vahepeal on kook ja tee. Elsa sööb õnneks ka lasteaias. Kui Haapsalus välja sööma läheme, siis ikka Kärmesse Küülikusse. Tallinnas käime Kukekeses ja Komeedis, sest sinna võib minna koos koeraga ja meie võtsime just varjupaigast Amira, kes ei taha üldse üksi olla.

Mida sa lapsepõlve toidulaualt mäletad?

Liisu: Esimesse klassi läksin kuueselt. Mu vanemad olid just kolinud ja mina elasin mõnd aega vanaema Helga ja vanaisa Endli juures Pärnus. Karusselli poest ostsime sooja sepikut ja panime selle peale vanaema kreegimoosi, täielik lemmik! Meeles on vanaema sissetehtud kabatšokid ja enda püütud ahven pannil praetuna. Maal sauna küttes panime räimed ahjurestile küpsema. Ja vanematekodus sõime ahjukartuleid ja seapekki, ma arvan, aastaringselt, mitte ainult jõulude ajal. Need maitsevad mulle siiamaani.

Tundub, et olid toimekas toiduhuviline juba lapsena?

Liisu: Olin nagu väike vanainimene, käisin kolmeliitrise purgiga Oa tänava poest piima toomas, hoolitsesin oma vanemate eest. Mõni kindlasti vaatas, et vaene kunstnike laps, peab rügama! Aga mulle lihtsalt meeldis! Eluperioodid ju ka erinevad. Kui ma veel mõned aastad tagasi Tallinnas elasin ja Adamsoni tänava ateljees töötasin, siis läksin lõuna ajal üle tänava Kassisaba poe kulinaarialetti ja ostsin Ljuba käest tema enda tehtud salatit ja pirukat.

Sa oled hästi õbluke ja õhuline, millise toiduga jahedamal ajal külmatunnet leevendad?

Liisu: Haa, kuna mu kilpnääre käib nüüd kiiremalt, siis on mul palju soojem olla! Muidu olen suur teejooja.

Hetk tagasi hüüatasid: “Kõrvits peabki natuke servast kõrbema, siis on see hea!” Kuivõrd ammutad sa toiduindu oma õe, kohvikupidaja Anni Arro käest? Tema on küpsetatud kõrvitsat ja ahjupeeti populariseerides teinud ära tänuväärse töö ...

Liisu: Annilt saan tõesti palju inspiratsiooni ning ka tänane kõrvits on pärit tema aiast. Aga lastena tegime kõik süüa, ka mina ja vend Johannes. Mina vanima lapsena olin see, kes hoidis alati oma kommid alles, sellal kui Anni ja Johannes sõid need kohe ära. Ja kui mina hakkasin sööma, siis oli ilgelt nõme, et nendel enam ei olnud. Olen alati tundnud natuke vastutust nooremate ees ... Elsa, ma tahaksin mõned sinu külmutatud asjad kapist välja võtta!

Elsa: Paradiisiõunu võib, aga pihlakaid mitte.

Aga mis on su lemmiktooraine?

Liisu: Ikka Eesti kartul! Üldse juurikad, maapirn näiteks. Suvel roheline salat. Ja oma aia küüslauk, võtan seda korvist ega saa arugi, et peaksin kusagilt mujalt võtma ... Haapsalu turul ei ole kahjuks eriti midagi. Paari memmekese käest ostan sibulat ja hapukapsast, aga suuremast valikust tunnen täiega puudust.

Elsa: Emme, jätame need sibulakoored munade värvimiseks alles, siis tulevad ilusad triibud!

Täitsa normaalne, talvel mõtle targu lihavõtetele ... Kuidas Elsa sööb?

Liisu: Ta võiks süüa rohkem, aga samas ta sööb kõike. Näiteks teokarpe ja kaheksajalga ja oliive, selliseid asju, mida ei oleks arvanudki.

Elsa, mis on su lemmikud?

Elsa: Marineeritud seened, marineeritud seened, marineeritud seened. Sparglid, sparglid, sparglid.

Aga magus?

Elsa: Ainult tervislikku magusat! Mett, pirni, ploomi.

Liisu (pead raputades ja muiates): Elsa juba teab, kuidas peab vastama! Aga ei ole päris nii. Tegelikult sööb ta kommi ja šokolaadi ja jäätist ka.

… ja sa ise?

Liisu: Oi, mina söön palju magusat! Iga päev söön vähemalt ühe magusa asja, tavaliselt kaks, sest ühest ei saa isu täis. Meeldivad keeksilised, need sobivad teega. Õudselt maitsevad Kukekese päevamaiused, vana kooli pudingud hapukoore ja kakaoga. Kui veel Inglismaal õppisin, oli kohalikus internaadis menüüs crumble, aga mitte niisugune kandiline purukoogi tükk nagu meil, vaid hästi krõbe ja seest mahlane.

Kuidas teil koos söömine õnnestub? Hiljuti lugesin ühest laste kokaraamatust nippi, mis lihtsamast lihtsam ... ära lahka toidulauas muresid ega klaari arveid, muidu laps hakkab ühist einestamist vältima.

Liisu: Nojah, teoorias võib see nii olla. Aga meie küll räägime kõigest. Kui on ikka mure, siis me seda ei varja. Ja mure leiab ju lahenduse, kui sellele keskenduda. Ei ole sundust iga päev koos süüa ega end selle nimel pooleks väänata, ent kui see õnnestub, on tore. Lapsepõlvest mäletan, et hommikuti läksime kõik kodunt välja eri aegadel, koos sõime õhtuti. Ja kellel suvel maal olles läks kõht tühjaks, see tegi endale võileiva ja jooksis edasi.

Su lapsepõlvekodus oli kindlasti huvitavaid nõusid ja ehk läheneti kunstnike kodus ka laua kaunistamisele loomingulisemalt?

Liisu: Vene aeg, kui palju siis kellelgi oli … Mu Pärnu vanaema ei võtnud mitte kunagi oma uhket serviisi kapist välja. See on minus kasvatanud mõtet, et ilusaid nõusid võiks kasutada iga päev! Kui juba tekkisid kaltsukad ja kolapoed, hakkasime ilu otsima nendest. Mäletan, kuidas ema tuli koju EKA laadalt ostetud Issupovi serviisiga – see oli eriline!

Mis sulle toidulaual ei meeldi?

Liisu: Pitsat ma väga ei söö, sest mulle ei meeldi, kui palju asju on pandud läbisegi. Aga vahest just tuleb pitsaisu. Väga vürtsikad söögid ka ei maitse.

Oled sa kunagi dieeti pidanud või mõne toiduaine menüüst välja jätnud?

Liisu: Ma tegin läbi Role’i dieedi, et juurde võtta, aga minu puhul see ei toiminud või ei olnud ma piisavalt pühendunud. Ma arvan, see oli ... (“Meie tundsime juba teineteist,” mainib Eero teisest toast) … 15 aastat tagasi. Ma ei pidanud just paljust loobuma, lihtsalt ei tohtinud teatud asju koos süüa.

On sul mõni tore toiduäparduse lugu rääkida?

Liisu: Hm, kartuli kõrbemaminek oleks vist liiga lihtne? Ükspäev Elsa küpsetas siin omapead ja läks hoogu; kuulsin, et veab tooli ühe kapi juurest teiseni. Ta tegi kooki, kuhu pani 12 muna ja peale virsikud. Aga kuna ta kasutas rukkijahu, tuli väga leivane kook. Samas ei taha ju lapse indu maha tõmmata. Kui karp mune on läinud – okei, sai vähemalt munalöömise selgeks! Mu meelest vanasti said lapsed vara suureks, varem kui praegu. Minul oli maal vanavanemate juures oma väike pott, kus sain endale kartulit keeta. Pean tähtsaks, et ka Elsal oleks selline “oma asi”.

Nii tore oli selgitav pildiallkiri Facebookis Arro Keraamika seinal ilusate-värviliste nõude juures, et “Minult on küsitud, et kuidas meie taldrikutele toitu panna. Voilà!”. Ning lõheviilude ja pošeeritud munade abil demonstreeritud, et väga hästi saab.

Liisu: Minu sõnum on, et inimesed ei kardaks mu nõusid kasutada iga päev, sinna putru ja praekartulit peale panna. See ongi asja mõte. Ei pea tegema kohutavat pidurooga, et päeva nautida. Samamoodi ju inimesed valivad iga päev, mida selga panevad, kuigi võiks lihtsalt midagi peale visata! Muresid on meil kõigil igas eluvaldkonnas ning ka maailm sõidab omadega sisse. Nii et mida hullemad ajad või raskem tööpäev, seda rohkem kunsti ja ilu vajame enda ümber.

Elsa: Emme, mul on sulle ka üks tellimus ... Kalaga. Tassi oleks vist kõige rohkem vaja. Või siis kaussi. Ma võin sulle selle eest musi anda.

Lemmikud köögis:

*PUUPLIIT

“Tänapäeva majapidamises ikkagi haruldus, mis leiab meie kodus väga tihti kasutust!” kiidab Liisu.

*PUULUSIKAD,

ajast siledaks voolitud. Need on veel Liisu vanavanaisa tehtud.

*ROOSISOOL

väikese pipraga. “Ma valan selle Elsa tehtud topsikusse,” plaanib Liisu. “Mitte topsikesse, vaid ikka tassi,” parandab Elsa.

Soe kalkunisalat

Tallekoodid

Eero vanaema pidusai