Kiites kodulähedast

LOE ROHKEM ARTIKLEID: digi.omamaitse.ee

Ümmargune laud köögis on seatud nõnda, et köömneste kanakoibade ja peedipiruka kõrvalt saab pilke heita nii aeda kui ka avarasse elutuppa. Šoti terjer Šarik, veel enne perepoegade sündi saabunud majakondne, on heitnud end klaasukse ette hallinarmaliseks installatsiooniks. Otto Samuel (8) on muusikakoolis ja Aksel (6) lasteaias. Alice toimetab kreemipritsiga ning Kaidor vahetab vinüüli – menüüsse lisanduvad šokolaadised vetruvad “bruffinid” (ahaa!) ning funky ja soul.

Kaidor: Muusika käib meil alati söögitegemise juurde, soovisime, et meie kodu projekteerinud arhitekt Johann Aksel Tarbe sellega arvestaks. Nagu pole juhuslik seegi, et telekas asub hoopis eraldi ruumis. Söömise ajal me telekat ei vaata! Aksel tunneb meid hästi, sahvri oli ta juba ise majja kavandanud, enne kui jõudsime talle üldse rääkida.

Alice: Hommikuti ja õhtuti sööme me alati koos.

Kuidas te lapsed söövad?

Kaidor: Vahel on nad siiski tänamatud: näed palju vaeva ja nad lihtsalt mõni päev millegipärast ei taha seda toitu, mis teisel päeval on suur lemmik. Täna hommikul oli mul nooremaga näiteks selline vestlus. Mina: “Lähen alla kööki, mida võin sulle pakkuda? Variandid on võileib, krõbinad piimaga, puder või midagi muud.” Ja tema vastas: “Mitte midagi neist.” Ometi ta sööb neid kõiki! Siis panin talle krõbinad valmis ja ütlesin, et kaks helvest, Raivo ja Tõnu, tahavad minna tema sisse tervishoiumuuseumisse ekskursioonile. Seepeale arvas laps, et teised klassikaaslased võivad ka tulla. Ja et sõit läheks libedamini, valasin talle terve klaasitäie piima, mis oli nagu buss. Mitte kunagi ei ole meil tüli suppide ega risotoga ja enamjaolt söövad nad siiski kõike. Hea asi on, et nad pole kunagi kartnud uusi maitseid proovida. Isegi Aksel, kes tundub maitse-eelistuste poolest klassikalise kartuli ja liha sõber, proovis Hispaania reisil grillitud kaheksajalga isukalt – ja see maitses! Otto on aga väga julge toiduga eksperimenteerija: mida huvitavam, seda parem!

Millal-kuidas te söögitegemiseni jõudsite?

Kaidor: Mina hakkasin 15-aastaselt üksi elama ja õppisin süüa tegema, alustades makaronide keetmisest. Seda ei ole kunagi olnud, et ei suuda ennast toita! Tunnetus, et toit on oluline ja seda on huvitav valmistada, on tulnud kodust. Katsetan siiamaani, uurides kokaraamatuid.  

Alice: Oleme pärit sarnastest peredest. Meid kasvatasid emad, kes tegid – ja teevad – hästi süüa. Paneeritud šnitslid ja muu nõukaaja klassika. Suppi õppisin mina keetma esimeses klassis telefoni teel. Helistasin emale, kes töötas tollal baaris ettekandjana, tema ütles ainete järjekorra ja ma tegin valmis. Kümnendas klassis läksin kooli Lasnamäel ja see oli täis lapsi, kellel kodus olid mikrolaineahjud ja MTV, aga süüa ei olnud. Nad soojendasid keedukartuleid ketšupiga. Mina olin nagu tulnukas oma võileivaga, mille vahel oli mitu kihti, kaasa arvatud salatileht. Sellega seoses meenub, et üks hea tuttav kasvatas restoranidele salatit ja kuulis, kuidas inimesed alati jätavad salatilehe taldrikule järele ... Pärast seda söön ma alati salati kõige esimesena ära, sest võib-olla on just tema seda kastnud, korjanud, Tallinnasse toonud, sinna oma südame pannud! Aga jah, süüa teha meeldib meile mõlemale ja tundub, et ka meie lastele.

Mida te taimetoitlusest arvate? On neid, kes jõuavad veganluseni tõekspidamiste ajel, aga ka neid, kes otsustavad üleöö taimetoitlaseks hakata ja esimese asjana küsivad foorumis, kust saab vegankrõpse.

Kaidor: Meie teeme ise vegankrõpse! Meil on dehüdraator ehk kuivati, nimeks Miisu. Sinna lähevad kõikvõimalikud puu- ja köögiviljad, praegu muidugi õunad. Mulle muide väga meeldib taimetoit, võib-olla meie peres ongi liha domineerima jäänud. Telemajas on menüüs väga maitsev taimetoit, võtan seda alati.

Sa mainisid ennist, et teil on tuttavalt jahimehelt kitseliha oodata?

Kaidor: Minu käsi ei tõuse looma hukkama, aga mul pole midagi lihasöömise vastu. Tavaliselt küsin “elukaga” ka retsepti kaasa. Eelistame hooajalist toorainet. Ainult kanaga pole kahjuks nii hästi läinud, meil pole ühtegi tuttavat kanafarmerit.

Alice: Mu sõbranna kasvatab vutte, nii sõime nädal otsa hommikueineks vutimune. Lisaks on ta rohenäpp, tal kasvab kõik, mis maha paneb. Näiteks mais, mis, tuli välja, on täiesti söödav ka grillimata! Tema tutvustas mind kümme aastat tagasi – ütle nüüd ...

Kaidor: ... piparmündiga?

Alice: Ei, koriandriga. Küsisin algul, mis halvaks läinud peterselli sa mulle tõid ... Aga mida rohkem kasutasin, seda enam hakkas meeldima. Selliseid sõpru, kes meid oma uute maitsete ja leidudega inspireerivad, on seltskonnas rohkelt! Ma ise rohenäpp veel pole – hetkel on nii, et kõik, mis suudab end ise seemnest taimeks kasvatada minu abita, see aias ka kasvab.

Kaidor: Kui saaks, ei käiks me üldse poes, ostaks ainult turult ja tuttavatelt ja väiketootjatelt. Mu ema müüb suurele kokkuostjale piima – 18 senti liiter. Oleme talle rääkinud, et lõpeta ära! Kord arvutasime, et kui tahad võtta piimavanni, siis kümblemiseks vajalik sada liitrit maksab 18 eurot (siinkohal läheb ta päris särisema). 18 eurot! Mu ema näeb väga palju vaeva, piim ei tohi olla nii odav, et sa saaksid selles ujuda! Meie ei osta kõige odavamat kilepiima, sest teame, milline töö on selle taga. Hästi, mõnel juhul on see õigustatud, aga mis on selle ostja vabandus, kellele odavus ei ole elu ja surma küsimus ...? Kohutavalt kurb, et klassikaline nurgapood, kuhu said saata lapse jäätistlimonaadi ostma ja lipata enne kümmet õhtuti veini järele, pidi meie kandist kaduma.

Alice: Meile väga meeldiks teha ise sellist pood-kohviku moodi kohta, kus saad hommikuti head kohvi, värsket pirukat ja kerge salati. Aga praegu on nii palju muid tegemisi ja kohvikupidamine nõuab täielikku pühendumist. Ehk kunagi tuleb me teele selline võimalus?

Mis teile ei maitse?

Kaidor: Meie peres on vist kõigil talumatus kartulimaitseaine suhtes, juba lõhn ajab südame pahaks – mingi naatriumglutamaat või mis see seal on! Täiesti arusaamatu, et pooled söögikohad üle Eesti topivad seda peaaegu iga toidu sisse. Teine asi, mida meil kodus eriti ei ole, on sai.

Alice (justkui lepitavalt, pehmelt): Kirde sai mõnikord lõhekalaga on ikka hea?

Kaidor: Jah, kui sööd seda kord Nõmme turu kalaputkas! Aga leib ja sai ei tohiks olla pakendatud kilekotti, need peaksid saama hingata, isegi kõvaks minna – siis on neil võlu.

Alice: Mina ei söönud pikka aega, üle 20 aasta, tatraputru. Aga siis läks Otto kõrvaopile, me veetsime pika päeva haiglas ja tundsin, et hakkan juba näljast minestama, kui pakuti tatraputru juurviljadega. Ja see oli nii maitsev! Sõin veel Otto portsu ka ära. Otto sõi piimakisselli. Nii et nüüd ilmselt söön kõike!

Kaidor, hiljuti startis ETV-s telesaade “Eesti parim koolikokk”, mille üks juhte sa oled. Mis seis on meie koolides lõunatoiduga?

Kaidor: Nendes koolides, kus oleme käinud, on küll väga hästi. Kokku tuleb 12 saadet ja võistleb 12 toimkonda. Võisteldes valmistatakse samu roogasid. Need on üsna standardsed, hapukapsaborš ja mannavaht näiteks; žürii käib mõlemas köögis ja maitseb, kellel paremini õnnestub. Mulle tundub, et kvaliteet on igatahes parem kui mingis keskpärases toitlustuskohas Tallinnas. Aga vahel muidugi nähakse köögis tohutult vaeva ja lapsed ikka ei söö nii hästi, kui võiks. Siin saavad täiskasvanud palju ära teha.

Näiteks mida?

Kaidor: Olen kuulnud, et toidud peavad olema väga lihtsad. Ja nende nimed peavad samuti olema lihtsad ja üheselt mõistetavad: kui paned keerulise nime ja juba tekivad küsimused, siis pigem lapsed ei söö. Üldiselt punased supid maitsevad lastele, samuti kartulipuder erinevate lisanditega ja pasta. Kutsun lapsevanemaid üles minema oma lapse kooli sööklasse ning maitsma, mida seal pakutakse. Lapsele on koolilõuna veerand päevatoidust, mõnel juhul ainuke soe toidukord päevas. Kui laps millegipärast ei söö koolis, võib sel olla miljon irratsionaalset põhjust. Võib-olla on vaja toidule panna teistsugune nimi, võib-olla teisiti serveerida, võib-olla aga on söögivahetund liiga lühike ega jõutagi sööma.

Kas olete toitumises ise endile mingeid piiranguid seadnud?

Alice: Mina käisin figuurisõprades (endise nimega kaalujälgijad). Seal oli väga inspireeriv grupijuht Ülle Põld, kes ütles, et kui juba sööd, siis söö head. Toidusõltlane tavaliselt ei otsi ainult kõhutäidet, vaid on nautleja. Seega, kui sööd midagi suvalist, hakkad juba kohe pärast sööki uuesti mõtlema, et midagi jäi puudu.

Kaidor: Võta nii, et üks tükk oleks sündmus! (Hüppab püsti ja toob sahvrist erilisteks puhkudeks mõeldud pisikese pruuni pudeli, millel kiri “punsliõli”. Maitseme lusikatäie.) Ma ise võtsin paar aastat tagasi ette kaalulangetamise – 30 kilo, aga see oli suhteliselt ekstreemne dieet, ainult liha ja salat, teistele ma seda muidugi ei soovitaks.

Alice: Mina olen kaks aastat olnud karsklane. Ainult mere peal – me käima purjetamas – võtan väikese lonksu, kui tunnen, et hakkan juba jäätuma. Alkoholi niisama ma ei igatse, aga on hetki, kus toidu kõrvale tahaks maitse täiustamiseks kuiva siidrit või veini. Minu asendusjoogiks on Jaagu ja Teedu Kodune Meelemürk, täpselt selline kolmekopikaline kali, mida käisid lapsena putkas ostmas.

Alice, räägi tänasest magustoidust ka!

Alice: Tükk aega ei saanud ma aru muffinite fenomenist: minu arust olid need lihtsalt kuiv sai! Siis aga sattusime Hollandis muffinikohvikusse ja alles seal sain aru, milline üks õige muffin peab olema: mahlane ja mõnus! Aga kuna mulle väga maitsevad brownie’d, pealt krõbedad ja seest kreemised, siis seekord valmisidki hoopis “bruffinid”. Ehk brownie ja muffini lapsed.

Kas teil on mõni toit suurejooneliselt metsa ka läinud?

Kaidor: Kord otsustasin, et väga äge oleks jaanipäevaks grillida veiseribisid. Pidasin nõu BBQ-spetsiga ning palusin sõpradel endale maale orgunnida süstla – see oli vajalik lihale marinaadi manustamiseks, kuigi sõbrad olid algul hämmingus, et mis jaanipäev see tulemas on. Marinaad õnnestus, aga kui olin juba neliviis tundi üksi õues vihma käes moppinud, ei suutnud enam kannatada ja andsin seltskonnale ribid kätte. Esimesed paar senti olidki väga maitsvad, aga edasi oli puha toores. Keegi siiski ei pahandanud.

Alice: Mulle tuli meelde, et panin meid jõuluvorstikoolitusele kirja!

Kaidor: Ma olen lapsena vorste toppinud. Tegelikult tahaks ikkagi osata kala prepareerida ja liha lõigata, väärt toorainet väärikalt kohelda.

Alice: Sa lähed nii luuleliseks! Aga tõsi, kui teed kiirustades või halva tujuga, siis ei tule hea.

Kaidor (huvitatult): Aga kas sulle praegu meeldib süüa teha?

Alice: Meeldib, aga mitte iga päev! On mõned perioodid, kus ma ei suuda mitte midagi välja mõelda, sein on ees. Õnneks siis poisid võtavad ise üle. Kaidor teeb lihatoite ja risotot ja kui eriti kiire, siis teeme maisitortiljade peale pitsasid.

Mida te imelikku olete maitsnud?

Kaidor: Mina olen hobust söönud ja vaala, mis oli Islandilt, must ja kole. Ja põhjapõtra olen söönud Koola poolsaarel komandeeringus. Kaks nädalat sõime põhjapõdrahautisi, -suppe ja -sülte. Rõõmustasin, kui öeldi, et täna saab šašlõkki, aga see oli muidugi jälle põhjapõder!

Lemmikud köögis:

*LASTES ÖÖGIPULGAD

Sõbra kingitus Aasia reisilt. “Meile meeldib ise kodus sushi’t rullida,” nendib Alice.

*KÜÜSLAUGUPRESS

“Küüslauk ja sibul lähevad meil peaaegu iga soolase toidu sisse,” tõdeb Kaidor.

*JUUSTURIIV

“Juustu sööme kriminaalselt palju! Kuna mu ema viib piima kokkuostu, on tal võimalik osa tasust võtta välja juustuna, ja nii on meil kodus kolmekilosed juustujurakad!” ütleb Kaidor.

*KANNUKE

Espresso ja mocca tarbeks.“Meile meeldib kohvi juua ja joome seda palju,” kinnitab Alice. “Kingitakse meile sageli aga miskipärast hoopis imelisi teepakke!”

Toidutegu on nakkav

Kaharite pojad Otto Samuel ja Aksel astuvad üles peatselt ilmuvas laste kokaraamatus “Lase mind kööki!”, mis on järg eelmisel aastal ilmunud “Kahvliahvi kokaraamatule”. Poisid valmistavad näiteks muna-peekoni- “mufinoide”, jäiseid jogurtitäppe, pulgajätse ja rõõmsaid kõrsikuid.

Rostbiif

Peedi-sinihallitusjuustupirukad

Värviline salat bulguriga ja köömnelised koivad

“Bruffinid” ehk brownie-maitselised muffinid