Ta tõstab suppi, laotab vaagnale suitsulõhe õhetavaid viile; hõikab aknast aeda – seal valvab ta kaasa, valguskunstnik Margus Vaigur (49) tütar Matilda lõunaund –, et kas nad süüa tahavad, ning jõuab ise istet võtta alles siis, kui on lauale asetanud kuumust õhkava raske vormi rabarberikrõbedikuga. Ja siis maandub ta süles Matilda, kes tahab oma käega kohvipuru kannu toimetada.
Algav hooaeg tuleb Caritale topeltpõnev. Esiteks on ta tagasi teatris pärast kaht Matildaga kodus veedetud aastat. Teiseks alustab ta uues kohas, Pärnu Endlas. Pärast lavakooli 20. lennu lõpetamist läks Carita Viljandi Ugalasse, töötas seal 14 aastat. Ning, kui juba võtta suund toiduteemale, õppis Mulgimaal sööma mulgiputru ja armastama seni ebasoosingus püsinud tangukruupi.
Mis sul praegu teoksil on?
Eile käisin võttel Lottemaal, ERR-il valmib seriaal Lottest ja mina olen tema ema. On aeg emasid mängida! Mu kursusekaaslane Karol Kuntsel, kes mängib seriaalis mu abikaasat, rõõmustas väga, et lõpuks ometi saab põlvpükstest välja! Minu tagasituleku-esietendus oli juba kevadel ära – “Kopsud” koos Märt Avandiga. Tema on mu naabrimees, nii et oleks võinud ka kodus proove teha. See on ökoloogiline armastuslugu, kus haritud ja keskkonnateadlik kolmekümnendates aastates paar arutleb, kas ikka tasub tänasesse maailma laps sünnitada. Ja sügisel alustame Ray Cooney tükiga “Mitte praegu, kallis!”, nii et saab ka vale-uksekomöödiat teha.
Olen aimu saanud, et sina ei kuulu nende naiste hulka, kes alles lapse sündides süüa tegema hakkavad. Vilunud kokk oled sa juba aastaid.
Jah, mu ümber on alati olnud naised, kes on süüa teinud – seega ma ei oska toidutegemist pidulikustada, see tundub iseenesestmõistetav. Alustasin ema kõrvalt ja tegin süüa tema tuules; isa ütles ikka, et mine ja vaata, kuidas ema seda teeb! Aastaid tagasi Linnateatris mängides puutusin kokku selliste inspireerivate naistega nagu Anne Reemann, Piret Kalda ja Anu Konze, kellel on kätt toidutegemisele. Keda vaadates tundub, et kolmekäiguline lõuna valmib mängeldes ja trepimademel jahtuvad magustoidukausikesed on loomulik vaatepilt. Esimese pliidi ja esimese kokaraamatu ostsin Viljandisse kolides, siis tegin ka oma esimese koogi. Elu “sunnib”, muud midagi.
Kas oled siis emalt järele uurinud, kuidas just samu maitseid saavutada? Praegu ema-isa veel ise hoolitsevad nende maitsete, näiteks marineeritud räimede eest. Kui olengi retsepti küsinud, ütleb ema: aga ma teen seda kõike ju tunde järgi! Ja see on tõsi. Mõned maitsed peaksidki olema kindlad: Sacheri tort ja Caesari salat käivad nii ja mitte teisiti. Kui valmistad toitu esimest korda, siis järgmine kord juba tead, mida võiks muuta. Kuid üldiselt olen korrektne mahamängija nagu ka teatris; ei sea retseptides kirjapandut kahtluse alla.
Kas sul on ka Matilda toitumise koha pealt kindlad põhimõtted?
Kui ta “päristoitu” sööma hakkas, siis ta sõi vähe. Põhjus oli ilmselt selles, et ta sai kaua rinda. Eks ikka tahan, et ta sööks heast toorainest tehtud toitu ja muidugi mulle meeldib, et ta sööb ka erilisemat, näiteks oliive ja pestot kahe suupoolega. Aga mõnel päeval olen rõõmus, et ta üldse midagigi maitseb. Kõike tuleb ette. Kui vanavanemad toovad valgest jahust tehtud pirukaid, kuidas ma neid talle siis ei anna ...? Ja naabrionu käest saab ta šokolaadi. Killukese saab ta ka sealt maitsta, enamik kaob siiski ema-isa taskusse peitu.
Kuidas su enese isud lapseootuse ajal muutusid?
Olin igav rase, ei olnud mul erilisi isusid. Eks ikka hoidsin ennast ja kohvi ei joonud. Midagi taolist küll ei olnud nagu ühel kolleegil, tema meenutas, et lapseootel tiris ringreisile kaasa kohvrite kaupa õunu, röökis ja hammustas igaüht, kes tahtis ainsatki võtta.
Taimetoitlus, paastumine, dieedid ... on mõni neist sulle tuttav? Kunagi proovisin kuu aega elada lihavabalt. Võtsin küll alla, kuid hiljem tuli kõik topelt tagasi. Mõistan paastumise vajalikkust, kuid olen liiga maias ja laisk.
Oled Pärnust pärit, kas-kuidas sulle kala maitseb?
Saan aru, et kõigil sellist värske kala võimalust pole, ja olengi ära hellitatud, igal pool kala ei võta. Meil on alati kodus söödud praekala või soolavimba, rääkimata ema tehtud silgukastmest. Eluaeg on keldris seisnud soolasilgutünn, mille soolvette hakiti nii rohelist kui mugulsibulat ja kasteti keedukartulit. Kunagi üks kolleeg rääkis, kuidas tema vanavanaema meenutas oma sõjaajal peetud pulmi: oi, meil oli väga rikkalik laud, kartulit ja kalalagavett – ehk siis sedasama silgusoolvett – ja võid, pidu sai peetud!
Mis maitsed sulle veel meeldivad?
Itaalia ja Vahemere, kuigi kõige rikkalikumad pastatoidud jäävad nüüdseks minevikku. India tikka’d ja karrid, kõik, mille sees on vürtsköömned. Aga kui Eestis algab hooaeg, siis ära tule mind nendega narrima, siis tahan värsket kartulit, uba ja võid.
Kuhu soovitad suvel Pärnus sööma minna?
Mulle meeldib Kalamajaka kohvik, aegajalt põikan Supelsakstesse ja Piparmünti. Aga Pappa Pizzas olen ise kooliajal kolm suve pitsasid teinud ja enne seda kolm suve Strand Hotellis, nii et tean, mida tähendab valmistada kahekesi 400 pitsat päevas ja kuidas metsikult kuumas köögis kõlavad hüüatused “Selja taga!”, “Tulen!” ja “Tuline!”.
Millised on su kokkupuuted toiduga teatrilaval?
Udrikul lõppes “Relvad vastatmisi” etendus peielauaga, kalasupp ja valge viin olid lavastuse osa – Saaremaa inimeste valmistatud ehe lõpp publikule. Ja “Ukuarus” peavad olema kartulid ja leib, need on tegelased, keda koheldakse vastavalt. Üldiselt ei meeldi mulle vaadata toidu sees aelemist ja sellega mängimist laval, see peab olema põhjendatud nagu alastiolek. Meeldib, kui asjast arusaamiseks ei lükata mind sinna ninapidi sisse. Laval süüa on pigem ebamugav, aga lavatagustele teeb igasugune toit ainult rõõmu – kõik süüakse ära, ka kirvega raiutud toores kapsas! Mäletan, et Linnateatris etenduse “Musketärid – 20 aastat hiljem” ajal kaeti “laud” lava taga tünni peale. See ongi lahe nendele, kes peavad kaua oma etteastet ootama, kõht läheb ju tühjaks.
Kas sul on ka nii, et kui loed või näed mõnd toidustseeni, siis tuleb just selle järele isu?
Jah! Näiteks filmis “Amélie” on kohutavalt isuäratav see koht, kus näppudega süüakse grillkana, ja vaarikaid tahad maitsta samamoodi ükshaaval sõrmede otsast! Või film “Šokolaad” – kas ei tekitanud need kaadrid neelusid? Pärast lähengi ja teen chocolaterie’s käivet.
Apokalüptilises linateoses “Täiuslik meel”, kus senitundmatu viirus kustutab kõik inimmeeled, üritatakse tipprestoranis leiutada eri meetodeid, et inimesed hoolimata kõigest kohale tuleksid, einestaksid ja tunneksid maitset ... Mida sina igale toidule lisad?
Basiilik on lemmik ja teatud toitudes koriander vältimatu. Üritan ka ise õues ürdikastis maitsetaimi kasvatada. Aga ilma soolata ei saa! Mulle meeldib see muinasjutt kuningast ja tema kolmest tütrest, kus noorim ütleb isale, et sa oled mulle sama kallis kui sool. Tänast salatit valmistades piilusin Jamie retsepti ja nägin, et ta on kasutanud fenkolipealseid, aga loodan, et meile kõlbab ka till. Olen mõelnud: eestiaegsetes kokaraamatutes olid kõik need maitseained ja erinevad ürdid olemas ... kuhu need nõukaajal kadusid, et asemele tulid ainult till, petersell, sibul ja kuivatatud loorberileht?
Kas Margus ka süüa teeb?
Margusel on umbes seitse toitu, mida ta teeb suurepäraselt: borš, ahjuroad, guljašš – tummised meesteroad. Tema firmaroog on aga kalasalat, mille sees on suitsukala, hapukurk, juust ja muna.
Mis saab pärast õhtust etendust, kas võtad siis veel einet? Varem tõmmati näitlejate hilise söömise jutu juures tagataskust alati Anne Veesaar, kes kuuldavasti võis öösel haugata rasvast sealiha sinepiga, juua peale õlutki ja midagi ei juhtunud. Figuuriga.
Tõsi, enne õhtust etendust sööd umbes kella kolme paiku päeval, sest lavale seedima minna ei taha. Kui oled teatriga väljasõidul, siis kõige õudsem on veel enne kella kümmet õhtul lipata läbi kohalikust poest, osta ja süüa kõige ebatervislikumaid asju, mida kodus iial ei puutuks. Siin kehtib küll reegel, et tühja kõhuga ära poodi mine!
Kas on mõni toit või jook, mis sul puhtalt teatriga seostub? Kohv! Mul ei ole vaja kohvi, et üles ärgata; samuti võin rahulikult kohvi juua ja magama heita. Aga piima ja suhkruga pätikohv käib proovisaali juurde.
Mädarõikakreem salatil on nii kreemjas ja krõbedik nii rabarberimahlast nõrguv ja ... krõbe, võiksime juurde tõstma jäädagi, kuigi oleme juba selgelt üle piiri läinud. Seltskondlikud salatinokkimised ongi kõige toredamad. Mulle on olulised inimesed, kellele toitu pakun. Olen ka üksi elanud ja söönud Selverist ostetud lasanjetükki, pisarad tilkumas. Toona võtsingi mõnikord retsepti ette ja tegin teadlikult süüa ainult iseendale. Mõtlesin: võib-olla jäängi üksi – kas jäängi siis valmistoitu sööma? Mulle meeldis – jälle – “Amélies” see koht, kus naine istub ka kõige lihtsama toidu, parmesaniga spagettide puhul laua taha. Söömine on sotsiaalne tegevus. Maitsed on olulised, tahad ju head emotsiooni uuesti nautida. Mina tahan kogeda ja jagada
Lemmikud köögis:
* VANAD NÕUD
“Mulle meeldib, et vanakraamipoest saab Villeroyd mõnekümne sendi eest, mis siis, et mõra sees või kild küljest.”
*KOKARAAMATUD
“Vahest õhtuti, kui lugeda ei jaksa, siis kokaraamatut sirvida ikka. Kui oled ühest raamatust juba viis-kuus toitu omaks võtnud, siis on see oluline raamat. Meeldib Jamie Oliver, aga veel enam sellised lahedad eesti naised nagu Hele-Mai Alamaa, Anni Arro ja Maru; nemad teevad toorainest, mida leidub ka meie kaubandusvõrgus.”
*TASKUNUGA
“Mehi üllatab, kui Šveitsi Victorinox mu taskust välja ilmub. See on vajalik, kui köök asub väljaspool kööki: tomat ei jää lõikamata ega Peipsi äärest ostetud kala puhastamata.”
*PUUPLIIT
“Oleme nüüdseks siin elanud aasta. Mu kohustuslikus nimekirjas oli korralik pliit köögis. Lisaks elektripliidile on meil puupliit, see oli vaja uuesti üles laduda. Ma ise poleks selle peale tulnudki, aga pottsepp ütles, et laob pliidi kõrgema, kui originaal oli. Enam ei pea pliit olema põlvekõrgune nagu vanasti, sest pole vaja sellelt kuuma pesupali maha venitada.”
Kommentaarid (0)