Jõhvikas on imepärane ja tänuväärne mari, mis säilib peaaegu lõputult, samuti ka temas leiduv rohke C-vitamiin ehk askorbiinhape. Ja vähemalt osa varudest võiks seista karbiga külmkapis, olles alati käepärast võtta. Heas säilivuses on “süüdi” askorbiin- ja bensoehape, mõlemad head looduslikud säilitusained. Ka looduslik tarretaja pektiin, mis hoiab jõhvikaid kõvade ja kargetena ka täisküpses staadiumis, pikendab marjade säilivust ning annab sööjale rohkesti lahustuvat kiudainet.
Talvel korjatud külmunud jõhvikad tuleks aga kiiresti koju toimetada ja enne ülessulamist kohe uuesti sügavkülma pista. Soos talvitunud marjadest on kevadeks peaaegu täielikult kadunud pektiin, sidrunhappe kogus on vähenenud poole võrra, suhkrusisaldus aga suurenenud. Marjade maitse on seetõttu sügisesega võrreldes mahedam ja magusam, kuid looduslike säilitusainete kao tõttu säilivad niisugused marjad värskelt suhteliselt lühikest aega.
Küpse marja suhkrusisaldus on 4–5%, C-vitamiini on Eesti jõhvikates kasvuaasta ilmast olenevalt 10–20 mg 100 g marjade kohta. Võrdlusena: näiteks värsketes pohlades on askorbiinhapet 5 mg, mustikates 15 mg, vaarikates 30 mg ja astelpajus 450 mg 100 g marjade kohta.
Jõhvikas aitab toitu paremini omastada, kuna värsked marjad ja toormahl suurendavad mao- ning pankreasenõre eritumist. Ammusest ajast on teada jõhvikate diureetiline ehk uriinieritust soodustav mõju, millega neeru- ja põiepõletike korral liitub ka tõhus mikroobidevastane toime. Jõhvikamahl soodustab palaviku alandamist, meega mahl kergendab angiini ja bronhiiti. Purustatud jõhvikaid on kasutatud lamatiste ravitsemiseks ja kosmeetikas pigmenditäppide eemaldamiseks. Rahvameditsiin soovitab süüa jõhvikaid kõrgvererõhktõve ja mao alahappesuse korral. Suure happesuse tõttu peab marju aga vältima siis, kui on mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid. Jõhvikaid on pruugitud kõhulahtisuse vastu ning soolenugiliste väljaajamiseks.
Viimastel aastakümnetel on ka teadlased sellele marjale rohkem tähelepanu pööranud ning jõhvikast on leitud ohtrasti resveratrooli ehk üht paljudest taimeriigis leiduvatest antioksüdantidest. Seni teati seda olevat vaid punaste viinamarjade koores ja sellega seoses ka punases veinis. Laboris on resveratrool andnud lootustandvaid tulemusi vähirakkude eluvõime vähendamisel. Loomkatsetega on aga kindlaks tehtud, et resveratrool aeglustab vähkkasvaja arenemiseks ja levimiseks vajalike lisaveresoonte teket.
Mitmed jõhvikas leiduvad antioksüdandid aitavad vältida insulti ja südameveresoonkonnahaigusi. Scrantoni ülikooli keemikud uurisid ligi 20 puuvilja ja marja flavonoidide sisalduse seisukohalt. Just flavonoidid aitavad ära hoida mitmeid raskeid haigusi ja pidurdada organismi enneaegset vananemist rakkude tasandil. Siingi jäi seni ülivõimsaks peetud punane viinamari jõhvika järel teisele kohale. Ent kuumtöötlemine vähendab drastiliselt ka flavonoidide sisaldust. Järeldus saab olla ainult üks: jõhvikas jõudku toidulauale võimalikult vähese kuumtöötlemisega!
SÄILITAMINE
Õigel ajal korjatud täisküpsed ja kõvad marjad säilivad kevadeni jahedas kuivas keldris kas korvi või õhuvahedega kasti pandult. Ka võib marjad üle kallata allikaveega või keedetud ja jahutatud veega ning säilitada kaanega kaetult külmas kohas. Kaanega karpi pandult seisavad marjad külmkapis kuni neli nädalat.
Külmutada võib jõhvikaid väikestes õhukindlalt sulguvates külmutuskottides või -karpides nii tervelt kui ka puruks vajutatult või sauseguriga töödeldult. Loomulikult võib jõhvikatest teha ka keedetud hoidiseid, sealhulgas põhiroa kõrvale serveeritavat tšatnit, salsat ja ketšupit. Jõhvikamahlast saab ka tarretist, mis tänu rohkele pektiinisisaldusele hästi tarretub.
Kommentaarid (0)