KelamidFoto: Toomas Volkmann
Retseptid
1. veebruar 2016, 04:59

Õnnelikud inimesed söövad salatit (ja juustu)

Nad kasutavad rääkides sageli sõna “meie”. Nad loevad teineteisele ette raamatuid. Nad joovad head kanget kohvi vähekese vahukoore ja vahustatud piimaga. Eesti Vabariigi aastapäeva eel käis Oma Maitse külas Euroopa Liidu Parlamendi saadiku Tunne Kelami ja ta abikaasa Mari-Anne kodus.

Oleme väääga vanad – suvel saame kokku 150 aastat! Praegu olen mina “vaid” 69 ja Tunne 79,” naerab Mari-Ann. Hüva, seda ei usu nagunii keegi.

Ettekandele on tulemas suur salat ja juustufondüü, mida, muide, valmistas Mari-Ann Tunnele 1989. aasta septembris oma tollases kodus Washingtonis, nende esimesel tööalasel kohtumisel. “Ta ei olnud tookord väga vaimustuses; ka mitte värskest maisist soola ja võiga,” meenutab Mari-Ann.

“Nüüd olen sisse elanud. Algul oli pisut võõrastav see ameeriklaste magusa maisi närimise kirglikkus,” lausub Tunne leebelt, tükeldades muredaid ja siledaid, küünlavahakaameid ja meekollaseid juustukange ning lisades tipunoodiks piisa konjakit.

“Tunne näol oli selgelt tegemist poliitilise kvaliteediga. Kuid natuke enne seda, kui ta saadeti teele Washingtoni, helistas mulle New Yorgist Heino Ainso, kes hoiatas, et Kelam on taimetoitlane! Tema, vaeseke, oli hakanud külalisele oma kodus steiki grillima. See teade mind eriti ei heidutanud, aga küsisin, kas ta on ka karsklane. Ainso naeris ja ütles, et mõne pitsi vast ikka võtab. Vastasin, et küllap saame hakkama.” (Mari-Ann Kelam, “Kogu südamest”, lk 256, katkendid ka edaspidi samast raamatust.)

Tunne, te olete olnud taimetoitlane üle 40 aasta. Piisavalt pikk aeg, et oskaksite rääkida taimetoitluses liikuvate suundumuste kohta lausa eri kümnendites lõikes ...

Tunne: 1960. aastatel tõid selle eluviisi Eestisse Armeenia kunstnikud, kellelt võtsid taimetoitluse üle Nikolai Kormašov ja Olav Maran, minu sõber ja üleaedne. Lillelapse tausta mul ei olnud, kuid olin tegelenud India filosoofiaga. Mulle sai lähedaseks säästev eluhoiak, mille kohaselt on parem elada nii, et kaasolendid ei peaks minu toiduharjumuste pärast surema. Gunnar Aarma on öelnud, et lihaga koos sööd sisse ka loomade surmahirmu ja kusihapet. Nõukaajal oli muidugi keeruline, sest katsetasin esialgu veganina. Saada oli kaht sorti õli: päevalille- ja maisiõli. Põhiliselt aitas välja tatar. Ja kartul, kapsas, porgand, rosinad, suvel roheline ... Positiivne pool oli, et minu valik võimaldas vältida stressi, mida enamik inimesi tundis lihasaaduste pideva nappuse pärast. Võisin rahulikult jalutada mööda pikast pahurate kodanike järjekorrast, mis ootas liha saabumist poodi. Praegune valik on muidugi justnagu unelmate maailmast! Peaasi on see, et värskeid aiasaadusi ja puuvilju saab igal aastaajal. Pärast aastast proovi otsustasin võtta paindlikuma hoiaku ning hakkasin taas sööma piimasaadusi ja mune.

Mari-Ann: Taimetoitlus on hea test igale restoranile või koduperenaisele. Kuuldes ootamatult, et üks külaline on taimetoitlane, ühed jäigastuvad ja hakkavad mehaaniliselt värskeid asju taldrikule kuhjama, teistel tekib hoopiski loominguline ind. Kodus teeme mõistagi ilma lihata toite. Ka mu tütar Kai hakkas juba Ameerikas omal algatusel paariteistaastaselt taimetoitlaseks, samuti on seda tema tütred Kiira ja Hana.

“Põgenike toitumine oli väga vilets. Normaalseid toiduaineid sai ainult kupongide alusel ja väljastpoolt tulnuile paremaid kuponge ei antud. Mamma jutustas, et “vabaturul” oli võimalik saada näiteks lehmaudarat. Samuti tomateid, mida nad sõid nii palju, et mammal kadus Ameerikasse jõudes isu nende järele. Kuid meie pere tohutuks eeliseks oli suur tükk Eesti suitsupekki – sõja ajal tunti erilist puudust rasvainetest. Ükskõik milline toit maitses paremini, kui oli võimalik pannile natuke rasva panna – mis sest, et paljude kuude järel olevat sel olnud trääni maitse. Kaaspõgenikud olevat lausa võistelnud võimaluste eest kasutada seda rasvajälgedega panni, millel minu mamma oli toitu praadinud. Samuti vedasid nad endaga Eestist kaasa vesiklaasis mune.” (Lk 17–18.)

Kas praegu, kui saada on kõike, te talvevarusid ka sisse teete?

Mari-Ann: Meil on selline tore asi nagu kuivati (aknalaual seisabki retro-plaadimängijat meenutav pealtlaetav kast, mis on osutunud väga tänuväärseks riistaks: Mari-Ann toob kapist lagedale purgid masinas kuivatatud tomativiiludega ning marjadest pressitud “nätsurullidega”). Viimati oli meil rikkalik saak musti sõstraid, isegi pirne oleme kuivatanud. Seenelkäija olen, aga mitte kirglik. Meil on siin kenasti sirmikuid.

Kuid väga tähtis on meie elus Viimsi Vabaõhumuuseumi juurde rajatud laupäevane taluturg, kus müüakse vaid eestimaiseid tooteid. See on juba mitu aastat üks meie nädalavahetuse oluline ettevõtmine, kust ostame niihästi värsket kraami kui ka kartuleid, peete, küüslauku, mune, leiba, kitsepiima, juustu, mett ja palju muud. Hispaanlasest noormees, kes on abiellunud Eestisse, pakub näiteks ehtsat omatehtud gazpacho’t. Tunneme peaaegu kõiki tootjaid-müüjaid ning taluturust on kujunenud tore seltskondliku suhtlemise paik.

Tunne, enamiku nädalast viibite te Brüsselis või Strasbourgis. Kus ja kuidas te seal tavaliselt einestate?

Tunne: Hommikul ja õhtul teen süüa ise, naudin seda. Püüan võimalikult vältida püstijalavastuvõtte ja pikale venivaid õhtusööke. Mulle ei istu seltskondliku suhtlemise põimumine palade suhutoppimisega. Säärastel üritustel ma tavaliselt ei söö, jätan selle õhtuseks naudinguks. Strasbourgis on hommikueine toa hinnast eraldi, 20 eurot, mul pole selleks aega ega mõtet. Seeasemel lähen hommikul ujuma ja einestan oma toas, et jõuda kella 8-ks tööle. Sageli söön pakisuppi või gazpacho’t, panen sinna sisse mandleid, pähkleid ja mitmeid muid tervislikke saadusi. Sellise elustiili juures tõsine lõunasöök polegi vajalik, aga kontoris võin teha näiteks müslit kookospiimaga, jogurtit. Avokaado sobib alati – tilga õli, soola ja äädikaga. Leiva ostan enamasti Eestist kaasa, meil on mitmeid häid väiketootjaid. Hommikul joon mahla ja rohelist teed, päeval väljas head cappuccino-tüüpi kohvi. Sama kehtib meil kodus – päeva keskpunkt on omavalmistatud espressotüüpi kohv, millele vahustame peale piima ja lisame kaneeli.

Mida ekstra tervislikku oma toidule lisate?

Mari-Ann: Hommikusöögis kasutame viimastel aastatel chia-seemneid. Tarbime ka mõningaid toidulisandeid, aga nendega ei pea “hulluks” minema! Joome lisaks rohelisele teele ingveriteed ja võilille- teed – võililli korjame suvel korvide viisi.

“/---/ juurutasin oma peres vana-aasta ärasaatmise kombe. /---/ Suurema osa ettevalmistustest tegin ise, kuid iga külaline tõi midagi omalt poolt kaasa. Nii mõnigi kord tekkis seetõttu omamoodi kultuuride kontrast – mina serveerisin eesti moodi sülti, rosoljet ja heeringat hapukoorega, kaunistasin neid stiilselt, toidud olid kristallvaagnatel ja lauahõbe oli välja toodud. /---/ Ameerika tuttavad tõid enamasti kaasa midagi käepärast – näiteks täidetud mune plastiktopsis. Neil ei tulnud lihtsalt pähegi, et kõike seda võiks teha kaunimalt ja läbimõeldumalt. Sattusin paaril korral piinlikku olukorda, kuna kartsin, et külalised tunnevad end halvasti, nähes minu detailselt planeeritud ettevalmistusi, kuid õnneks probleeme ei tekkinud.” (Lk 92.)

Kui te kodus koos õhtust sööte, siis mida kõige sagedamini?

Tunne: Väga erinevaid toite. Ühel korral tuleb Mari-Annel värske idee, teinekord minul. Risoto, pastad, seened, Hiina stiilis hautatud juurviljad, kinoavorm, midagi Mehhiko stiilis. Üks lihtne ja kiire lahendus hilisõhtuse kojusaabumise puhul on segada kodujuustu sisse küüslauku, oliive, lõikuda sinna kuivatatud päikesetomateid ja lisada basiilik ...

Mari-Ann: Toidu kõrvale valmistame alati salatit. Kui mitte midagi muud kapis ei ole, siis salatit ja leiba ja juustu on alati. Salati valmistamisega sageli ruta-takse, aga see on õrn, salatit ei tohi materdada. Meie koer Lucky armastab salatit! Kui kuuleb, et võtame salatit külmkapist, on ta kohe jaol, et püüda salatikontse. Tänaseks lahkunud koer Teele aga armastas salatit ning toorest kartulit: istus koorimise ajal kõrval ja sai kartuliotsad, mida oli raske riivida ... Kodus ongi kõige parem, aga arvan, et kui mees tahab hästi süüa, siis viigu ta naine vahel ka välja sööma. Nii saab ideesid, mida võib kodus järele teha.

“Kirikust tulles ootas jõuluõhtul kodus ahjus part või hani hapukapsastega. Vanemate käest õppisin Eesti jõuluroogade valmistamist. Mamma oli küll väga hea kokk, aga argipäeviti, kui ta oli tööl, tegi süüa vanaema Babi. Ent kui mamma toiduvalmistamise ise ette võttis, sai laualepandav mitte ainult eriliselt maitsev, vaid ka silmale ilus vaadata. Ta õpetas mulle ka külmlaua tegemist: kuidas lõigata-hakkida-riivida, kuidas serveerida-garneerida ja kaunilt lauda katta. Mäletan, et süldis ei tohtinud olla ühtegi krõmpsluud.” (Lk 91.)

Milliseid maitseid mäletate lapsepõlvest?

Mari-Ann: Olin nelja-aastane, kui sõitsime laevaga Saksamaalt Ameerikasse, aasta oli 1950. Ümberringi vaevlesid paljud merehaiguse käes, mina keksisin laevatekil ringi ega saanud üldse aru, what’s the problem? Üks madrus andis mulle apelsini, see oli väga hea, mulle uudne. Hiljem Ameerikas elades tehti kodus vahel hakklihakastet (mida mu ema kutsus tibulihasoustiks), pirukaid, pannkooke. Koolis pidime ükskord pidama nädala toitumispäevikut ja kui panin kirja, et meil oli ühel õhtul pannkoogiõhtusöök, tuli õpetajalt märkus, et see ei olevat tasakaalustatud eine! Lubasin endale muiata ... Roosamanna ja kogelmogel pidid olema mu isa teha. Ta oli peenekoeline renessansimees, kes võttis vaevaks, kloppis munavalged ja -kollased eraldi. Pidupäevadel muudeti pingpongilaud peolauaks ja kaeti külmlaud Eesti toitudega kaasmaalastele, kes sõitsid kokku sadade miilide kauguselt. Minu ema tehtud rosoljet ei pidanud kartma, seal polnud kunagi ebameeldivaid üllatusi, krõmpsu selle sees! Väga hea oli tema valmistatud kalasült, heeringas hapukoorega nägi elegantne välja. Minu töö oli munakollased pressida läbi sõela; hakkisin munavalgeid ning rohelist sibulat peeneks.

Tunne: Lapsepõlvest mäletan marjakorjamist. 1950-ndate algul oli väga kehv aeg, toiduks leib ja kartul jahukastmega, milles hõljus pekitükke.

Mari-Ann, kas Ameerika toitude hulgas on midagi sellist, mille järele Eestis igatsete?

Mari-Ann: Bagels (vesikringlid ehk bagelid – toim)! Nüüd on moes teha neid erinevate maitsestustega, küüslaugu või sibulaga, isegi rosinatega, aga mulle meeldivad kõige lihtsamad. Üks Ameerikast tulnud noormees teeb Tallinnaski autentseid bageleid, mida tütar tellis mulle emadepäevaks. Ühe maja ukse tagant ulatati talle suure saladuskatte all pruun paberkott; mina veel imestasin, miks me Koplis tiirutame ...

“Seal (Valge Maja suures saalis – toim) olid ka rikkalikult kaetud toidulauad, väga kaunilt garneeritud. Mis minu pilku köitis, olid hiiglasuured kuhjad mereande. Krevetid on üks minu nõrkus, ma armastan neid tõesti väga. Aga kohe tabasin end mõttelt – sinu asi on kasutada suud mitte söömiseks, vaid oma eesmärkidest rääkimiseks. Kartsin, et kui panen ühe neist suurtest krevettidest suhu, siis just sel hetkel satun vastamisi mõne tähtsa senaatoriga või astub ruumi president ise ja ma eisaa talle öelda kõige olulisemat, milleks olin ette valmistatud – ei saa öelda kiiresti, löövalt, huviäratavalt sel labasel põhjusel, et suu on parajasti täis. Ja nii juhtuski, et ma ei söönud sel vastuvõtul ühtegi suutäit! Kes tunneb minu kiindumust krevettidesse, saab aru, millise ohvri tõin Balti ürituse heaks!” (Lk 122.)

Mida eksootilisematest maitsetest armastate?

Tunne: India ja Mehhiko toidud on vahel huvitavad.

Mari-Ann: Mulle meeldib lisaks Itaalia köögile ka Tai ja Vietnami köök. Olen Floridas korra maitsnud kilpkonna, aga see ei olnud kõige parem. Mõtlesin, miks ta pidi surema? Ja need totakad kombed, mis on mõnes riigis – haiuimed või tiigrikäpad või koerad, kelle liha olevat seda magusam, mida valusamat surma ta on surnud – see on piinamine ja rumal! Mõelda, keskajal usuti, et loomad ei tundvat valu ... Kui oled valmis liiga tegema loomale, siis on vist lihtsam teha seda ka teisele inimesele.

“Õhtuks kutsusin enda juurde koju mõned külalised /---/. Selle asemel, et pikali heita või oma asju korrastada, tuli Tunne kööki ja pakkus abi toidulaua ettevalmistamisel ja juurviljade hakkimisel.” (Lk 258.)

Millised on teie kristlikud kombed toidulauas?

Mari-Ann: Söögipalve. Ka siis, kui sööme väljas. Tänulikkus on see, millest kõik algab.

Tunne: Säästlik ja heaperemehelik ellusuhtumine nagunii.

Mari-Ann: Prügi toodame vähe ning mis võimalik, paneme komposti. Kui mere äärde jalutama lähen, on mul alati kilekott kaasas, korjan prügi üles ... Õnneks on olukord paremaks läinud. Aga näen, kust saab alguse selline suhtumine: kui kõrvuti maas on ema suitsukoni ja lapse jäätisepaber. Imelik, et täis pudelit jaksab inimene mere äärde tassida, aga tühjaks joodut, mis ometi on kergem, enam tagasi viia ei suudeta.

Kuidas teile elu Eestis täna tundub?

Tunne: Oleksime mitu korda võinud rahvusena hävida. Sellel taustal on eriti murettekitav, et eestlane väärtustab oma elu ja tervist märgatavalt vähem kui paljud Euroopa rahvad. Alkoholist ja õnnetusjuhtumitest põhjustatud surmade arv tuhande elaniku kohta on meil ebanormaalselt suur. Ja kui palju on hukkumisi, mida põhjustab hoolimatus omaenda elu suhtes – autoõnnetuste, uppumise, sissepõlemise tagajärjel!

Väga palju aitab kaasa ellusuhtumise muutmine avatumaks, sõbralikumaks, hoolivamaks niihästi iseenda kui ka kaaskodanike suhtes. Kui Mari-Ann saabus esmakordselt Eestisse märtsis 1990, et osaleda delegaadina Eesti Kongressi esimesel istungil, tegi ta huvitava tähelepaneku. Ta ütles, et tema põgusa mulje järgi võiks Eesti suurimaks erakonnaks pidada hoopiski põrnitsejate parteid. Palju on õnneks muutunud. Ja tasub minna 24. veebruari varahommikul Toompeale, et kohata inimesi, kelle silmist ja suust kõlab kinnitus: “Eestlane olla on uhke ja hää!”

Palju õnne, armas Eesti!

Lemmikud köögis:

*KÜÜSLAUGUPRESS

Mari-Ann: “Esimene korralik küüslaugupress, pärit Prantsusmaalt. Pressil on ka lisafunktsioon oliivi- või kirsikivide eemaldaja näol. Kõik on olemas nagu Šveitsi noal! Meie küll seda funktsiooni ei kasuta.”

*HISPAANIAST PÄRIT ROOSA SOOL JA KOHVIGA MAITSESTATUD SOOL

*HÕBELUSIKAD

Mari-Ann: “Pärit üle-eelmisest sajandist, rändasid koos perega Ameerikasse ja tulid tagasi.”

*KARAHVIN

Mari-Ann: “Lapsena kuulsin Eesti kohta toredaid lugusid vanematelt, kellel oli siin kena elu olnud, kuni nad pidid põgenema. Minu emapoolse vanaema lubas Nõukogude Liit “välja” meie juurde Ameerikasse 1960-ndate alguses. Vanaema tõi muu hulgas kaasa väikesed likööriklaasid, mille vanemad olid saanud pulmakingiks ning mille kohta olin kuulnud papat rääkivat, et need on nii õhukesed kui munakoor. Need on ilusad, aga mitte sugugi munakooreõhukesed. Neid vaadates muigasime ning tõdesime, et mõnikord on mälestused liiga romantilised, kuigi enamiku taga oli tõde.”

Juustufondüü

Alati roheline ja tervislik salat