Pisikesse kööki mahub peale Kristiani tema tüdruksõber Keili Pedel (21), kes õpib Tartu Ülikoolis informaatikat ja aitab Kristianit blogi kujundamisel. Just tema punaste lakk-küüntega käed hoiavad avalehel pohlapärlitest üle puistatud vahukoore-šokolaadikooki!
5. augustil viis Kristian paberid Tartu Kutsehariduskeskusesse koka erialale. Siht on sirge.
Ciabatta õhulist lõikepinda küüslauguga poleerides, vutte peekonisse mähkides ja kannuvette piparmündilehti rebides räägib sel aastal Balti keti velotuuril 17. koha saavutanud noor mees murrangulisest ajast oma elus. Nagu ta blogis teatab: “On mõned eesmärgid ja unistused, mis vajavad täideviimist.”
Kuidas sulle koolis meeldib?
Väga hästi! Meil on kavas päris palju õppeaineid, nt toiduaineõpetus, toiduvalmistamine, menüüõpetus, töö planeerimise alused, majutus- ja toitlustamisvaldkonna alused ... Õpe kestab kaks aastat, siis peaks minust saama paberitega kokk. Toitu valmistame ka, kord nädalas kooli õppeköögis. Praegu olen kooli kohvikus praktikal. Teeme süüa tervele koolile.
Ja kuidas teie koolitoit on?
Hästi lihtne, mitte midagi väga erilist. Vahel fritin ka ise kartuleid ja viinereid. Aga märtsis on esimene välipraktika, ootan väga! Valisin Vilde, see on Tartus üks tegijamaid kohti, veidike restorani moodi. Pärast lõpetamist tahakski kokana tööle saada mõnesse heasse restorani. Mulle meeldivad ilusad gurmeetoidud, pubiroad nii põnevad ei tundu. Aga spetsialiseerumisele pole ma veel mõelnud, eks see alles kujuneb. Hull lihasööja ma ei ole ega ka eriline kastmevend.
Su blogi fotod on märkimisväärselt hea käega seatud ja tundliku silmaga üles pildistatud. Kas sa oled seda kusagil õppinud?
Spetsiaalselt mitte. Olen lihtsalt netis ringi vaadanud, kuidas ägedalt teha.
Kuidas eliitrattur nii kirgliku toiduarmastuseni jõuab?
Neli aastat tagasi hakkasin veidike tervislikumalt toituma ja tõsisemalt kokkama. Prantsusmaal treenides ma gurmeetoitude valmistamisele eriti aega ei raisanud. Kuid viimasel aastal läks kokkamisele juba päris palju rõhku, trennis muudkui mõtlesin, mida valmistada ja kuidas pilti teha.
Kuidas tervislikkus su menüüs kajastub?
Valmistooteid ma enam väga ei söö, ostan kvaliteetseid tooraineid. Poekotid on rasked ja mis parata – ka raha kulub rohkem.
Just, mulle meeldis ühe tuttava mõte: tervislikuks muutub toitumine siis, kui poest või turult tulles on toidukotid käe otsas rasked ... Kas sa pidid sportlasena kaalu jälgima?
Prantsusmaal elades treenisime palju mägedes. Mida kergem ratturina oled, seda parem; samas ei tohi lihas ära kaduda. Mul olid head eeldused ja hakkasin vaeva nägema. Kaotasin kuus kilo, kuigi ka enne polnud paks. Võib-olla sattusin isegi liiga hoogu. Minu puhul on ideaalne kaal 55 kg, kuid hooaja lõpus septembris kaalusin 59 kg ja tulemus läks paremaks. Huvitav, aga sellest hetkest, kui hakkasin võtma vabalt, tulid elu parimad tulemused! Ma polnud kuu aega täiskoormusega trenni teinud, aga olin parim eestlane Balti keti velotuuril. Kuigi arvasin, et olen juba esimesel etapil raja ääres pikali maas ...
Sportlasena püsisin rutiinis: sõin kindlatel kellaaegadel, viimane söök oli õhtul kell 19. Ja kui tulemas oli raske päev, siis ei saanud ainult salatit süüa – sa lihtsalt ei kesta sel moel. Siis sõin kana, riisi ja puuvilja. Hommikusöögiga ma väga üle ei pingutanud, organism tuli lihtsalt käima tõmmata. Trenni vahepalaks võtsin omale tavaliselt banaani või müslibatooni.
Kas toidulisandeid ka võtsid?
Hakkasin neid tarbima suhteliselt hilja, aga see on raharaiskamine, erilist efekti neil polnud. Muidugi proteiinijoogid taastavad lihaseid ja rasketel treeningutel ning võistlustel kasutasin ka isotoonilisi joogipulbreid, nii et päris ilma nendeta ka ei saa.
Aga maiustusi lubasid endale?
Pigem hoidsin kokku. Mulle täiega meeldivad jogurtid ja pudingud; jäätis ja šokolaad on ka meelepärased. Prantsuse baguette on ülihea! Ja magic flan cake – piimast ja munakollastest tarretatud magustoit.
Kas sa igatsesid võõrsil koduste maitsete järele?
Olin kodust tõesti palju eemal, 2012. ja 2013. aastal sõitsin Prantsusmaa klubides, 2014. aastal Belgia meeskonnas ja 2015. aastal uuesti Prantsusmaa meeskonnas. Tatraputru sai venelaste poest – need poekesed on suuremates linnades ikka olemas. Sellist leiba nagu Eestis muidugi polnud. Sakslased olid üritanud teha midagi vaakumpakendis, aga see polnud see.
Kas jalgratturid toidu kõrvale veini ka joovad?
Kui päev enne võistlust tiimiga õhtust söömas käisid, siis klaas veini ei tundunud suur patt olevat. Mis see siis enne võistlust ära ei ole, pigem saab hea tujuga magama minna!
Kas sul on mõni kindel lohutustoit? Ei ole nii, et kui näen mõnd toidupilti, hakkan vesistama. Emotsiooni pealt ma ei söö. Olen harjunud sööma kindlatel kellaaegadel ja juba mõttes otsustanud, mida süüa teen.
Mida sa inspiratsiooniks loed või jälgid? Doksarju, meeldib “Chef’s Table”. Eestis on inspiratsiooniks Peeter Pihel ja kindlasti Imre Kose. Mulle meeldib Itaalia köök, ratturid nagunii söövad palju pastat: kiire, lihtne ja odav süsivesik.
Milline on olnud su kõige erilisem toiduelamus?
Prantsusmaal olen söönud konnaliha. Ei saanud aru, et see midagi erilist oleks olnud.
Millised toitumispõhimõtted oled kodust kaasa saanud?
Kokageeniga inimesi me suguvõsas polegi, vanematekodus käies teen viimasel ajal ikka mina süüa. Olen pärit Jõgevamaalt, kasvatasime ise kartuleidporgandeid- sibulaid, kõike.
Milliseid asju oled koolis õppinud?
Iga päev saan väärt kogemusi juurde, aga reaalselt päris paljusid nõudeid suurtes köökides kindlasti ei täideta. Lihtsalt ei jõua näpuga järge ajada, muidu tundub, et süüa teha ei jõuagi. Näiteks ei usu ma, et iga toidugrupi jaoks kasutatakse eraldi lõikelauda. Suuri vigastusi pole mul köögis olnud, aga kui koolis köögivilju viilutama õppisime, olid poolel klassil näpud “otsast” lõigatud.
Kuidas tundub, kas su blogi on üles leitud?
Pigem veel mitte, kuigi viimasel ajal on vaatamisi rohkem. Arvan, et jõuan nendeni, keda asi huvitab. On tuldud ütlema, et kuule, toredaid asju teed. Koogipostitused on kõige popimad: mida šokolaadisem ja vahukooresem, seda paremini peale läheb! Aga tervislikud või ülikeerulised asjad ei ole väga lemmikud – need vist tunduvad liiga ulmevärk. Samas, asjad sageli tunduvad lihtsalt keerulisemad, kui retsept on pikk!
Lemmikud köögis:
NUGA
“Ostsin selle endale, kui läksin kokaks õppima. Valisin firma järgi, et oleks OK, aga koolis sain teada, et mingid asjad võiksid olla ikkagi teistmoodi, näiteks tera võiks laiem olla. Samas on see nagunii alles mu esimene nuga, küll neid tuleb veel. Praegu saab see koolis kõvasti vatti. Kooli nugadega väga ei lõika, need pigem lömastavad toiduaine ...”
KOHVIMASIN
“Elame praegu üürikorteris, kus pole telekat, aga on kohvimasin. Nii et prioriteedid on paigas! Hommikukohvi joome mustalt.”
KÖÖGIKAHVEL
“Hästi vajalik ükskõik mille meeldetuletamiseks.”
LÕIKELAUD
“Näppasin selle kodunt emalt. Mu lemmikmaitseaineteks on kõiksugused ürdid: basiilik, rosmariin, tüümian.”
instagram.com/kristianneemela kristiankokkab.blogspot.com.ee
Kommentaarid (0)