sageli ka hõrgutavad road.
Mis selles köögis täpsemini toimub? Võta nüüd just kinni, aga tunne on igal juhul hea. Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Kairi Leivo ja mõtteliselt ka Sofia Joons on kõik korraga ametis – võiks öelda, et pärimuslikult ja rahvamuusikaliselt. Pliidi lähiulatuse on oma valdusse haaranud Kairi, sõbralikuks hakkijaks kaasas tudengist poeg Kaur. Ülejäänud aitavad jõudumööda ning tõukavad tööd tagant pillimängu ja lauluga.
Kati karmoškaviisid loovad koduse tunde ja bass dikteerib Kaurile hakkimisrütmi. Samal ajal hoiab Kati silma peal õues magaval pisitütrel Maril, kes peab end kogu meie külaskäigu aja tõeliselt eeskujulikult ülal. Kristiina pakub end appi vahustus- ja teistele abitöödele, aga ega sest ka häda, kui ei mahu: “Nugadetöid ma kardan. Eile oli lapse sünnipäev ja siis ma lõikasin endale kolm korda sõrme. Ma hea meelega ei lähene terariistadele ega ka kuumale pliidile.”
Aeg-ajalt püütakse tekitada videokonverentsi Stockholmis viibiva Sofiaga, aga Eesti-Rootsi virtuaal-kõnetraadid on tummad. Sellest hoolimata on Sofia kaljukindlalt Kati Viljandi korteris kohal – küll muusikas, küll teiste juttudes.
Kes on kes?
Kristiina iseloomustab teda: “Sofiale meeldib süüa teha ja tal tuleb see hästi välja. Ta on hästi hea lõhekala tegija. Sofia super-lõhesöök on see, kus ta kõigepealt katab panni meresoolaga. Siis lihtsalt laotab lõhe sinna peale, nii et nahk on vastu soola. Ühtegi muud maitseainet ta ei pane – või kui, siis ehk pisut rohelist kõige lõpus. Ja siis seal soola peal soolaaurude sees küpseb lõhe loetud minutitega valmis – hästi kiire ja hea roog.”
Kati võtab järje üle ja käib sõbralikult kogu ansambli üle: “Sofia on köögis äärmiselt käbe. Ta on igal pool väga käbe. Ta teeb süüa väga hästi, väga kiiresti ja kõik on köögis korras pärast seda. Muusikalises mõttes on ta meist “kõige professionaalim”. Väga hea viiuldaja. Ta on ka muudel aladel hästi tõhus. Praegu on ta Rootsis päris tähtsa koha peal, Rootsi Rahvatantsu ja -muusika Keskseltsi juhataja, seltsis on umbes 14 000 liiget. Visionäär. Sofia teeb kõiki asju hingega. Kui ta midagi ette võtab, siis ta teeb seda hästi. Tal on alati plaan A, B ja C olemas.
Kairi on suurepärane igal alal. Ta on ka võrratu kokk ja sealjuures hea tehnilise taibuga. Meie bändi tehnilised asjad võib Kairi kõik ise lahendada. Mis iganes arvutiparandamisest kuni video tegemiseni. Ja Kairi on meil muidugi kõige tugevama häälega.
Kristiina on sõnaliselt osav ja veenev. Temal on hea ilutaju. Tihtipeale on tema see, kes viitsib pikalt laule viimistleda ja mõnd kujundit nii kaua lihvida, kuni ilu välja koorub.”
“Kati on korraldamise mõttes päris osav ja talle meeldib ilu teha, ” ütleb Kairi Katrini kohta ja hõikab pärast köögist veel lisaks: “Katil on eriti hea stiilitunne. Ta on meie stiilipolitseinik. Kõik kardinad ja muu, mis siin paistab, on ta ise teinud. Kõik need lipud ka, mis videos on üle tänava tõmmatud, tegi Kati ise. Kuldsete kätega tütarlaps meil.”
Siniverelised pliinid muusikakastmes
Kairi küpsetab pliine ja laulab. Pärast seda maitseb suppi: “Supp on suurepärane. Ennast kiitmast ma ei väsi!” Suurem jutuaeg las ootab oma järge, kui kõik juba lauas istuvad.
Küsime, kas siin veel pille leidub, mille peale toob Kati Hiiu kandle välja ja tuba täitub kohe jälle arhailise viisiga. Kairi: “Meie peamine nipp on ikka see, et mida rohkem sa laulad ja pilli mängid, seda parem söök tuleb. On ju täitsa olemas regilaulud, et “Kee, kee, pajakene ...”.”
Täna on menüü kolmekäiguline. Kõige ajamahukam tundub olevat pliinitegu. Põhjus on lihtne – pliin peab küpsema kõrge servaga malmpannil, et paksusküpsus ikka õiged saaksid. Pisipanne on praegu vaid üks. Aga ootamine tasub end küllaga: meeldivalt tatramõrkjad pliinid on just täpselt parajalt kohevad ning kuldkrõbiseva võirandiga servades. Selle asjaolu, et igaüks saab vaid ühe pliini, võtab Kristiina tabavalt kokku: “Suur toidu väärtus on, kui sa ei söö seda liiga palju. Üks pliin on praegu paras. See on sõprussuhetes ka niimoodi. Ei tohi iseendast üleküllust tekitada teistele inimestele.” Samas oleks ansamblil just praegu vaja üksteist tihemini näha, enam ei elata ühes linnas ja ühiseid laulutegemisõhtuid korraldada pole enam niisama kerge kui varem. “Eks seda väärtuslikumad need kokkusaamised nüüd tunduvad,” jätkab Kristiina mõtlikult.
Laual olevatel pliinidel on uhke päritolu. Kairi räägib: “Need pliinid on selles mõttes ikka täitsa ulme, et nad on eriti rammusad. Siin ei ole või ja vahukoorega kokku hoitud. Retsept on pärit von Bergide suguvõsast. Ma töötasin kunagi Soomes ja sain seal tuttavaks Meri Bergiga, kes on Sangaste mõisa kunagiste omanike järeltulija. See on tema vanaema retsept. Nii et täna saame aadlisoost pliine!”
Supp ei jää kuidagi teistele roogadele alla. Kuna Kati sibulat ei söö, mõtles Kairi natuke aega, ja mõtleski välja. Sibulat asendab ingver! Supi peale käib törts vahukoore-kitsejuustuvahtu. Kairi: “Hapukoor ei sobi, supp on tomatitest isegi hapu, seepärast teeme kitsejuustust ja vahukoorest kreemi. Käisin hommikul poes ning siis mõtlesingi selle välja ja ostsin vajalikud koostisained.”
Ingver on möödapääsmatu ka magustoidus. Kairi kiidabki: “Ingver on võluasi. Banaan üksinda on suhteliselt mõttetu. Siin magustoidus võib iga pähkel olla, välja arvatud India pähkel – see kaob täitsa ära, on liiga tuim.”
Seltsis lahedam
Kõhud täis, on aeg veel korraks käia juurte juures. Kristiina seletab ansambli tekkeloo lahti: “Me oleme kõik pärimuskultuuriga tihedalt kokku puutunud inimesed ja võib-olla see nimemõte ongi natuke just sellest, et köögid on olnud eesti traditsioonis eriti loomingulised kohad. Naised on olnud laulude edasikandjad, eriti just regilaulu puhul. Ja kuna enamiku ajast on talunaised paratamatult köögis veetnud, siis ma arendan mõtet ja olen täiesti kindel, et vanasti on köögis hästi palju lauldud.” Kati toob jutu kaasaega: “ Kristiina ja Sofia laps käisid samas lasteaias minu omadega. Saime lasteaiauksel kokku ja kellelgi ei olnud veel mingit plaani, kõik pidid koju minema ja süüa tegema. “Kuule, aga lähme minu juurde!” Tulimegi siia, tegime koos midagi süüa. Sest tegelikult, kui sa käid tööl, sul on väiksed lapsed, siis sul ei olegi absoluutselt sellist aega, et saaksid minna kuskile stuudiosse ja tegeleda seal oma asjadega, see on täiesti olematu. Ainus võimalus ongi niimoodi. Ansambel tekkis ja arenes mõnes mõttes koos kogukonnatunnetusega. Ei pea igal õhtul ainult üksinda ja oma perele süüa tegema ...”
Lõpetuseks kõlagu ansambli Naised Köögis suust üle Viljandi – või veel parem üle Eesti – traditsiooniline eesti sünnipäevatervitus. See tasub selgeks õppida, et eesti keel püsiks ja “Happy birthday …” meie oma laulule teed annaks: “Suur laulujumal Vanemuine, / mul oma kannelt laena sa, / et elumere võimas laine / võiks hingepõhja vaoda. / Laps, ava silmad, üles ärka! / Sul algand ju uus elu-aa-aastaa ...”
Elagu Naised Köögis!
5 naiste toiduulakust
Muna
“Kummaline, mida teeb üks muna. Käisime mingis turismitalus. Seal oli tavaline külasupp: porgandid, kartulid ja kaalid olid sees. Aga peremehe kavalus oli see, et ta oli pannud sinna juurde suure kausitäie hakitud muna. See muna pandi kausi põhja, supp sinna peale. Väikesed kausid olid, aga kui sõid selle kausitäie ära ja
mõtlesid, et oo, nüüd võib juurde võtta ... – see muna andis sellise valgutoite, et kõht sai täiesti täis. Niimoodi sellest ühest kausitäiest täis, et rohkem ei tahtnudki. Võid lahjat suppi teha, aga kui muna on sees, siis on kohe niimoodi talu moodi ja toitev.”
Suvine verivorst
“Jaanipäeval on ka tore verivorsti süüa. Tuleb panna sügavkülma jõuluajal. Siis on nii hea. Jaanipäeval või võidupühal, üks päev enne jaanipäeva – et saad siis verivorsti. Lõkke peal tehtult. Jõulude ajal me tegime lastega ka aias lõkke ja grillisime seal verivorsti.”
Õunakook
“Kairi vanaemal oli niisugune õunakook, mille nimi oli “Kähma”. See koosnes kahest munast, 250 g mannast, suhkrust, õuntest, 2 pakist kohupiimast, soodast ja hapukoorest. Siis ahju. See oli viie minuti kook: siuh! manna sisse, muna klopsida segamini kohupiimaga, õunatükid sisse ja ahju. Ja poole tunni pärast oli kook olemas. Kähku tehtud kähma. Kaur oli kuskil viie-kuueaastane ja ta hakkas ise kodus kooke tegema – vanaema kähma tuli tal alati välja. Siis ta vahel helistas Kairile töö juurde või ülikooli: “Kuule, kui palju sinna mune läks?”.”
Kiirsupp
“Kuidas teha kiirsuppi? Riivid ära 1 porgandi, 1 peedi, 1 pastinaagi, 1 sibula. Prauhti kõik panni peale ja siis potti, keedukannus keedetud kuum vesi peale, keema ja seejärel mingi 5 minutit keeb. Kõik on siis natuke veel krõmpsud. Niisugune kiirsupp. Kala võib ka sinna panna, kala keeb ruttu.”
Kitsejuust
“Kitsejuustuga saab vist küll kõike süüa. Kõikide suppide sisse saab panna kitsejuustu, kõikide pannkookide sisse saab panna kitsejuustu – juba taina sisse, toorjuustuna. Ja kui kitsejuust kergelt ära röstida, siis see on juba täielik ulme. See on täitsa uskumatu. Paned hästi kuuma ahju, röstid ära, et mõlemalt poolt on kergelt pruun. Ja siis salati peale. Mitte mingit liha pole vaja. See on luksus. Hea salati nipp on õige, valge hallituskihiga kitsejuust, mis on korralikult röstitud, nii et ta tõstab kõik ülejäänud maitsed, mis salatis on, ka üles. Juust läheb krõbedaks-kollakaks. Liha peale võib kitsejuustu muidugi ka panna. Kui on mingid steigid, mida kiiresti praadida, siis nende peale paned ühe kihi. Juust sulab üle kõige. Lisa see pannile siis, kui teine külg on keeratud. Kolmandal minutil paned juustu sinna peale. Siis see on nii mõnus.”
Kommentaarid (0)