Kreeka pähkel. Pähklipurejate pidu

Pähklipuud (Juglans) on suurte sulgjate liitlehtedega heitlehised ühekojalised valguslembesed puud, mis kuuluvad omaette pähklipuuliste (Juglandaceae) sugukonda. Pähklipuu perekonda kuulub 20 liiki. Neid ei maksa segi ajada sarapuuga, kuigi mõlemad kannavad söödavaid vilju. Sarapuu sugulased on hoopis lepad, kased ja valgepöögid.

Looduslikult kasvavad pähklipuud Vahemere maades, Ida-Aasias, Põhja-Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas Andides. Euroopas kasvab looduslikult vaid Kreeka pähklipuu (J. regia), mis meil on aga külmaõrn.

Teaduslik nimetus Juglans tuleneb ladina keelest ja tähendab tõlkes ‘Jupiteri tõru’ (Jovis glans). Pähklipuu lähisugulased on söödavaid pekanipähkleid kandev hikkoripuu, tiibpähklipuu, troopiline mägipähklipuu jt. Eestis kasvatatakse allee-, pargi- ja maakodupuuna kõige sagedamini halli ja mandžuuria pähklipuud, mille viljad on söödavad. Meie talvedele on vastupidavad ka eriti pikkade karvaste lehtedega jaapani, ussuuri ja hiina pähklipuu, kuid neid leidub siiski harva.

Kõige suurema söödava osa ja õhukese seemnekestaga on Kreeka pähklipuu viljad. Nad on maitsvad, toitvad ja kergesti seeditavad. Sisaldavad märkimisväärselt õli, valke ja rasvhappeid (alfalinoleen- ja linoolhapet), E- ja A-vitamiini, parkaineid jm. Mineraalainetest on Kreeka pähklites rohkem kaaliumi, fosforit, magneesiumi ja kaltsiumi. Ehituse poolest on pähklipuu vili üldsegi luuvili.

Kreeka pähklite tarvitamine alandab kõrget vererõhku ja parandab südame tööd. Neid võib süüa nii värskena, kuivatatuna, purustatuna kui ka jahvatatuna. Oma koht on neil salatites, kastmetes, küpsetistes, jäätises, võileival, juustutoitudes, juustus, pasteedis, keedistes, marinaadis, likööris jm. Tugevamaitselist seemneõli kasutatakse salatiõlina, küpsetamisel, kondiitritööstuses ja maalikunstis. 100 grammis Kreeka pähklite tuumades on 650–690 kcal.

Kreeka pähklid säilivad paremini kuivas jahedas ja pimedas ruumis. Puhastatult, ilma kõva seemnekestata võivad need külmiku jahekambris seista kuni 6 kuud ja sügavkülmikus kuni 1 aasta.

Kuivatatud Kreeka pähklid on kergelt lahtistava toimega. Varasematel aegadel usuti, et nad leevendavad ka peavalu, sest vilja söödav osa meenutab väliselt aju.

Kõvasid seemnekestasid kasutatakse mitmesugustes puhastus-, lihvimis- ja poleerimisvahendites. Kleepuvast ja tugevasti lõhnavast viljakestast saadakse kollakat kangavärvi, tumepruuni põrandavärvi ja punakaskollast juuksevärvi, mida tunti juba antiikajal. Seemnekestaekstrakti kasutatakse taimekahjuri punase kedriklesta tõrjeks.

Tuntakse mitmeid Kreeka pähklipuu sorte, mis erinevad üksteisest vilja suuruse, valmimis- ja pungade puhkemisaja ning võra kuju ja suuruse poolest. Balkanilt Hiina edelaosani on levinud terveservaliste lõhnavate lehtedega Kreeka pähklipuu, mis Eestis on talveõrn ega kasva pikaealiseks ja suureks puuks.

Samas Eesti mandri rannikuosas ja läänesaartel kasvab ka viljuvaid puid. Ilma lumeta või vähese lumega pakaselisel talvel külmub Kreeka pähklipuu maapinnani või hävib täielikult. Pärast külmakahjustusi kulub puul viljumiseni 4–5 aastat. Kreeka pähklipuud tasub proovida ise kasvatada juba Eestis viljunud puude pähkleid külvates. Poest ostetud lõunapoolsema päritoluga viljadest sirgunud taimed pole meil nii talvekindlad. Vältima peaks pähklipuu istutamist õunapuude või kaskede kõrvale, sest juure- ja varisenud lehtede eritised pärsivad nende kasvu.

Maailmas kasvatatakse kõige rohkem Kreeka pähklipuid Hiinas, USA-s, Türgis, Iraanis ja Mehhikos. Puude omapäraks on tipus laiuv võra, varane lehtede varisemine sügisel ja rohke mahlajooks kevadel. Kui vana ja suurt puud on vaja lõigata, siis peaks pügamist vältima kevadel, et mitte nõrgestada puud liigse mahlakaotusega. Paljundamiseks on sobivaim aeg sügis. Viljad külvatakse kas vakku, peenrasse või suuremasse potti. Seemned idanevad kevadel ja viljumiseni kulub 10–15 aastat. Noored puud on viljakal pinnasel üsna kiirekasvulised.