ToidulisandFoto: Scanpix
Retseptid
6. oktoober 2014, 02:56

Milleks meile toidulisandid?

Enne kui asud oma igapäevamenüüd toidulisandite reklaaminfo põhjal täiendama, tasub alati mõelda, kas sul ikka on neid tegelikult vaja ja kas tervist puudutav on kõrgemale tõstetud kapslimüüjate ärihuvidest.

Praegu teab enamik toiduteemast huvitujaid, et šokolaadisöömist pole vaja häbeneda. Äsja selgus ka Rootsi teadlaste avaldatud uuringust, et šokolaad on üsna tõhusaks kaitseks südameveresoonkonna haiguste eest. Nimelt näitas üheksa aastat kestnud uuring, kuhu oli kaasatud 31 823 naist vanuses 48–83 eluaastat, et neil, kes regulaarselt iga nädal üks-kaks korda šokolaadi söövad, on risk südamehaigustesse haigestuda eakaaslastest 31% väiksem, nad vajavad oluliselt harvem haiglaravi ning samuti on nende suremus südamehaigustesse oluliselt väiksem. Samas neil, kes šokolaadiga iga päev ja veel mitu kordagi päevas maiustavad, ei leitud paremat südameveresoonkonna seisundit. Muidugi, tervis sõltub ka sellest, millist šokolaadi süüa – mida rohkem on selles flavonoide, mida leidub kakaos, seda kasulikum südamele.

Miks siis on tervis nendel, kes vaid paar korda nädalas šokolaadiga maiustavad, parem kui nendel, kes iga päev ja suuremas koguses šokolaadi söövad? Vastus on lihtne. Šokolaadiga saab suure koguse energiat, selles on nii suhkrut kui ka rasva ja palju šokolaadi süües jäetakse puutumata muu söök, nagu köögi- ja puuviljad. Seega, šokolaad on südamele kasulik vaid siis, kui seda tarbida kui toidulisandit.

Küüslauk ravimiks

Mis on toidulisandid ja miks neist nii palju viimasel ajal räägitakse? Sellised mõisted nagu “toidulisand” ja ka “uuendtoit” on ilmselgelt 21. sajandi verbaalsed leiud. Teadmata nende mõistete sisu, on väga kerge lasta ennast eksitada lubadustest millestki väga erilisest. Nii on toidulisand toit, mille eesmärk on tavatoitu täiendada ning mis on inimestele toitainete või füsioloogilise toimega ainete kontsentreeritud allikaks (vt toiduseaduse § 14 lõige 1). Nii loetakse toidulisandiks vitamiine ja mineraalaineid, kui need on kindlate annustena pakendatud sissesöömiseks. Kuid need pole seda siis, kui need on ette nähtud süstimiseks. Samuti ei tohi üks annus ületada soovituslikku päevast kogust.

Toidulisand ei ole mõeldud ühegi haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks ega raviks, nagu seda on ravimid. Kui nüüd järele mõelda, siis sõltuvalt pakendil märgitud kasutusjuhendist võib sama aine olla kas ravimiseks või toidulisandiks. Mineraalained ja vitamiinid on toidus ju olemas ja inimese evolutsioonis välja kujunenud mõistlikud toitumisharjumused annavad organismile vajalikke aineid piisaval määral. Väga paljudel taimedel on lisaks sellele, et nad on toitvad, ka teaduslikult tõestatud raviomadused. Näiteks saab küüslauku, sibulat, tomatit ja piparmünti müüa nii toiduna, ravimtaimena kui ka toidulisandina või selle koostisosana. Tõestuseks, et tegemist on toiduainega, on seadusega kehtestatud nõue, et toidulisand peab vastama toidule toiduseaduses esitatud nõuetele, nii nagu ravimid ravimiameti kehtestatud nõuetele. Seadus keelab pakendile lisada märget, et toidulisand mingil moel ravib. Kirjas võib olla, kui suure osa ööpäevasest vitamiinide või mineraalide vajadusest üks annus toidulisandit katab, ning müüa võivad toidulisandeid vaid nagu toiduaineid ainult tunnustatud ja kauplemisluba omavad toidukäitlemisettevõtted. Seega apteegil, kus tahetakse toidulisandeid müüa, peab olema tunnustus toidukäitlejana. Toidulisandid on enamasti kontsentreeritud toidusegud, kuid sisaldavad ikka neidsamu toiduaineid, mida me söögistki saame.

Enneolematud toiduimed

Lisaks sõnale “toidulisand” on olemas veel sõna “uuendtoit”. Uuendtoiduks loetakse toitu, mida enne 1997. aastat ei ole Euroopa Liidus ulatuslikult tarbitud. Uuendtoit võib olla nii uudse tehnoloogia abil toodetu kui ka varem toiduna mittekasutatud taimed, seened või mikroorganismid. Enne turuletoomist tuleb uuendtoidu ohutust hinnata Euroopa Liidu poliitilisest printsiibist, et inimese tervise kõrgetasemeline kaitse on olulisem siseturu toimimisest. Veterinaar- ja toiduameti juurde on loodud uuendtoidu ekspertkomisjon ja Euroopa Liidus turule lubatud uuendtoidud on näiteks Salvia hispanica seemned, Argania spinosa õli, nonimahl (Morinda citrifolia) ja krilliõli (Euphasia superba), mida kõike reklaamitakse ülivõrdes kui enneolematute omadustega abilisi. Uuendtoidu turuletulek võtab reeglina aega üks-kaks aastat, sest enne kontrollitakse põhjalikult, et tegu oleks tervisele ohutu ainega. Kui veidi aga süveneda, mida toidulisanditena ja uuendtoiduna meile pakutakse, siis on tegemist ikka tavatoiduga, mis reeglina on väga atraktiivses pakendis ja reklaamitud imeliste uudsete omadustega.

Näiteks ütleb üks internetireklaam krilliõli kohta: “Oomega-3-rasvhapete ja antioksüdandi kooslus teevad krill oil’ist unikaalse ja kõrgelt hinnatud toidulisandi. See sisaldab looduslikult esinevat antioksüdanti, mis annab kuni 300 korda rohkem E-vitamiini ja üle 30 korra rohkem koensüümi Q 10 kui mõned teised antioksüdandid.” Meenutagem siinkohal, mille eest hoiatab prof Mihkel Zilmer kolleegidega: E-vitamiini soovitatav päevane annus üle 50-aastastel isikutel on 15 mg ööpäevas, looduslikeks põhiallikateks on päevalilleõli ja -seemned, kaeratoidud, oder, majonees, porgand. Lisatarbimine on vajalik E-vitamiini defitsiidi puhul ilmnevate sümptomite korral. E-vitamiini kestvad megadoosid võivad põhjustada kõrget vererõhku. Väga ettevaatlikud peavad E-vitamiiniga olema vitamiini K defitsiitsed isikud. Paraku kohtab vitamiinide valdkonnas tihti pinnapealsust ja infomüra, mille selgeks näiteks on mitmed paljulubavate pealkirjadega raamatud vitamiinide kohta, suures osas on neis vaid infomüra.

Nii et alati tasub rahulikult järele mõtelda, mida müügiks pakutakse. On ju kõikide ainete puhul seaduseks annussõltuvus – paha pole mitte ainult see, kui midagi on väga vähe, vaid ka see, kui midagi väga head saab liiga palju.

Sportlastele mõeldes

Eraldi teema, mida siinkohal eriti põhjalikult ei puuduta, on sportlased ja sportliku edu kasvatamiseks mõeldudspetsiifiliste toidulisanditena müüdavate toodete tarbimine. Nagu öeldakse, me oleme see, mida me sööme. Sportlastele mõeldud toidulisandite turustamisega kaasneb tavaliselt rohkem selgitusi ja õpetusi ning endise sportlasena tahaks südamest loota, et toidulisandi purgil oleval sildil näidatu vastab täpselt ka sisule ja parema toime saamiseks pole sinna midagi keelatut lisatud. Näiteks kofeiin, mille leidsin just sportlastele soovitatavate toidulisandite hulgast, on müügiks pandud lubadustega, et 1–2 tundi enne treeningut 200–400 mg sissevõetuna “põletab see rasva, turgutab energiat (?), vähendab lihasvalu ja tõstab energiat”. Ühes espressotassis on umbes 100 mg kofeiini – kas kellelgi tuleks mõttesse enne jõusaali või jooksma minekut ära juua neli tassi kohvi? Tegu on psühhoaktiivse ainega, mis annab südamele olulise lisakoormuse ja seega vähesema füüsilise võimekuse, sest organismil tuleb toime tulla oluliselt kõrgemal südamelöögisagedusel ja on risk saada südamele liigsuurt koormust.

Kokkuvõtteks meenutan, et 21. sajandil on toiduainete ületootmise tingimustes müügieduks vaja teistest eristuda. Kui varustada näiteks nisujahu, küüslaugupulber jms imetoidu ligitõmbava reklaamiga ja väga soolase hinnaga, on ostjas kerge esile kutsuda huvi ja tõmmata tähelepanu, sealt edasi aga tekib tühipaljas platseeboefekt. Kui inimene midagi usub, siis on kuni 30% toime tagatud. Meie keha aga omastab neidsamu aineid reeglina oluliselt paremini värskest, silmale, suule ja ninale maitseelamust pakkuvast toidust, mitte kontsentreeritud pulbritestkapslitest.

Soovin kõikidele rahulikku meelt ja oma elu korraldamist nii, et jätkuks ikka aega söömiseks, just pere ja sõprade ringis, siis jätkub ka tervist pikkadeks aastateks!