Roheline salatFoto: Seljamaa Fotostuudio
Retseptid
9. juuni 2014, 06:37

Õlikastme neli reeglit

Kui oled õlikastme valmistamise põhimõtted omandanud, võid luua väga eriilmelisi ja just oma maitsele sobivaid kooslusi.

1. reegel

Usalda oma maitsemeelt. Sa pead leidma tasakaalu kerge soolasuse, magususe ja happe vahel. See teadmine tekib kogemustega ning kogused sõltuvad vahel ka tujust rõhutada või tasandada mingi salatikomponendi eripära.

2. reegel

Lisa õli viimasena, sest maitsed avanevad kiiremini happelises keskkonnas. Loomulikult võib tõhusa segamise puhul ka kõik korraga kaussi või blenderisse mõõta, ent esimene võimalus on end paremini õigustanud.

3. reegel

Õli võiks olla toasoe, sest nii ühineb see teiste komponentidega paremini. Õli aitab kastmele lisada aroome

ning ümardab põhimaitsete nurki.

4. reegel

Unusta poodide valmiskastmed. Isetimmitud on erilisemad ja säilivad külmikus õhutihedalt vähemalt kuu

aega. Kui kasutad kastet lehtsalatiga, siis nõruta lehed pärast pesu võimalikult kuivaks, et vesi hoolega valmistatud kastme maitset ei nüristaks.

Soolane. Sõltuvalt päritolust võivad soolad olla väga erineva maitsega. Tavaline peenike lauasool erineb mineraaliderikkast meresoolast sootuks. Omal kohal on kastme valmistamisel ürdi-, vürtsi- ja muud imesoolad. Mida eksootilisemaks ülejäänud komponentidega minna, seda kohasemad on muudki soolaasendajad: austri- või kalakaste või hoopis purustatud soolakala.

Magus. Kas igavalt tavaline suhkur või hoopis rafineerimata jäetud toorsuhkur, mesi või lilleõie- ja maitsesiirup. Mõnes puuviljadega salatis võib vabalt kasutada vanilli- või tsitrusesuhkrut, isegi kondenspiima või vedelat iirist.

Hapu. Kohased on kõik marja-puuviljamahlad ning nende käärimisel tekkinud äädikad. Ka ürtide või vürtsidega maitsestatud äädikad, vaarika- või viigimarjadega gurmeeäädikad. Tihedad siirupised

balsamico’d, kuid mitte jõhkrad konserveerimisäädikad. Kuid miks mitte konservleemed, mis jäänud järele marineeritud ingverist, paprikast ...

Särts. See võib olla äsjapurustatud pipar, peeneks hakitud või jahvatatud tšilli, pressitud küüslauk või hoopis riivitud ingverist pressitud mahl. Klassikaline sinep kümnetes eri vormides, vähemtuntumad tulised või soolased maitsestajad: Worcestershire’i kaste, karri-, eksootilised tšilli- või tomatipastad. Särts võib olla ka mõni kohane ootamatu maitse – näiteks tilk roosi-, apelsiniõie- või lavendliõli.

Ümarus. Õli annab pressida kümnetest seemnetest ja pähklitest. Mõnda neutraalsemat õli võib ilustada tugevamatega – röstitud kõrvitsa- või seesamiseemne omaga. Kui oled valiv klassikalise oliiviõli marjade kasvukoha suhtes, võid saavutada vähem-rohkem pipraseid tulemusi või värsket rohesust, mida pole

mõtet ürtidega varjutada.

Kastme ilu on sageli pärit aromaatsetest ürtidest või õiekroonlehtedest ning pakub silmarõõmu vahelduseks harilikele äädikaõlisegudele. Ürtide roheline värvus säilib paremini ning suisa intensiivistub, kui hoiad ehk blanšeerid neid mõne sekundi kuumas vees. Seejärel jahuta voolava külma vee all kiirelt, nõruta hoolsalt ning purusta koos õliga ühtlaseks.

Õlikaste

Roheline salat

Kevadine spargel sidrunivinegretiga