Jaan Jott, isa Sakarias

Noh. Liturgia kestab üksinda paar tundi ja see on püstijalatöö. Setus, Värskas, peetakse ära kõik liturgiad. Mida pole vähe. Pluss laulatused-matused ikka täie rauaga, ei mingeid kähkukaid.

Nii peab papil olema juba märkimisväärne ihuline vastupidavus. Lisaks peab olema hea hääl, perekond, mõõdukad eluviisid, viisakas väljanägemine, võime ära kuulata, muhe olemine, oh, seda on palju. See lühike iseloomustus teeb sõber Sakarias (tsiviilnimega Jaan J.) Leppikust väga hea preestri.

Natuke krutskivend võib olla. Isegi on soovitav. Ainult hullunud lahkusulised võtavad kõike surmtõsiselt. Nii pole üllatav, et Sakarias teeb triki. Praegu, kui te seda loete, on käsil suure paastu viies nädal ja kaks veel ees. Pidanuks preester sellega arvestama – eks ole ta ju ise ajakirjanikuvorsti söönud –, võtma teemaks vee, kurgid, kapsad ning üldise meeleparanduse. Mõned päevad enne paastu algust ette vaatama.

Tutkit. Ära setustunud. Ise muide päritolult hoopis mulk. Setu papp aga saab vabalt sellega hakkama, et ainukese paastusüügina lubab teha seenesuppi. Muidu on vasikas ja marjaviinatarretis vahukoorega. Mistõttu tuleb alguses natuke näägelda reeglite üle ja meenutada lugusid, kuis vanaemad ikka liha näksisid: väega tahase, vast Jummal and andess. Asja juurde. Püha isa on hoolsalt valmistunud, verevas kokakuues, pika põllega, mustrimüts peas. Keerleb köögis mõtliku näoga ja hindab eelolevat. Noad, lihad, ikoon ... võib peale hakata, mis?

On jah ikoon. Setustan kubiseb ikoonidest. Igas majas ikka nurk, kuhu sisse tulles risti ette lüüa. Isakesel muidugi eriline, püha Eufrosinus Kokk. Jälgib hoolega, mis see maapealne käsilane õige toimetab. “Kõigepealt liha,” kinnitab Sakarias pühakule. Laob kolm vasikatükki ritta, mõtleb ümber. “Kõigepealt ikka õli!”

Nagu vahel juhtub, läheb köögis tehnikaga sugu aega. Aga Jumala abiga on see sugu väga vähe. Kogenud mees, ikkagi Ida-Saksat okupeerinud ja, kui hakkasid uutmised-kiirendused-avalikustamised ehk Gorba aeg, uhkelt sinimustvalge käisemärgiga ringi käinud.

“Sampoliit tuli õiendama, aga komandör ütles: on estonets, im možno. Ja üldse, pead seda mulle nina alla hõõruma, jah?” Isake keerleb veel, siis paneb panni pliidile.

“Noh?”

Pann kuuletub ja läheb kuumaks.

“Nüüd tüümian õlli. Kiiresti ja korraks, sest aeglaselt kuumutades lendab kogu vägi minema.”

Loeb püha arvu sekundeid, võib-olla ajamõõdu palve, õngitseb tüümiani välja.

“Midagi ei saa sellega enam, nüüd on ta olemus õlis.” Tüümianid on kausikeses nii kaunid. Lõhnavad. Tilguvad õlist. Ja see peaks kahjudesse minema ...

“Vanaemalt see söögitegemise kihk mul tuleb,” ütleb Sakarias ja saadab esimese käntsu liha pannile. Kiiresti ühelt, kiiresti teiselt poolt, puhkama, järgmine. “Vasikaliha paisub algul, pärast, ahjus, tõmbub niikuinii kokku,” arutab ahjuvormi uurides. Rõõmustab, et voh, see on vorm, pealt punane, alt mustunud, seest valge glasuuriga. Nagu setu rahvarõiva värvid, mulgi oma muidugi ka.

“Et vanaema, tema oli ju õppinud mõisakokk. 1927. aastal Vasula kodumajanduskooli lõpetanud. Oi, see oli see ilus aeg, kui tüdrukud üksteiselt retsepte maha kirjutasid, kõike teha oskasid ja kõik asjad olid olemas. Kõik maitseained, praegu ei teatagi enam, mis siin maal kõik kasvab. Vanaema tegi siis süüa, mina olin jalus, vanaema rääkis, mida ta teeb. Mingi asi jäi külge.”

Sakarias nõiub tüümianiga, seletab, et värske on ikka kõige parem, jääb ürdine nüanss alles.

“Praemuna sai kähku selgeks. Siis ma hakkasin kooke tegema. Igasuguseid. Purukook muretainast oli minu kooginumber. Mustasõstra- või murakamoosiga, sellise vana kooli moosiga, kus on palju suhkrut. Aga nüüd on minu koogid küpsetatud. Said valmis.”

Lihad on ka valmis, vähemalt selles hetkes. Lesivad, pontsakad sellised, vormis, puhkavad. Sakarias mõtleb.

“Kui liha üle köögi lõhnab, siis ossaraisk. Huvi on selle minu söögitegemise nimetus. Profikokaks pole mõelnudki. Selles on nii palju rutiini, mida mina ei taha. Et sada portsjonit, mis kõik peavad olema ühtmoodi head, iga päev valmis vehkida – ei tahaks. Las see olla mulle hobi, las olla rõõm.”

“Puhake nüüd siin seedripadjal,” ütleb Sakarias ja, häbenemata, tunnistab, et kodus jääb küpsetus papiemand Marioni hooleks.

“Reeglina. Ehkki vahel mina ikka ka.” Ühe hüpersuperkokkamisguru laps kord tunnistas, kui küsiti, et tegelikult teeb kodus süüa emme. Issi läks väga punaseks ...

“Vanem poeg, saab aprillis 16, jälle otsustavalt ei tee süüa.”

Otsitakse saumikserit. Saumikseri on mingi kohalik vaim ära peitnud, kõhutab selle otsas ja itsitab, muud seletust Setumaal olla ei saa. Saab noaga kah selle va koriandri peeneks. Mis läheb Kreeka päritolu pähkliõliga segi. Muidugi Kreeka, eks ole Sakarias kunagi särasilmi seletanud, et istub tema seal mingil saarel ja tunneb, kuis tema ümber on puhas Bütsants. Sestap isegi imelik – oh, kuis koriander lõhnab! –, kui teatab, et köökide kunn on hoopis Liibanoni köök. Sest see on niivõrd lihtne. Kõik tehakse kokku hästi lihtsalt, aga kõige värskematest asjadest.

Vaatab lihadele otsa. “Vasikas paisub ikka kobedalt, tüki paned  sisse, terve härg tuleb potist välja. Nii! Nüüd paneme kütte!”

Enne saab vasikas veel seedrit selga, kus paljas koht, sinna lähevad veriapelsinid. Ausalt ja häbiga, kõik tundub nii keeruline, et teie korrespondent kipub järge kaotama ja tunneb end üldiselt lihtsalt jalus olevat.

Isake ründab nüüd riisi.

“Krasnodari riis. Teeme sellise koguse, et kõik saaksid. Elastne riis, ei lähe pudruks. Kõigepealt peseme riisi ära, selle valge plöga välja, mis ta muidu pudruks teebki. Noh, natuke võib pudrune olla, ega me Hiina toitu tee,” seletab Sakarias sõela ja veega jännates.

“Basmatiriisiga oskab igaüks ...” Kaege nüüd. Tallinnast vaadates võib Setumaa olla täielik karukolgas. See on seal kuskil kuskil. Kuskil Vene piiri ääres. Kuskil. Sealt vaadates on Tallinn mingi kiluküla. Kuskil. Petseri ja Pihkva on hoopis tähtsamad, sest mis salata, setudele antakse Vene viisasid kergemini. Mõjuagendid, karjuks progressiivne intelligents, kelle kisast korralikul inimesel sügavalt savi on. Nii et kui miskit vaja, tuuakse seda Venemaalt. Lähemal, odavam, huvitavam, euroseadustest lörtsimata valik.

“Tulin mina Pihkvast, kaks suurt kotti kraami täis, vist 40 eurot ei tulnud ära,” ütleb isake. Ja näitab imeasja ehk vedelat suitsu. Ausalt, ma ei mõtle seda välja, on sihuke asi olemas. Piiri taga. Isegi natuke kurb hakkab, tuleb unustatud ääremaa tunne veidi peale. Maitseained ja riis Venest, noad Rootsist, sest siin maal korralikke Jaapani terasid ei müüda.

“Kurb neh, a mis sa tiit,” ütleb Sakarias.

Riis läheb patta ja teie korrespondent saab tõsise käkiga hakkama. Ma nimelt ei märka, millal isake seenesupi käima pani. Üks hetk see podiseb, head omahapendatud seened, tõsine paastusüük. Ja hullemaks läheb, sest tarrendi tegemisest ei saa üks mees muhvigi aru. Midagi seal nõiutakse hea Gewürztramineri, želatiini ja veel millegagi. Magus pole kunagi mu tugev külg olnud, aga supi pärast väga piinlik.

Seks hetkeks on püha isa kaks tundi jalul olnud. Mõne mehe selg valutaks ammugi. Aga tema muudkui toimetab. Vahepeal teeb beduiinikohvi ka veel. Puhas mürk. Nii kangeks ja magusaks keedetud, et juua tuleb enam-vähem pitsist.

“Aga kujuta nüüd ette, et oled kesk kõrbet ja keskpäeval tuleb uni peale? Ei ole kõige parem mõte. Kohv on ju diureetikum ka, keset kõrbet sa pissihäda ka ei taha. Nagu “Düünis”, eks.”

Õudne mürk ikkagi, aga võluv.

Täiesti ootamatult on kõik äkki valmis. Kuidas ma küll supi maha magasin ... võibolla seepärast, et tuli meelde üks jüripäeva hommik – Setus on see 6. mail –, kui ärkasin kell kuus oma vanaisa ehitatud majas. Eks eelmine päev oli natuke liialt südant rõõmustatud, aga õlut jagus. Ronisin välja, tegin krõks, Jott juba tuiab mööda õue ringi. Siis me leidsime kala. Kala, värske latik, oli otsustanud järvest välja karata. Leidsime poti, pliidi. See hõng, kui kala patta läheb, see ruug, mis ta’st saase ... ilus hommik oli.

Seenesupp. Vasikas. Riis. Tegelikult ei ole vist võimalik maitseid kirjeldada. Mida sa ikka ütled, et ümar või terav või mis. Meie keeled on kõik erinevad. Väga maitsev on. Peet sobib kah manu.

“Mis peet, see on väga hea bordoo,” õiendab Sakarias.

Loomulikult ilmub välja see, mida ametlikult olemas ei ole. Vanas stiilis, kui peremees ainult valab, sest tema teab, palju kellele võib. Tamme peal hoitud, puhas, angervaksaga. Meel läheb korraga nukraks ja helgeks.

Isake langeb unistustesse pirukatest.

“Et kõigepealt teeks ahoh kolm plaati piirakaid, siss paness kuurega pudro ... taaks aaks ku pudur valmis, omma piiraka jahtunu, siis võtass tsäie...”

On nad sul jahtunud jee, vähemalt pool on ammu ära nahka pandud.

Isake naerab ja nõustub.

VOLKS VAAGEN PAKUB:

Ahjuvasikas seedripähklikasukas safraniriisi ja värske salatiga

Kõrgahuse-lepäseenesupp

Veinitarretis veriapelsinide ja magusa vahukoorega