Rammusalt roheline avokaado

Avokaado on oma nime (ahuacatl) saanud asteekidelt ja tähendab tõlkes munandit. Teistes keeltes kutsutakse avokaadot ehk ameerika pirnloorberit ka võipirniks, alligaatoripirniks, taliõunaks ja avokaadopirniks.

Pirnloorbereid kasvatatakse sooja kliimaga aladel ilupuuna ning söödavate viljade ja puidu saamiseks ning selle puu kultiveerimise kohta on andmeid juba 8000. aastast eKr. Tänapäeval tuntakse sadu sorte, mis

on aretatud peamiselt Guatemalas, Mehhikos ja Lääne-India saarestikus. Osaliselt igihaljas avokaado kasvab kuni 20 meetri kõrguseks, on pikkade loorberilehte meenutavate suurte altpoolt heledamate lihtlehtedega ning väikeste kollakasroheliste õitega.

Avokaado rohelise väliskesta ja ühe suure seemnega pirnikujulisi vilju hinnatakse nende suure toiteväärtuse poolest. Viljades on rikkalikult õlisid ja vitamiine, eriti A-, B-, E- ja K-vitamiini, rikkalikult kaaliumi

ja rauda, kuid vähe suhkruid ja happeid.

Maailma parim salatiõli

Avokaado tarvitamine vähendab vere kolesteroolitaset. Viljaliha ja seemneõli kasutatakse kosmeetikas, aroomteraapias ja toiduõlina. Avokaadoseemneist pressitud õli sobib küpsetamiseks ja praadimiseks, sest ei hakka nii kergesti suitsema: oliiviõlil on selleks vajalik temperatuur 208 °C, avokaadoõlil aga 250 °C. Avokaadoõli peetakse maitse poolest parimaks salatiõliks.

Huvitav on see, et ehituselt on selline suur üheseemneline vili mari, seega avokaadomari! Erinevatel sortidel on vili erineva kuju, suuruse (100 g kuni 1 kg), küpsemisaja ja maitsega. Vilja kesta värv varieerub rohelisest mustjaspruunini ning välispind võib olla sile või krobeline. Sarnaselt õunapuuga on avokaadole

iseloomulik perioodiline viljakandvus. Avokaadosid võib tarvitada värskelt dessertpuuviljana, kuid samuti selleri, lehtsalati või puuviljadega tehtud salatites, piimakokteilides, jäätises, magustoitudes, võileiva- või

röstsaiade kattena, Mehhiko kastmetes,likööri maitsestamiseks jm. Eriti hästi sobib avokaado kanaliha juurde.

Peruus valmistatakse küpsest avokaado viljalihast majoneesi. Iraanis kasutatakse pehmet viljaliha näokreemina. Klassikaliselt süüakse avokaadot pipra, soola ja laimimahlaga maitsestatult. Puhastatud

vilja pruunistumist aitab vältida laimivõi sidrunimahlaga piserdamine. Enamik avokaadosid kasvatatakse maailmaturu tarbeks Lõuna-Aafrikas, Mehhikos, Kenyas, Iisraelis ja Californias. Tuntuimad sordid on rohelise sileda viljaga ῾Fuerte’ ja purpurmustjas krobeline ῾Hass’. Pirnloorberi lähisugulane on Kreeka rahvuspuu loorberipuu.

Talveaia omanikele

Õitsemisbioloogia poolest on avokaado proterogüünne ehk eelemane. Kindlasti peab kasvatama kahte või enamat erinevat sorti puud, sest oma õietolmuga viljastudes areneb vilju vähe. Istandustes tolmeldavad puid mesilased. Paremini viljuvad avokaadod siis, kui õitsemise ajal on tuulevaikne, sest tugev tuul halvendab viljastumist. Ühel puul küpseb aastas 100–120 vilja. Suurtes istandustes kogutakse avokaadod puult enne täisküpsust ning seejärel säilitatakse jahedas hoiuruumis kuni ekspordini. Söömisküpsuseni valmib vili toatemperatuuril mõne päevaga.

Tarbimisküpsust kiirendab, kui avokaado on lähestikku õunte või banaanidega. Avokaadoseeme idaneb umbes kuu aega, kuid idanemist on võimalik kiirendada eelneva seemne leotamise või paksu ja puitunud seemnekesta õhemaks viilimisega. Vahel võtab idanemine ka märksa kauem aega – isegi 5–6 kuud, seega varuge kannatust. Seeme külvatakse laiemat otsa pidi mulla sisse ja kaetakse 1–2 cm ulatuses mullaga. Idanemiseks vajalik temperatuur on 15–20 °C. Seemnel soovitatakse mõlemast tipust 1 cm ära lõigata, see parandab idu väljapääsemist tugeva seemnekesta vahelt.

Seemnest kasvatatud puud õitsevad tavaliselt 5–7 aasta vanuselt (toatingimustes võib kuluda rohkem aastaid õitsemiseni), kui neid on kasvuperioodil märtsist septembrini regulaarselt väetatud. Väetamiseks sobib täisväetise lahus. Kui aga pookida, algab viljakandvus kolme aasta vanustel avokaadopuudel. Istandustes kasvavad sordilised puud ongi enamasti poogitud või vahel ka pistokstest paljundatud.

Mulla ega selle pH suhtes pole puu eriti nõudlik. Ta kasvab siiski paremini viljakal nõrgalt happelisel või neutraalsel õhurikkal mullal. Liiga soolane või tihe ja õhuvaene muld avokaadole ei meeldi. Aprillist septembrini vajab puu regulaarset täisväetiselahusega kastmist. Sobiv on lehtdekoratiivsetele taimedele sobilik väetiselahus, millega kasta kasvuperioodil kaks korda kuus. Puu kärpimise vajadus sõltub sordist. Harilikult haruneb avokaado ise piisavalt hästi noores eas ja muutub tihedaks. Suurte lehtede tõttu on ta

tundlik tugevate tuulte suhtes.

Lehtede pruunistumisel on palju põhjusi: päikesepõletus, tõmbetuul, üleväetamine, ülekastmine, juurte ülekuumenemine, seenhaigused. Ka kodumaal on avokaado pooligihaljas puu. Lehtede kuivamine ja uutega asendumine on täiesti loomuomane protsess. Kontrollige, et pott poleks umbne või ummistunud mulguga. Musta või tumedat värvi ümbrispott neelab soojuskiirgust ja kuumutab juuri ning see avokaadole ei meeldi. Talvel või hilissügisel ümberistutamine pole taimele hea, see põhjustab ka enneaegset lehtede varisemist. Lehtede kiprumist võib põhjustada mõni kahjur – ameerika ripslane näiteks. Selle vältimiseks on vaja lehti kameraalselt inspekteerida ja positiivse leiu korral kasutada mürkkemikaale (Actara). Hea on teada seda, et avokaadolehed sisaldavad mürgist ühendit persiini. Ohtlik on avokaadolehtede söömine koduloomadele ja puurilindudele.