Neli meest köögis, tšellod käeulatuses

Kellavärgina toimivat köögimängu vaadates jõuab südamesse rahu ja rõõm: just sellist Eestit me tahtsime. Kes vabariigi aastapäeva laua soovib C-Jami stiilis lahendada, ei pea mingil juhul pärast külaliste ees silmi peitma: tulemus on ülimehelik (loe: ohtralt küüslaukusibulat, siga ja magusat, kohv-viski punktina lõpus) ja sellest hoolimata või just seetõttu täpselt tasakaalus ning hoolega läbi mõeldud. Maitsed on tõesti paigas ja Oma Maitse mõnuleb vaikselt “kosjasobitaja” salarõõmus – kujutage ette, suvel saab C-Jamil koos mängitud juba kümme aastat, aga süüa pole nad koos mitte kunagi varem teinud! Kusjuures see on andestamatu viga, sest hoolimata Andrease kahtlevast sissejuhatuslausest “See ei pruugi hästi lõppeda, kui muusikud kööki lasta”, tunneb tugevalt rohkem kui pool ansamblist end köögis kui ... maasikamoos pannkoogil. Tõeliselt mugavalt.

Mehed ritta

Aga et asi lõpuni selge ja aus oleks, siis avalikustame ka nn köögipingerea – küllap maast madalast konkurssidega harjunud muusikud selle meile andestavad. C-Jami soolopillid on selles mängus kahtlemata Marguse ja Andrease käes. Ansambli vaimne juht Pärt on ootamatusest pikali kukkumas ja pead

vangutavat üllatust jagub tal terveks õhtuks. Marguse läbimõeldud ja täpset köögitegevust jälgides pomiseb ta korduvalt: “Uskumatu ...” Andrease tippkelnerlikku lauakatmist kommenteerib mõtlikult:

“Nojaa ... Aga et sa NII aktiivne oled, selle peale küll ei tulnud.” Levi-Daneliga on aga natuke kummaline lugu. Oma sõnul ta köögipoolele kuigi tihti ei satu. Ja küsimusele, kus tal aastas rohkem aega kulub, kas kontserdil või köögis, on vastus kindlasti tšelloesinemiste edumaad kinnitav. Aga siin on üks aga, mis paneb meid fotograafiga ta sõnades pisut kahtlema – nimelt on täna jäänud Levi-Daneli ehk Leifi sooloks magustoit ja see õnnestub tal nii paraja mahlakasmagusa maitsekooslusega, et ega nüüd muud jäägi üle, kui kunagi üks järelkontroll ette võtta.

Millal selleks juhus peaks tekkima?

Margus naerab ja vastab kõige kiiremini: “Suvel saab C-Jam 10. Siis me võib-olla teeme koos süüa.” Andreas lisab veel ühe vindi: “Ma arvan, et me hakkame nüüd igal teisipäeval korraldama kokkamisõhtuid.”

Nii. Aga Pärt ... Tema on tänase õhtu nupuvajutaja. Võib-olla ei hakkakski seda hetkel pikemalt lahti seletama ja vaatame pärast tulemust. Aga ühe toreda ja jällegi toiduajakirjas seninägematu lubaduse saame talt kohe kätte – Pärt komponeerib Oma Maitsele “Oodi seale”! Tema lühikirjeldus neile, kes noodikirja hiina keeleks arvavad: “Teema on minooris.” Ja jätkab nukrakõlaliselt lauldes: “Lapsed tuppa, tali tuleb ...” Teistel langevad selle peale hakkimisnoad lõikelaudadele ja kööki täidab võimas neljast suust kõlav ja varjatud naerust pulbitsev kurblaul. Aga kus on siga? “Siga on ahjus!” muheleb Pärt.

Eesti Chuck Norris

Andreas siga just ahjuvalmis seabki. Ei mingit surmavat soola ega mõttetuid maitseaineid, vaid lihakäntsakasse saab endale ohtrad pisikesed pesakohad terve suur küüslaugumugul. Liha katab Andreas pealt aga ausa tuubitäie Põltsamaa kange sinepiga. Margus, C-Jami kontsertidelgi alati teadustaja rollis, ei jäta kommenteerimata: “Põltsamaa sinep on Eesti Chuck Norris.” Sutsti lihatermomeeter ka veel sisse ja siga jõuabki ahju.

Nüüd on Marguse kord. Soolo Jaapani maitsete ja avokaadoga. Plaanis on kahe kattega ahjuciabatta’d. Esimeseks variatsiooniks on paks majonees toore sibulaga. Ehmatav kooslus! Ehmatavalt hea!

Margus seletab päritolulugu lahti: “Alustaks siis sellisest lihtsast asjast, mida mulle tutvustas üks jaapanlane. Ma kuulsin, et jaapanlased ei söö nüüd enam sushi’t mitte ainult marineeritud ingveriga, vaid teevad sinna sageli peale niisugust väga-väga lihtsat asja.” Habemega ütlus lihtsuses peituvast võlust peab tõesti paika. Ainult Andreas märgib hiljem selle sibulahoobi peale mõtlikult: “Jaa, Hollywoodi nüüd ei lähe ...”

Teine ciabatta saab peale keelt paitava avokaado. Nagu yin ja yang jõuavad avokaado ning sibul kõrvuti ühele ja samale serveerimisalusele, ühiseks tunnuseks head toorained. Need on Marguse jaoks köögis hästi tähtsad ja ta arutleb päris pikalt parimate ostuvõimaluste ja -paikade üle. Oliiviõli laseb ta itaallasest naabrimehel omale tuua otse Toscanast, leivalised-saialised leiab tavaliselt kas turult või Maximast – “seal on ka täitsa arvestatavad saiad, mis kannatavad kriitikat”.

Ohutus ennekõike

Aga nüüd suundub Andreas lauda kenade autoriserviisidega katma ja Margus lahkub samal ajal lavalt.

Töötasapinnal saab hakkimis- ja sättimisvooru oma kätte Levi-Danel. Nii kaua, kui ta hoogsalt banaane viilutab ja šokolaadi riivib, teeme meie korraks rongi hädapiduri kriginal ühe mõttepeatuse. Stopp! Mis mõttes HAKIB ja VIILUTAB?! Kuskil aju taganurgas liigutavad end kuuldud jutud välismaiste tšellistide kalli raha eest kindlustatud kätest ... Välkuvat nuga vaadates hakkab ... hirm.

Kas tšellist üldse võib lõikeriistu oma lähedusse lasta? Margusel on täna käest kätte käiva noa kohta kohe üks õudusjutt rääkida: “See on see nuga, millega Lennuk (Andrease hüüdnimi – toim) ennast täitsa sodiks lõikas. Ta lõikas end ikka täiesti ligaseks ja mängis siis kontserdil, sõrmed õmmeldud.”

Andreas kinnitab lugu: “Siis mängisin jah kontserdil õmblustega. Seepärast on kõik noad mul kodus nüüd nürid.” Ohutus ennekõike.

Täna läheb kõik õnneks siiski hästi. Söögid hakkavad valmis saama ja enne, kui kogu C-Jami tagatuppa pidulikke pildistamisriideid selga panema ajame, jääb vaadata veel vaid viimane etteaste. Nagu juba nimetatud sai – Pärt on selle õhtu nupuvajutaja. Või joogidirektor. Tema teha on ülimalt vastutusrikas Iiri

kohv ja mees on juba tükk aega sellest üsna ärevil olnud. Väike remark-dialoog paar tundi varasemast:

Pärt: “Oh, kuule, kas sul õlut on?”

Andreas naerdes: “Ei! Sul on stressirikas olukord, jah?”

Margus teab fotograafi töö hõlbustamiseks sinna juurde rääkida kavalast äpist, mis olevat loodud: nimelt saavat selle abil muuta fotodel kõik teatud tüüpi asjad kassipoegadeks. Näiteks õllepudelid. Fotograaf Meelile on loomad alati meeldinud. Aga nüüd ei ole mingeid neljajalgseid enam vaja, käsil on lõpusirge. Asjaosalised kogunevad uudishimulikult ümber kohvimasina ja Pärdi ning aitavad tal Andrease köögikappidest sobilikke anumaid leida. Valik langeb ... õllekannudele! (Armas lugeja, vali omale Iiri kohvi tehes palun siiski mõni mõõdukam nõu. Kuigi – ega müts meest või klaasi suurus jooki riku.) Aga lõpp hea, kõik hea, heituda ei tasu sellestki, et vahukoor on just otsa saanud – abi tuleb pihustiga pudelist.

Pärast muusikalist pildistamisvooru asume oivalist, lausa täiuslikku õhtusööki nautima. Täiesti uskumatu ikka, kui head pillimehed Eestis on! Igas mõttes.

Andrease ahjusiga

Marguse ahju-ciabatta’d ehk Marchete

Pärdi Iiri kohv

Levi-Daneli banaanimagustoit ehk crème au Leif