Eestis kasvab kibuvitsasid looduslikult kümme liiki, metsistunult on neid muidugi rohkemgi. Kibuvitstele on iseloomulikud torkivad ogalised varred ja omapärase ehitusega vili, mida kutsutakse tõrsikuks. Väga harva võivad varred olla täiesti siledad, ilma ogadeta. Lehed on kibuvitstel paaritusulgjad liitlehed. Vaid pärsia kibuvitsal (R. persica) on terved lihtlehed. Ka igihaljaid liike on kibuvitste seas vaid mõned. Kõige kuulsamad on kibuvitstest aretatud roosid, mida on olemas kümneid tuhandeid sorte. Maailmas kasvab kibuvitsasid (Rosa) looduslikult 100–150 liiki.
Meie kõige tavalisemad kibuvitsad parkides ja aedades on näärelehine kibuvits (R. pimpinellifolia) ja kurdlehine kibuvits (R. rugosa). Esimest kutsutakse rahvapäraselt jaaniroosiks, sest enamasti ta õitsebki jaanipäeva aegu lõhnavate valkjaskreemikate täidisõitega. Viljad on sel kibuvitsal küpsenult mustad. Kurdlehist kibuvitsa tuntakse kartuliroosi nime all, kuid vaatamata sellele, et teda võib kohata looduslikes paikades, pole kurdlehine kibuvits Eesti pärismaise floora taim, vaid hoopis Ida-Aasia Hiina, Korea ja Jaapani oma. Euroopas hakati kurdlehist kibuvitsa ilutaimena kasvatama esmalt Inglismaal, Eestisse jõudis ta veidi hiljem, 1825. aastal Tartu botaanikaaeda. Meil looduslikult kasvavatest liikidest on kõige tavalisemad kutsikkibuvits, mets-kibuvits ja harilik kibuvits.
Pireda õiega õlitaim
Kibuvitsasaadustest on kõige kuulsam aromaatne roosiõli, mida toodetakse kroonlehtedest. Roosiõli suurim tootja on Bulgaaria, mille ulatuslikumad kibuvitsaistandused asuvad Rooside orus Kazanlõki linna lähedal. Veel pressitakse seda õli üsna ohtralt Türgis, Venemaal, Prantsusmaal, Indias ja Marokos. Roosiõli saadakse destillatsioonil või ekstraheerimisel peamiselt kahe kibuvitsaliigi kroonlehtedest: damaskuse roosist (R. x damascena) ja sajalehisest kibuvitsast (R. centifolia). Harva tehakse roosiõli valge kibuvitsa (R. x alba) õitest. Roosiõli on kallis, sest õisi kogutakse käsitsi enne päikesetõusu ja veel samal päeval tuleb kroonlehtedest õli kätte saada. Pikka ootamist õied ei talu, muidu langeb õli kvaliteet ja omadused. Ühe grammi roosiõli saamiseks tuleb koguda 1300 roosiõit ja neljast tonnist kroonlehtedest saab õli vaid 1 kg. Nii on roosiõli mitu korda ka kullast kallim.
Turgutust lõhna ja maitse abiga
Lilledele on inimene andnud omi tähendusi ning Bachi õieteraapias võetakse erksate õietoonidega kibuvits appi siis, kui ollakse elust väsinud. Roos leevendavat muret, kadedust, armukadedust, madalat enesehinnangut, pettumust, suurendades samas armastust, sõprust, empaatia- ja heakskiiduvõimet ning
tasakaalu. Iraanis on kibuvitste seas erilisim muskus-kibuvits (R. moschata). Selle õitest tehakse roosivett, millesse kastetakse sõrmed enne koraani kättevõtmist. Iraan ekspordib roosivett ka teistesse maadesse. Roosiõli kasutatakse lisaks kosmeetikatoodetele veel võidmisel, maiustuste, šokolaadi, mahlade maitsestamisel, siirupite ja keediste valmistamiseks.
Hiinas kasvav Banksi kibuvits (R. banksiae) on tuntud selle poolest, et tema koorega pargitakse nahka. Hiinas maitsestatakse kartuliroosiviljadega veini ja Jaapanis on kibuvitsamarjad olnud traditsiooniliseks toiduks läbi sajandite. Hurmavalt lõhnavat kuivatatud kibuvitsa või roosiõisi kantakse vahel ka kaelas, mojo-kotikestes. Põhja-Ameerikas kasvava Woodsi kibuvitsa (R. woodsii) vilju aga kasutavad indiaanlased argiroana, keetes neid marju nagu köögivilja ja süües rooga koos soola ja võiga.
Kibuvitsa taskuteatmik
Erinevalt teistest marjadest kaotavad kibuvitsatõrsikud külmutades oma raviomadused. Seepärast on otstarbekam valmistada moosi, siirupit, marmelaadi ning teisi hoidiseid.
• Kibuvitsaviljad on tuntud C-vitamiini sisalduse poolest, 100 grammis on seda 250–2900 mg, lisaks veel märkimisväärselt lükopeeni ja teisi tähtsaid karotinoide, mis toimivad antioksüdantidena. 2–4 marja päevas katab meie vajaduse täielikult. Lisades veidi kibuvitsapüreed teistesse hoidistesse, aitab ta säilitada vitamiine ka neis. Lisaks annab kibuvits juurde vaid talle omast karust mekki.
• Suur vitamiinisisaldus säilib ka kuivatatud viljades. Kuivatatud viljadest saab parema tee, kui seda kuni 10 minutit keeta. Lihtsalt kuuma vett viljadele peale kallates pole tee värv ega maitse nii tugev. Tee on värvilt roosa ja maitselt hapukas, kuid mitte nii hapu kui sidrun või laim.
• Kibuvitsatõrsikuid tuleks külmetusvastase tee tarvis kuivatada 60 kraadi juures. Nii säilivad kõik vajalikud ained kaheks kuni neljaks aastaks. Peaaegu kuivade marjade puhul alanda temperatuuri veelgi. Samuti võid kuivatatud poolikud ära jahvatada ning nii näiteks kotletitainasse peidetult sisse süüa.
• Kibuvitsateele (peotäis vilju liitrile veele) sobivad maitse poolest hulka piparmünt, rohemünt või hapu hibisk.
• Kibuvitsaseemnetes on rikkalikult gammalinoleenhapet, mis osaleb organismi ainevahetuses.
Gammalinoleenhapet on märkimisväärselt veel kurgirohuõlis ja kuningakepiõlis.
• Kibuvitsa igapäevane tarvitamine aitab alandada kõrget vererõhku ja mõjub hästi südametegevusele, sest sisaldab kaaliumisoolasid, ning sellest on abi isegi osteoartriidi puhul. Kõige tuntum on kibuvitsa kasutamine külmetuse ja väsimuse korral.
• Kes aga end tervena tunneb, võib kibuvitsamarju koguda ja nendega talvel lindusid toita.
• Ent kõik pole nii lihtne siis, kui ees on moositegu. Kibuvitsamarjade sees olevad karvad ärritavad soolestikku ja seetõttu tuleks need enne keedise tegemist ükshaaval välja puhastada.
Kibuvitsamoos
Kibuvitsaletšo
Ki-
buvitsamarmelaad
Kommentaarid (0)