Ilves@köögis.räpina.lõuna.ee
Aga tuleb ju tulla. Kuigi kohalikud kukuvad suurima heameelega tõestama, et poleks nii väga vaja. Küll Räpinas tööd leiab, pealegi, interneedus töötab, elu areneb, kõik läheb aina toredamaks. Raske mitte uskuda. Pealegi, Räpina pole küll veel Setumaa, aga see pole siit ka kaugel, lausa kuuled, kuidas esivanemad haudades urisevad: “Kohe sa, seto tsura, nüt jälki läet, ole’i ju määnekit liina ar kaotanu?”
Aga tuleb tulla. Pealegi on otsas Aapo tehtud suurepärane notsuhautis ja salat, poole peal purgid hapukurkide, kõrvitsa, seentega. Märkamatult on otsa saanud ka see, mida nimetada ei tohi, mida ametlikult olemaski pole, sest seaduse järgi teha ei tohi. Teate küll. Ministrid ja peaministridki on sellega pildile jäänud ja kiitnud. Ometi. Taavi Veskimägi olla veel ministrina kurtnud, et võiks ju lubada, aga
siis tahab kuri Savisaar vastutasuks astmelist tulumaksu. Nii räägitakse Räpinas, kui jutt, nagu ta ikka, poliitikasse kipub. Räägitagu parem maitsvast.
Kõigepealt tuleb selle maitsvani jõuda. Räpina ei ole just eriti lähedal, 250 kilomeetrit tihket sõitu. Mille jooksul jõuab taas kohale, et Eesti pole sugugi nii väike, kui me tihti arvama kipume. Vähemalt kolm kliimavöödet kipub ära tulema: Lõunas üks ilm, Põhjas teine, Läänes kolmas.
Mingi 50 km enne Tartut helistab äkki Pehki Jaan ja uurib, kas vastavad tõele kõlakad, nagu oleks ekipaaž Räpina poole teel, ta ehk tuleks ka Aapot kaema, tunneb end Tartus praegu kasutuna ja et “äkki mahuks üks kõrsik peale”.
Mahuks küll, aga 20 minutit hiljem on Jaan ümber mõelnud ja Tartus tegevust leidnud. Aapo on nõudnud raportit, kui Leevaku korsten paistma hakkab. Et tema hakkab siis tasakesi astuma, saab Konsumi ees kokku ja sooritab vajalikud sisseostud. Pole teada, kas just Leevaku korstna kohta käib lugu, kuidas selle külge, kui elektrijaama enam polnud, ehitatud saun. Industriaalne korsten olnud nii võimsa tõmbega, et saunas saanud karva võtta. Võis muidugi ka mõni teine Lõuna korsten olla. Või lihtsalt ilus lugu.
Seisabki kirjanikuhärra poe ees. Vaikne ja häbelik. Mõnigi naisterahvas on kinnitanud, et rokkivale väljanägemisele vaatamata ongi Aapo üks tasane tegelane. Või siis on need muljed kooli kokkutulekust.
Räpina on üks nunnu koht. Kus sa veel leiad koha nimega Puuriida pubi või siis tulikirja, et täna 10–15 töötab kultuurimajas juuksur.
“Ma teen hästi lihtsat,” ütleb Aapo ja jääb siloleti ees justkui hätta. Nägu peas, et teadsin küll, mis tahtsin, aga meelest läinud. Beebiporgandite pakk rändab paar korda korvi ja tagasi. Lõpuks saab neid korvi aga kaks. Peterselli, muud rohelist. Otsib pähkleid ka, aga ei leia. Keegi ei leia.
“Ah, läheb niisama salat.”
Lihaletis tuleb Aapol müüjale aru anda, mida ta õieti kavatseb kokku keevitada, et siis plaanile vastav tükk välja käidaks. Aapo on sõnakehv, kehitab õlgu ja ütleb mitu korda, et ahju paneks. Saab tüki aba ja igaks juhuks teisegi, et puudus ei tuleks.
Ongi poega ühel pool.
“Ma panen ta õlle sisse,” ütleb Aapo. “Jõulust mul on jäänud üks magus porter.”
Sihtjaam “tutikas Räpina loomemaja. Köök, kus pole veel iialgi süüa tehtud, meie oleme esimesed”.
Kööke on igasuguseid. Hubaseid. Külmi. Isegi kalke. Seda siin võiks kokku võtta, et poolenisti arusaamatu, aga süüa tahaks siin teha küll. Kõigepealt on see köök väga suur. Teiseks väga tööstusliku olemisega. Puha metall, mitu masinat, millest üks vist on hakklihamasin, teised ... ka mingid masinad. Vist on ühe asja nimi ahi, kuigi juhtimispult jätab kosmoselaeva mulje, mingi asi nimetab ennast Pizzamasteriks, kõrval no kindlasti 30-leheküljeline manuaal.
“Selles ahjus pole süüa tehtud,” kordab Aapo, “ainult õli on välja kõrvetatud.” Laob ained laiali, vaatab neile otsa. Vaatab ringi.
“Nüüd siis on tööriistade küsimus. Hommikul neid veel oli. Vist on ära viidud.”
Tõepoolest, pliidid on, kõik on. Aga ei ühtegi nuga, ei ühtegi muud anumat. Aapo läheb otsima. Leiabki. Kaks väga proffi ja kasutamata nuga, ahjuvormi, kausse, lõikelauad. Eks ole kirvega heeringat kah puhastatud, kartuleid kooritud.
“Töö käigus selgub,” ütleb Aapo ja hakkab lõikumisega peale. Teate, ega need superstaarid tegelikult alati süüa teha viitsi. Edevamaid asju küll, aga lõikumised-koorimised jäävad pahatihti naiste kaela. Aapo teeb ise. Lõigub liha, porgandid, silod. Rohkesti küüslauku, “küüslauku ei ole kunagi liiga palju”. Eriti sellist kohalikku, lillakat tooni, mille lõhn matsti ninna lööb. Vahepeal mõtiskleb millegi üle, teeb edasi. Päris loll ja tarbetu tunne tekib, kui teine muudkui rabab ja aidata ei lase.
“Millegi toredaga tahaks ju selle köögi ära avada,” ütleb Aapo. Laob ahjuvormi asju täis, kallab porteriga üle, pigistab rohkesti sidrunit peale. Mõtiskleb jälle.
“Hommikul, kui pea veel väga ei tööta, mulle seletati, kuidas see ahi käib. Loodame, et on meeles.”
Läheb ahju kallale nõiduma. Üks klahv, teine, mingid vilkuvad numbrid, mingid piiksud. Et aeg, kuumus, niiskus. No on lennujuhtimiskeskus.
“Selline asi siis,” ütleb Aapo. “Porgand, pipar, sool, porter, selle sees peaks tulema nagu uluk. Peaaegu. Hea salat manu.”
“Silmamõõt ja sisetunne ütlevad, mismoodi teha. Siin on natuke mööda, nii palju poleks liha vaja olnudki. Tõehetk saab olema haistmises, loodan, et ikka sain kõigest hommikul õigesti aru.”
Uurib ja nendib: “Lust on see, et noad on hästi teravad. Kevade poole tegime Moostes Juku-Kallega (kes on rahvasaadik Raid) süüa, siis üks oluline komponent oli minu sõrmeveri.”
Veel sidrunit.
“Ega sealihale peagi väga soola panema,” arutab Aapo.
Siis läheb asi ahju, veel mingi nõidumine puldiga ja masin teeb sööklaköögi häält. Vahi nagu televiisorit, et mis teeb. Piserdab midagi, mingid ventilaatorid käivad, müstika.
“Nüüd ahju süütus läks.”
Aapo väidab end mitte mäletavat, millal süüa tegema hakkas. Ammugi, et miks.
“Eks ma olin pirtsakas noorhärra, üsna varakult olid asjad enda järgi tehtud. Emale jäid siis hoidised ja sellised täiesti spetsiifilised emaroad.”
Ahi teeb jälle midagi. Tuleb vahtida, kuigi aru ei saa. Ju masin teab.
“Kord meil juhtus suur ülesponsorlus,” vaatab Aapo leivale otsa. “Oli kirjandusseminar, Lõuna Pagarid tõid meile nii palju igasugust, et pärast Kerttu Rakke ema kits sõi jõuludeni. Nii. Salatimees unustas hapukoore osta.”
Muud, kui et brigaad läheb poodi, džigitid õue suitsu tegema, sest ega olegi midagi õieti teha. Ainult sõnad loeb Aapo peale – kui saate, tooge Saaremaa Smetanat, kui ei ole, siis vähemalt 30-voldist hapukoort.
Kooli kokkutulek läinud hästi. “Eksimaarjapäev. Kunagi leiutasime sellise liikuva püha. Päev, kui muudkui tulevad vastu kunagised armastused. Teine tore püha on Purila-Habaja päev. Kuskil Kose kandis on selline silt üleval. Silma ette tuleb kohe mees, kes suurte kätega püüab suuri kalu. Kohanimed on vahvad. Silt on olemas Ravila-Vardja. Kohe selge, et eks ta mingi peaarst on. Lapin käis kah kokkutulekul. Teatas, et kõigepealt tuli tema. Siis tükk tühja maad. Siis mina. Tema lühike kokkuvõte Räpina ajaloost.”
Ahi möllab omaette.
“Väits on puhas rõõm,” nendib Aapo ja näitab enda oma. Lõunas on igale mehele kohane väits üten kanda. “Vene piiril kord tekkis küsimus. Venemaal peab ju väits kaasas olema, sest kunagi ei tea, millal võivad soolapekk ja suitsuvorst rünnata. Piirivalvur uuris, et miks mul väitse peal on mingi kotkas. Ma arvasin, et ju vene sepale, kes selle vangilaagris valmis tagus, ei meeldinud nõukogude võim, ja seepärast viisnurka ei teinud. Piirivalvurile lugu meeldis.”
Aapol hea Vene vahet käia, kultuuriviisa taskus. Õpetab: sa, setu, võta turistikas, mine otsi kuskilt eriti rohtunud haud, väida, et hakkad seda korrastamas käima, ja saad nii-öelda setu viisa. Endastki tahetud setut teha. “Kutsuti setu pähe Gruusiasse esinema, et neil setut vaja. Tea, kui oleks läinud, kas oleks vahet tehtud.”
Tuleb aga jälle ahju imetleda. Peaks torkima? Liha keerama kuidagi?
“Lusika puudumise tõttu on seda raske teha. Ma ikka pingutasin kogusega üle.”
Aapo mõtiskleb jälle, läheneb ettevaatlikult, nuga ees, ahjule. Teeb lahti. “Õpetati, et ära kohe sisse vaata, kõrvetab prillidelt kriimustuskindla kihi maha ja muidu ka hakkab nägu läikima.” Torgib noaga liha.
“Tavalises ahjus peaks pealmine porgand kuiv olema. See siin aurutab. Ah, ajame ahju süüks, kui ei maitse. Päris kena ju.”
Hapukoorebrigaad naaseb. Poes olnud mees, kes ostis pudeli viina ja kaheksa karpi kondoome. Mingi imeline smugeldus plaanis? Lähim türm peaks vist Tartus olema. Tuleb ikka mõtteid.
“Nutikas on nüüd salat ära teha,” ütleb Aapo ja asub taas noatööle. Kurk, petersell, till, kivisool “eriti sool sool”. Hapukoor. Segi. “Kui juba kohe peale segamist on nii hea ...”
Kooki Aapo ei tee. Muidu teeb, “mis parajasti pähe tuleb. Salatiga on kodus see häda, et enda aias kasvavad ainult mügrid, kes kõik hea ära söövad”.
Tehakse jälle väljas süüa, kui siga hüüab. Aldo, piltnik, seletab, et ahi hakanud midagi tõepoolest seletama. Et ju siis on valmis. Ning algab üks pildistamise tramburai. Nimelt on targad ja oskajad pilditegijad mehed seletanud, kuis rooga olla raskemgi pildistada kui inimest. Ta küll üldiselt ei jookse eest ära, aga üks asi läigib, teine neelab valgust, anuma käitumine on üldse etteaimamatu. Nii et maru head lõhnad on üleval, aga süüa ei saa veel tükk aega. Notsule tehakse ju meiki, ehk veel igasugu rohelist otsa. Ilu, puhas ilu.
“Tillioksake peab kuskil tolknema, on klassik öelnud. Värsket naati oleks siia veel hea panna. Aga siinkandis on haljasmassiga liiga jultunult ümber käidud. Otsi, jah, aianduskooliga linna territooriumilt maitsvat umbrohtu. Mul on salatiga kiiks, et vastandlikke värve ei pane. Kui roheline, siis roheline, tomatit võib eraldi haugata.”
Viimaks on vaev nähtud ja saab maitsma hakata. Ongi kole maitsev. Kuigi üks mees teeb lolluse, paneb soola. Mis on minu poolt viga, ei läinud paremaks.
“No ei ole vaja,” ütleb Aapo. “Seal on oma maitse olemas. Ai, Emailvese kraam!”
Tuleb veel tema ema tehtud marineeritud seeni, kõrvitsat, kurke. Idüll vabas õhus. Niimoodi istukski, kõht täis, meel hea. Oh sina kaunis Lõuna ...
Kommentaarid (0)