Ära kasuta sõna “kokkamine”, seda ma põlgan!” ütleb Maru sissejuhatuseks. “Teine on “kinnud” kinnaste kohta.” Keeletundliku Maru retseptid on pikitud eri toonidest ja lõhnadest seepärast, et lugeja saaks aimu, kas tundmatu toit teda üldse isutab. Alp udupeenutsemine Marule ei meeldi: “Toidu üle jahvatamine on praegu väga popp, iga asi on “maailma parim”! Tegelikult tahaks teada, mida inimesed päriselt söövad. Olen lihtsalt kohutav kodulemb, nii nende Kopli punaste kasarmute kui ka meie maa mõttes – ja see laieneb ka toidule. Viimaste aastate Eesti toidu manifestid ja promo on iseenesest tore, teisalt tundub pisut õõnes. Või on pigem nii loomulik, et sellest rääkimine tundub liigsena. Milleks tarida kaugelt maalt tuuni, kui meil on räim? Või miks osta pitsa tarvis ananassi, kui hapukas õun sobib suurepäraselt? See ei tähenda, et me ananassi ei peaks sööma, lihtsalt alternatiive ei kiputa kasutama.”
Ausust Maru suhkruga ei puuderda. Ega koo tavaliselt mustast lõngast – kui just tellijaks pole keegi, kes kannab musta pealaest jalatallani, ainult kohvikus tellib stiilist välja langedes caffè latte. Maru värvipaleti haaret võib kiigata tema kodulehel www.kindad.marudesign.eu. Täna köögis on aga peaosades tõesti must ja valge. Mustjuur, must rõigas, must riis, Muscovado suhkur. Heledaihulised pastinaak ja maapirn ja valge šokolaad. Ning valge lammas, kes väljub ahjust mustana. See näib sündivat juhuslikult, et vabariigi aastapäevale nii sobivana on äkki ka sinine platsis, meelespealillesinine küll, eht Maru sinine. Pragunenud värviga tool, millele Maru elukaaslane, Tallinna Linnateatri fotograaf Siim seab taldriku pildistamiseks. “Jätkame ebaapetiitset sinist rida,” tähendab ta muiates. “Ebaapetiitne” vihjab faktile, justkui kahandaks kahvatusinine toidualus isu, ning “jätkame”, et samal taustal on üles pildistatud mitmed toidud nende ühisest kokaraamatust “Maru maitsev maailm. Aasta helelillas köögis”. Järg sellele on Maru peas tegelikult valmis. Läinud suvel remonti tehes naersid nad, et peaks koostama remondimeeste kokaraamatu. Sõid rõdul, sees oli lihtsalt nii tolmune, ja ükskõik mis maitses hästi. “Need suured ühepajaroad viisid tõesti keele alla!” meenutab Maru vaimustunult. “Kasutuses olid aga lihapoe kõige odavamad tagatükid, mis lihtsalt koost lagunesid. Väike marinaad, pisut seismist ja erinevate võrranditega pikalt haudumist.” Mullu mais said Maru ja Siim uue korteri võtmed. Koht tundus kohe kodune, ka siis, kui kõik veel eelmistest elanikest ülepeakaela pruuni laminaadi all oli. “Maailma kõige säästlikum remont, ainult valget värvi ostsime,” teatab Maru. 56 ruutu tundub palju avaram kui vastav number, nad mahuvad täpselt, tütar Milla Simoona (3) sai kambrikese ja mustvalge kass Minka vaate talvistele tihastele. Vannitoa uksel seisab meeldetuletus “Ära tööta!” ja suure toa uksel “Direktor”. Häärberi-väärilised laed ja vaagnatele laotatud pere talvine varu – 35 kilo Peipsi sibulat. Aknalaual kress, rosmariin ja loorber. Marult on õppida, et vähemalt üks kõrvits peab kevadpühadeni kapi peal seisma – kui vaasis lilli pole, täidab kirgas oranž dekoratiivse osa hiilgavalt. Ja et kardinate asemel võib akna ette riputada oma kõige ilusamad seelikud, pitsikihtide ja plisseega.
Muidugi unistas Maru algul niisugusest korterist, kus võinuks“Tegelikult ma lihtsalt ei tea, kust võtta see investeering, mis kogu tehnika alla panna,” lausub ta. “Kindakunstnik läheb panka pliidi tarvis raha küsima ... mind naerdaks välja. Kuigi menüü võiksin homseks kokku panna. Ja siis kevadise ja suvise ja sügisese kohe otsa. Teiseks puudub mul see täiesti arutu kogus egoismi, eneseimetlust ja -kindlust, mis ilmselt teistel on. Siim ükspäev just ütles, et luges restoranide TOP 50 ja et neist kohtadest, kus tema käinud, on kodus alati parem olnud ... No vot, aga ta on ka minu kõige-kõige kallim." Loe edasi ajakirjast Oma Maitse.
Lammas õunase rooskapsa ja musta riisiga
Verikäkk musta rõikaga
Maapirnikeeks
Kommentaarid (0)