Igor Mang on väärt vaimutoitu jaganud 40 aastat Foto: Priit Grepp
Retseptid
18. detsember 2012, 11:33

Igor Mangi harmoonilise elu saladused

Tähetark Igor Mang väärtustab üle kõige lihtsat ja maalähedast eluviisi. Lemmiktoiduks on tal rukkijahupuder hapupiimaga ning mesi. Oma ilmavaateid pole mees kitsi teistegagi jagama.

Kohtumiseks valitud päev on selle nädala parim, sest kuu on Amburis ja suhtlemine peaks laabuma kergelt ja rõõmsalt. “Oleks näiteks ülehomme trehvanud, oleks olnud juba jama. Siis liigub kuu Kaljukitse, terved jäävad haigeks ja haiged veel haigemaks või surevad hoopis ära. Väga halb aeg. Tuleb olla ettevaatlik,” kuulutab astroloog tõsimeeli. Ilma tähekaarti vaatamata ei liiguta ta oma elus lillegi.

“Astroloogia on mulle nagu isa ja ema, kes mind halva eest hoiavad ja heale teele juhivad. Iga pühapäev vaatan järgmise nädala seisud üle ning see tõepoolest aitab elada,” kinnitab Igor. Kuulsa astroloogiga polnud sugugi lihtne kohtumist kokku leppida. Mobiiltelefoni mees põhimõtteliselt ei kasuta. Kui ta lauatelefonilt pärast mitmepäevast helistamist kätte saan, punnib tähetark veel mõnda aega vastu, sest koostamisel on Maalehe aastahoroskoop. See on suur ettevõtmine, mis vajab sama palju keskendumist kui mõni diplomitöö. Alles siis, kui selgub, et olen ahviaasta Sõnn, leebub Igor, ning siin me nüüd olemegi.

Elu nagu isakarul

“Teid ilmselt üllatab, kui palju ma tegelikult olen toitlustusega seotud,” muigab Mang kavalalt ja lisab, et ta on küll 15. juunil ilmale tulnud Kaksik, kuid tema sünnipäeval olid kaks planeeti, Veenus ja Uraan, juba jõudnud Vähki.“Vähja märgi all on kogu ühiskonna toitlustussüsteem. Sööklad, kohvikud, baarid, restoranid ja turg. Tohutult palju Vähke töötab gastronoomiaalal, aga mitte ainult. Kõik inimesed, kel on Vähi mõju sünnikaardis, on toiduga heades suhetes,” selgitab Igor ning lisab, et kauge ja müstiline Uraan, mis oli Vähis ka tema sünnihetkel, viibib kohapeal seitse aastat. Järelikult on kogu Mangi põlvkond, kes sündinud aastatel 1949–1956, Vähi mõjuga. Uraan on ka originaalsuse planeet ning seega võib see mõju avalduda väga erilises toitumises. “Näiteks mina olen olnud taimetoitlane ja isegi toortoitlane,” tunnistab Igor. “See oli 1970-ndail, kui mul oli otsingute aeg. Terve suve sõin toortoitu, aga sügisel hakkas külm ja hapu ning siis läksin üle soojale toidule. Taimetoitu sõin aga veel pikalt. See periood andis kerge ja hea enesetunde.”

Huvitav fakt Igor Mangi elust on seegi, et mees on hariduselt mesinik.

“Olustvere sovhoostehnikumi kolmas lend. Näed, sõrmuski veel sõrmes,” uhkustab Mang, oma kursuse ainus Tallinnast pärit poiss, kelle viis metsa suur loodusearmastus. Pärast kooli töötas ta mitu aastat mesinikuna Aegviidu metsamajandis ja Ridala sovhoosis. “Oi, mulle meeldis see elu,” ohkab Igor igatsevalt ning jutustab, kuidas kasvatas ise juurikaid; piima ja mune sai talunikelt, mesi oli omast käest, puid tõi metsast hobusega.

“Isegi voodi tegin endale koorimata kasepuudest. Sõbrataridel lasin õmmelda riidest madratsikotid, kuhu panin põhku ja heina. Külalised naersid, et elan kui isakaru muinasjutus,” muheleb mees ja meenutab, et sõpradele sai söögiks küpsetatud odrajahukaraskit. Ahjust välja võttes lõikas ta selle pooleks ja pani mett vahele: “No see oli nii hea, et sõrmedki limpsiti puhtaks.” Jook, mis tema külaliste südamed võitis, oli aga võilillemõdu. On näha, et kaugete aegade mälestused panevad Igori südame rõõmustama ning selline elu on tema jaoks ideaalilähedane. Maaelulembus on Igoril pärit lapsepõlvest, mil ta elas vanavanemate juures Vigalas Jädivere külas, sel ajal kui vanemad Tallinnas tööl olid ja kaksikõde Sirje käis lasteaias: “Maal olid lihtsad toidud ja sealt mu pudruarmastus alguse sai. Mäletan,et seakamar meeldis ka väga, närisin seda kui nätsu.”

Suvel aga saadeti lapsed tihti Pärnusse puhkama ja Igoril õnnestus seal nautida peenemat toidukultuuri. Igori tädi Anni töötas nimelt Pärnu kondiitrivabrikus ning külla minnes sai väike Igor pugida nii palju kreemitorte, kui hing ihaldas. Edasi viidi lapsed teise tädi Asta juurde limonaadi ja õlle tehasesse, kus läks lahti suuremat sorti limpsijoomine.

Kahe sõbra ringkäigud

Minevikulood katkestab Sulfa haukumine. Kohviku naaberlauda on hõrgutavate lihapraadidega platseerunud kaks Soome prouat, kes anuvate silmadega Sulfa peale sugugi ei pahanda.

“Tema on tark koer,” selgitab Mang neile, “meie käime koos Soomes ka. Seal on meil lemmikkohvikud Esplanaadil Strindberg ja Kappeli. Sulfa sünnipäev on muide 24. veebruaril, kogu Eesti riigi sünnipäeval.”

Soomlanna: “Oi, mul on ka samal päeval sünnipäev.”

Igor: “Tõsiselt ka! Ei või olla. Siis te olete ju Kalad.”

Sulfa saab tükikese liha ja vestlus lõppeb. Igor aga räägib, kuidas neil saab 24. veebruaril alati nalja. Terve pere istub presidendi kõnet oodates televiisori ees ja nagu president ütleb: “Täna on ...”, siis tõuseb kogu Mangi pere püsti ja lausub kooris: “ ... Sulfa sünnipäev” ning välja tuuakse hiiglasuur kont. Sulfal ja Igoril pole mitte ainult Helsingis oma kindlad käigud, vaid ka Tallinna vanalinn on nende kahe pärusmaa. Teel tuttavat nähes kergitab Igor Mang kaabut, aga ei tervita teist nimepidi, vaid ütleb: “Tere, Lõvi!” jateatab, et saabuval maoaastal on Lõvidele varuks vaid väga head. Juba seitse aastat viib Igor koos Sulfaga igal neljapäeval Olde Hansasse värsket Maalehte ning saab seal vastutasuks metsseasuppi. Pool sööb ise, pool annab Sulfale. Keskaeg oma maailmavaate ja jumaliku poole pürgimisega on Igor Mangi üks lemmikajastuid ning küünlavalguses suppi süües on mõnus möödunud aegu silme ette manada. Veel võib Mangi ja Sulfat kohata Maiasmoka kohvikus, mis meenutab Igorile ta teist lemmikut, 19. sajandi Tallinna: “Kui keskaeg oleks tänapäeva inimesele ilmselt liiga karm, siis 19. sajand on nagu mees viiekümnendates aastates – piisavalt tark ja piisavalt noor, et elust mõnus tunda. Mina tahaksin elada just sel ajal.” Tõelisele härrasmehele kohaselt meeldivad talle ka restoranid Gloria ja Egoist. “Aga ega ma ei käi seal söömas. Nii rikas ma pole. Ma istun ja joon kohvi ning naudin miljööd.”

Toitumise kolm tasandit

Ilusad maalid, maastikud, nõud, inimesed ja arhitektuur meeldivad Igorile väga. “On tähtis, et inimene pööraks tähelepanu tervislikule toitumisele igal tasandil – füüsilisel, tunde- ja mõttetasandil,” õpetab Igor ja selgitab, et füüsiline tasand on toit, mida sööme. Tundetasand tähendab, et tuleb saada võimalikult palju ilusaid ja positiivseid emotsioone. Mõttetasand on raamatud ja üldse kogu info. Oma toitumise eest hoolitseb Igor hoolega. Sööki ostab turult ja Viru Keskuse ökoosakonnast, püüdes vältida supermarketite rämpsulette. Lemmikroad on tal aga pigem tagasihoidlikud: rukkijahupuder hapupiimaga, pannkoogid meega või siis enda tehtud ökohalvaa. See käib nii, et pähklid ajad läbi hakklihamasina ja segad meega. Oluline on Igori igapäevas ka hea kohv, mille kohta taise ütleb caffè. “Kohvi joon hommikul kaks tassi ja kella viie paiku

ühe tassi. Kohv aitab mul mõtelda, see on töövahend. Ja kohvitegemise kunst on mul käpas. Isegi mu naine tahab, et just mina meile kohvi valmistaksin.”

Tundetoitu ehk ilu otsib Igor kunstinäitustelt, muusikast ning ka inimestes. Väga meeldivad talle õrnema soo esindajad, eriti Kaalud ja Lõvid. “Naised on alati ilusad, aga kõik neist ei oska valida endale sugugi sobivat rõivastust. Vahel olen mina aidanud. Ütlen, et sulle sobiksid lillad toonid ja valged pärlid. Varsti näen, et käibki nii riides,” rõõmustab Igor. “Kas sina ise pöörad välimusele tähelepanu?” uurin mina.

“No kas siis ei paista välja, kuidas ma rõivastun?” on Igor hämmingus. “Kui oleksin rikas, laseksin endale riided õmmelda rätsepal. Praegu ostan Helsingi täikalt. Sealt on mu mantel, kaabu ja jalutuskepp. Neil on huvitavaid asju, kuna seal on kauem olnud härrasinimese kultuuri.”

Ka mõttetasandil on Igor väga valiv ning kiidab, et tema kodu on täis luksuslikku mõttetoitu – väga head kirjandust. “See, mis läheb pähe ja makku, peab hea olema ja seda ei võta sult

keegi ära.”

Ometi on juhtunud, et kui Igor loeb läbi kõik ajalehed ja ajakirjad, hakkab tal paha: “Uudised on nii negatiivsust täis ja koledad. Pole ime, et on nii palju psüühiliselt haigeid inimesi. Issand Jumal, mis aeg see on, kus inimesed peavad tarbima rämpstoitu nii söögina kui ka informatsiooni mõttes.“

Maailmalõpp on uus keskaeg

“Mina tegelikult usun ka, et selline maailm, nagu on praegu, saab otsa,” räägib Igor 21. detsembrist, mil peaks saabuma maiade ennustuste järgi maailmalõpp. “Loomulikult mitte nii, et kõiksaab hukka, aga midagi olulist hakkab muutuma. See konveier, kus toimub tohutu tootmine, terve maailm on prahti täis, jääb seisma. Praegu elame kunstlikus, tehnilises süsteemis. Suured hooned, kontorid, pangad, Mistrad, linoleumid. Inimesed jäävad haigeks, sest on sunnitud teenindama asju, mis on psüühiliselt ja füüsiliselt ohtlikud. Seda supertehnilist tsivilisatsiooni saab tasakaalustada vaid teine äärmus. Need on ökokülad, nagu on näiteks Vissarioni kogukond Siberis, kus praegu elab Tuuli Roosma perega. See ongi nagu keskaeg, kus kõik kasvatatakse ise ja tehakse käsitsi ilma keskkonda kahjustamata.” Igor kinnitab, et on püüdnud taolist eluviisi järgida ajast,

mil elas metsas mesinikuna. “Mul pole autot, arvutit, mobiiltelefoni, pangaarvet. On vaid koer, kaabu, raamatud, väga hea naine ja jalgratas. Seda on ju väga palju!”

Maailmalõpu päeval, mis ühtlasi on ka talvine pööripäev, plaanib Igor kell pool seitse õhtul olla Varbola linnuses, kus viib läbi pööripäevariitust, et soovida maale viljakust. Ettevõtmine toimub neli korda aastas igal pööripäeval ja nii on see olnud juba 22 aastat. Linnuse keskele tehakse lõke, Igor loeb ette käesoleva päeva planeetide seisu ning kohale tulnud inimeste tähemärkidest moodustatakse kätest kinni hoides maa peale taevakaardiga identne kujund.

“Nii hakkab energia maal voolama samamoodi kui taevas ja sel on tervendav mõju,” on Igor kindel. Kohapeal pakub ta lonksu sõstraveini ja rukkileiba ning kes tahavad, võivad lisaks veel oma termose ja võileivad ühes võtta. Osalema on Igori sõnul oodatud kõik huvilised: “Looduses tähistaeva all on kahtlemata maailmalõppu mõnusam ja huvitavam vastu võtta ja saab otsemini taevasse ka.”

Pannkoogid meega 

Igor Mangi ökohalvaa 

Rukkijahupuder