Mart Nutt on soolaga ettevaatlik: "Pigem teen mageda roa."Foto: Indrek Susi
Retseptid
2. november 2012, 08:30

Nutt (Mart) ja hala võõras köögis

Poliitiku puhul tuleks muidugi alustada millestki piinlikust. Näiteks, miks Sa, Mart, “rahvast” oma kööki ei tahtnud lasta? Häbened, isamaaliitlane? Nelja keskmise palgaga rahvasaadik?

Lihtsam seletus on muidugi, et Mardi köök on hruštšovka oma. Ja nii kerekas mees kui Mart oleks sunnitud süüa tehes igasugused massiteabevahendite esindajad lihtsalt sealt välja jätma. Poolteisel ruutmeetril, nagu need köögid on, palju rahvast just ei uisuta. Hea, kui tagapalged ei kõrbe, kui seljaga pliidi poole sibulat hakid.

Seega oleme me sunnitud maanduma kirjastuse köögis. Njah.

Köögil pole häda midagi, pigem vastupidi. Kõik on olemas ja isegi rohkem, kui igaühel kodus vedeleks, aga midagi jääb puudu. Köögis peaks tunda olema, et siin tehakse süüa kogu aeg ja mingid asjad jäävad enesestmõistetavalt vedelema. Köök, jah, peab olema korras, mitte liiga korras. Mart kolistab sahtlid läbi ja paistab riistvaraga rahule jäävat. Vahib lakke. Vahepeal joob korrespondent ainukese olemasoleva õlle ära.

“Sa peaksid nüüd uue tooma,” märgib Mart, “ilma seda jõulujooki ei tee.”

Jookse, poega, jõua, poega. Teate, see võimu ülbus rahva suhtes on ikka täitsa masendav. Kas me sellist Eestit tahtsime? Mart vahib ikka ringi ja kolistab sahtlitega.

“Kas ma võin teie abile loota?”

Mõni mees peidab ennast märkmiku ja pliiatsi taha, Margot aga ütleb: muidugi. Margot on minu naine. Ja nii ta pannaksegi

kapsast lahti harutama. Nimelt on Mardil plaanis kapsalasanje. Mis on nagu lasanje, ainult taina asemel on kapsas. Aga sinnamaani tuleb teha hõõguvat jõuluõlut. Korraliku inimesena on Mart saatnud nimekirjad tarvilikest ainetest.

Hea küll, ma käin seal Stockmannis siis ära.

“Sarvikut ära too,” ütleb Mart. Saab Organicut, mis on hea õlu ja päästab tuhande vesiliku elu, nagu iga suitsupakk päästab 20 hobuse oma.

“Eh,” ütleb Mart, “ma pean ju täna veel Tallinna Ülikoolis tarka juttu rääkima. Nii et ärme liiale läheme.”

Vesi maitseainetega läheb keema. Mart arvab, et ärme ventilatsiooni käima paneme, las köök saab head lõhna täis. Kaneel, nelk, ingver, muskaat. Lõhnab mis jube.

“Las ta nüüd keeb kümme minutit.”

Lõhnade vahele pajatab Mart, kes üldiselt väidab ennast ränki toite mitte tegevat, loo just nimelt rängast toidust. Ehk täidetud loomamaost.

Hõõguv jõuluõlu

Kapsalehelasanje

Loe edasi novembrikuu ajakirjast.