Emil improviseerib kokku salati avokaadost, rohelisest salatist, tomatist, küüslaugust, krevettidest, õlist ja palsamiäädikast. Samal ajal arutleme meeste lemmikroogade ning toiduvalmistamiskunsti üle. “Vene köök on nagu Hiina oma – pole sel otsa ega äärt, ühes nurgas püütakse kala, teises armastatakse siga ja kolmandas midagi muud,” arvab Emil. “Minule maitsevad üle kõige Venemaa värskest lihast ja jahust tehtud pelmeenid, mida ei praeta ega fritita, vaid ikka keedetakse.” Kristjan lisab, et peale ühe rongi antisanitaarse restoranvaguni ei meenu talle viimasest idanaabri juurde viinud reisist ühtegi sellist toidukohta, kus söök oleks taldrikule jäänud – lihtsalt oligi nii maitsev toit. Eriti mokkamööda olnutena meenutab ta seljankat ja borši. Aga reisi enda osas võitlevad telemehes vastakad tunded. “Enne rännakut tundus mõte nii lahe – sõita vahva seltskonnaga Tallinnast risti rongiga läbi Siberi Vladivostokki! Alguses oligi väga tore, Moskva oli kallis, kuid ilus, ja pealinna äärelinnad väga huvitavad. Aga pean tunnistama, et rongis tekkis mul vahepeal ikka tõsine hirm. Ning mereväe kursandid vihkavad endiselt pikajuukselisi vabamõtlejaid. Midagi pole muutunud. Kuigi kokkuvõttes läks kõik hästi, pean tunnistama, et seiklused ei ole minu jaoks.”Keerukate olukordade vältimiseks olid reisisellid Anne Veskilt kaasa palunud viis allkirjastatud CD-d, kuid õnneks ei läinud neid n-ö vabaks ostmise otstarbeks vaja. Ära kingitud said küll, aga hoopis mälestuseks meeldivatele inimestele.“Kuule, Venemaale minnes tulebki end juba ette nii häälestada, et satud igasugustesse jamadesse ning puutud varastega kokku,” naerab Emil ja lisab, et niipalju, kui tema oma Venemaa retkedest mäletab, on meeles ainult positiivne. “Muide, olen kunagi Anne Veskiga ühes rongis Moskvasse sõitnud ja näinud, millised meeletud rahvahulgad üüratute nelgikuhjadega teda vastu võtsid.”Kolkatädide maitsvad road“Millegipärast on rännates igatsus koduse rukkileiva järele,” sõnab Emil, aga mitte sellest ei tahtnud ta rääkida, vaid avaldada hoopis arvamust, et kolkatädide toidud kaaluvad iga kell suurlinnade peened road üles.“Mulle maitsevad mitteatraktiivsed söögid, näiteks “Baskerville’ide koera” vene filmiversioonis on koht, kus teenija tuleb ja lööb kulbiga hallivõitu herkulopudru taldrikule – ja mina mõtlen alati, et oh kui maitsev selline poolvedel pläga on,” naerab Kristjan ja meenutab, et Vene raudteelastega koos söödud kodune soolapekk oli lihtsalt võrratu.Ammustest Venemaa-mälestustest on vist tänaseni paljudel meeles, et rongide restoranvagunites oli alati järjekord ja tunglemine. “Meie aga istusime seal suhteliselt omaette, sest vene inimese jaoks on restoranvagun kallis ning nad nosivad omaette kupees. Ent toidud olid enamasti väga head ja toodi kiiresti ette. Kaasanis rongi oodates istusime ka raudteejaama restoranis ja lasime hea maitsta igasugustel huvitavatel roogadel. Kõht sai väga täis ja siis tuli ettekandja küsima, et kas pearooga – tervet talle – ka tahame? Me tõesti ei jaksanud,” jutustab Kristjan. “Hämmastama panid mind pikad, 20–40 minutilised peatused Siberis, mil kogu mass lippas rongist välja lähedal asuvaid putkasid külastama, et vastvalminud pirukaid osta. Mina näiteks tõesti kartsin maha jääda. Ja teate, et kalamari pole Venemaal üldse odav, vaid maksabsama palju kui Eestis.”Siberis külastasid telemehed ka eestlaste küla Ülem-Suetukis. “Meid võeti vastu puhtas eesti keeles. Alguses üritasime aeglaselt ja selgelt rääkida, aga siis saime kohe ninanipsu: vanatädid käratasid, et nad on küll vanad, aga mitte kurdid. Ise polnud nad eales Eestis käinud ja nende vanemad olid pisikeste lastena Siberisse sattunud. Uskumatu,” imestab Kristjan. “Aga vastuvõtt oli igal pool nii soe.” Emil nendib, et Vene inimesele ongi omane lahkus ja uhkus – uhkus enda ja oma maa üle. Näiteks ühes kupees olevad reisijad jagavad lahkesti viinamarju ja arbuusi ka teistele. “Vene kodudes ja restoranides on aga oluline toitu soojana pakkuda. Nii on see alati olnud ning just Vene õukonnas õppimas käinud Euroopa kokad viisid selle traditsiooni ka mujale,” selgitab Emil Rutiku. “Varasemalt oli Euroopas komme pikk laud otsast otsani korraga ära katta, aga nii ei saanud söögi kvaliteedile nii palju tähelepanu pöörata.”Koduveini ja pitsa lummusesKui kodus meeldivad Kristjan Jõekaldale lihtsad asjad, nagu keedetud muna majoneesi, leiva ja kiluga, grillitud või ahjus tehtud liha ja köögiviljad ning ema valmistatud okroška, siis jookide osas on tal oma hobi – koduveinide valmistamine. Huvi tekkis kunagi ammu, kui vanavanemad maal suurtes klaasanumates veine mulksutasid.“Olen veine teinud nii neist n-ö müüdavatest stardipakkidest kui ka marjadest-viljadest. Enim on tänaseni meeldinud kiivivein, kusjuures alguses proovisin seda liiga vara ja siis oli küll õudne jook. Aga läks aastake mööda ja vein oli omandanud üllatavalt hea maitse,” jutustab Kristjan. “Olen proovinud igasuguseid veine viinamarjadest, kiividest, ploomidest-kreekidest, maasikatest, võilillest ja sõstardest, aga pean tunnistama, et kõige lihtsam ja lollikindlam on ikkagi õunavein. Ja veinitegu nõuab omajagu kannatust, kuna koduveini hea maitse võib tulla alles 3–4 kuu või koguni aastaga.”Ka Emil on proovinud kodus veini teha, aga rohkem meeldib talle keeta moose, teha pihlaka- või pirniäädikat ning omakasvatatud asjadest hummust ja tšillikastmeid ehk valmistada möglasid, nagu ta ise ütleb. “Aga tegelikult olen hoopis oma uue pitsaahju lummuses,” tunnistab ta. Oma väikese eine lõpetame väga heas tujus – juttu ja nalja oleks jätkunud kauemakski, kuid kohustused ootavad. Emil avaldab siiski ka oma plaane kokandusvallas: tal on parasjagu käsil täiesti uutmoodi kokaraamat, kus Eesti muusikud lisavad oma retseptile muusikapala, mille jooksul peaks roog valmima – sest muusika ja toit on mõlemad puhas nauding.Avokaadosalat II
Kommentaarid (0)