Ta on välja andnud hunnikute viisi raamatuid, teinud sadu tele-esinemisi, ja kõige selle meediakära kõrval on tal ka vapustav toiduimpeerium, mis ulatub pea kõigisse suurematesse linnadesse maailmas. Ramsay-t eristab ülejäänud telekokkadest ja toidust kirjutajatest see, et tal on oma sõnade tõestuseks silmapaistev karjäär toitlustuses, mida on ka vääriliselt tunnustatud 14-ne Michelini tärniga, jäädes maailma arvestuses alla veel vaid Prantsuse tippudele Joël Robuchon-ile ja Alain Ducasse-le.
Kõigist 13-st Inglismaal asuvast Gordon Ramsay toitlustuskohast valisin külastamiseks kõige vanema, ja ainsana 3 Michelini tärni omava - Gordon Ramsay at Royal Hospital Road. See restoran avati 1998. aastal, kui Ramsay'l sai villand töötamisest kellegi teise hüvanguks, ning terendas võimalus avada esimene 100% oma restoran. Kuigi ta oli selleks ajaks restorani "Aubergine" peakokana välja teeninud juba oma teise Michelini tärni, lahkus ta sealt ja avas oma restorani Lääne-Londonis, Royal Hospital Roadil.
Sellise restorani külastus algab alati laua broneerimisest, sest niisama sisse jalutades vaba lauda leida loota väga ei maksaks. Helistasime septembris, et lauda kinni panna novembri alguseks, oligi veel täpselt üks vaba laud esmaspäevasel päeval, seega meil vedas! Täpsustuseks võiks veel öelda, et restoran on vastupidiselt traditsioonilisele avatud esmaspäevast reedeni. Milline luksus, kokad, kas pole?
Kohale jõudsime ca 15 minutit varem, mis oli väga hea, kuna käimas oli restoranipersonali viimane välkkoosolek, enne kui kliendid söögisaali täitsid. Meid istutati diivanitele maha, serveeriti aperatiive, ja minu kui koka õnnistuseks sain asuda koosolekut jälgima. Vahepeal saabus teksades maître d' (restorani juhataja), kes tervitas meid kõiki eraldi käsipidi, rääkis paar sõna juttu ja ühines siis personali nõupidamisega. Koosolek oli lühike, kuid väga professionaalne ja asjalik, kõik kelnerid seisid poolkaares, kuulasid tähelepanelikult maitre' d' ja peakoka päevasoovitusi ning üldist kokkuvõtet laudkondade arvust, mis kohe saabumas olid.
Koosoleku lõppedes juhatati meid söögisaali, mis oli sisustuse pooles äärmiselt lihtne. Ei mingeid purskkaevusid ega jääst valmistatud dinosauruseid, ei puuviljapüramiide ega ka hiiglaslikke metsisetopiseid. Kõik oli äärmiselt lihtne, samas väljapeetud, puhas ja mis peamine - ei midagi liigset, mis juhiks tähelepanu toidult kõrvale.
Söögisaalis oli istekohti ca 40 külalisele ja minu lugemist mööda tegeles nendega kokku 16 kelnerit. Igaühel neist olid rangelt määratud ülesanded. Üks neiu tegeles näiteks ainult leibade pakkumisega. Kuna oli parasjagu trühvlihooaeg, siis ühe noormehe ülesanne oli käia igas lauas värsket Alba trühvlit nuusutada pakkumas.
Olid kindlad kelnerid kes tegelesid toitude lauale toomisega, samuti mitu sommeljeed ning Maitre d` Jean-Claude Breton, kelle ülesanne näis olevat kogu toimival süsteemil silma peal hoida ja kindlustada iga detaili täpne järgimine. Lisaks oli tema ka restorani nägu - võõrustaja, kellele isiklikult kõik kliendid külla tulnud olid. Ta tiirutas saalis lauast lauda, vastas kõigile küsimustele ja oli lihtsalt äärmiselt sümpaatne ja vahetu vestluspartner.
Menüüks valisin "Menu Prestige" mis on 7-käiguline õhtusöök parimatest paladest, mis läbi aegade Gordon Ramsay restoranis pakutud on. Koos vahekäikude, eelkäikude, maitsepuhastajate ja kohvikõrvale pakutavate maiustega venis see 7 käiku pigem 10-ks.
Praetud hanemaks noorte porgandite, mandlivahu ja Cabernet Sauvignoni vinegariga
Merivähi ja langustiini raviool tomati chutney'ga
Kammeljas noore võõrkapsa, kivipuraviku ja trühvlikastmega
Tuvirind, grillitud polenta ja beebijuurviljadega
Juustuvalik (millest mina valisin kohalikku Stiltonit, Münsterit, Calvadoses hoitud Camembert'i ja veinivalmistamisel järgi jäänud Merlot viinamarja kestadega täiustatud Tomme de Savoie)
Mango ja passioni kokteil kookospiimaga
Kookosevahuga täidetud šokolaadi-sarapuupähkli silinder, mustsõstra granite
Lisaks neile käikudele oli vahele põimitud hulganisti pisikesi vahekäike, isutekitajaid ja maitsepuhastajaid, rääkimata metalse välimusega trühvlitest ja roosivee tarrendist, mis õhtusöögi lõpetasid.
Iga toitu eraldi lahti seletada oleks väga raske ja jutt läheks väga pikaks. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et viimane kui asi, mis taldrikul oli, oli valmistatud täiuslikult ja äärmise pühendumusega ka taldrikule asetatud. Eriti jäi mulle meelde magusa mandlivahu ja hanemaksa kooslus. Raviooli tainas oli imeõhuke ja täidis maitsev, kala oli värske ja mahlane, tuvi, mille küpsusastet soovisin "Medium Rare", oli ka täpselt selline, nagu seda ette olin kujutanud.
Kaste, mis praadide juurde käis, serveeriti alati lauas. Seega said kõigepealt iga detaili taldrikul, mis muidu võib-olla kastme varju jääks, kenasti üle vaadata, ning alles siis lisas kelner kannust kastme. Kes restoranidega rohkem seotud, teab, et loetud minutite jooksul, mil toit köögist teie lauale jõuab, võib kaste taldrikul päris koledasti laiali valguda, rikkudes ära toidu mitte üldse vähetähtsa välimuse.
Mango ja passioni kokteil peitis endas üllatust, kuna sellesse oli segatud maiust mida inglise keeles tuntakse "Popping Candy" nime all - põhimõtteliselt on see selline puru, mis suus õrnalt praksuma ja plahvatama hakkab.
Juustukäru võttis loomulikult silme eest kirjuks, kuid neiu kes sellega opereeris, seletas lahkesti iga viimase kui sordi kohta, neid võis seal olla nii 40 ringis.
Üldse oli imekspandav teenindajate fenomenaalne mälu ja professionaalsus - sa võisid mõnda kelnerit alles esimest korda õhtu jooksul näha, tema aga teab sinust juba kõike: kust sa pärit oled, mis ametit sa pead - info liikus teenindajate vahel laitmatult. Samuti teadis kelner, kes võib-olla teenindas hoopis lauda söögisaali vastasnurgas ja polnud terve õhtu jooksul su lauast isegi mööda käinud, kas sa jood mulliga või mullita mineraalvett ning täitis su tühja klaasi ilma ühtegi küsimust esitamata.
Kohtusime ka peakoka Mark Askew'ga. Mark on töötanud Gordon Ramsay "parema käena" alates restorani "Aubergine" aegadest, ja vastutab nüüd täiel määral Royal Hospital Roadil asuva restorani köögi eest. Erinevalt kokkade hirmuna tuntud Gordon Ramsay'st oli Mark äärmiselt rahulik, ja köögis valitses meeldiv, vaikne ning töine õhkkond. Ruum ise oli väike, kuid tänu heale töökorraldusele jätkus ruumi korraga kümnele kokale, kes olid ühtlaselt köögi peale laiali jagunenud.
Köögi sisustusest kumas selgelt läbi, et restorani omanik on oma elu jooksul piisavalt restoranipliidi ääres higistanud ja teab väga hästi, kui olulist rolli mängib toidu kvaliteedi juures korralik köögisisustus. Kõik pliidid, potid, pannid, ahjud olid tipptasemel ja paigutatud kokkadele võimalikult kättesaadavalt. Ilmselgelt oli köögi sisustamisele kulunud palju rohkem raha kui näiteks söögisaali interjöörile. Mis pole ka imekspandav, kuna köök on ju restorani alus ja kehvade tingimuste tõttu halvas tujus kokk enamasti head toitu ei tee. Mis ei tähenda muidugi seda, et ainult superkallis köögis saaks head toitu teha, pigem näitab see omaniku suhtumist oma kokkadesse. Olgu söögisaal kasvõi "Buckinghami palee", kui toit jääb restoranis sellele alla, on see paraku halb restoran.
Igal kokal oli oma ülesanne ja oma töökoht. Nagu peakokk Mark mainis on see ainus võimalus, kuna selliselt saavutab iga kokk oma ülesandes kõige parema kvaliteedi ja samas suudab keskenduda ka detailidele. Lisaks ei ole kunagi võimalik teist kokka süüdistada, kui näiteks ettevalmistus otsa peaks lõppema või töökoht õhtul pesemata jääb.
Uurisin peakokalt ka seda, kui tihti Gordon Ramsay isiklikult veel restoranis nägu näitab, kuna teadagi - kui sinu omada on ca 30 restorani üle maailma, ei tegele sa igaühes neist enam kindlasti igapäevaselt veisekontide keetmise või ahvena fileerimisega. Marki väitel elab Gordon Ramsay kusagil Royal Hospital Roadi lähedal ja hetkedel, kui ta Inglismaal viibib, astub ta restoranist alati möödaminnes läbi, jäädes sinna mõnikord terveks tööpäevaks, mõnikord vaid paarikümneks minutiks. Kuna see restoran on tema esimene, siis on selle käekäik ilmselt ka tema jaoks kõige tähtsam.
Lahkusime köögist, istusime tagasi diivanitele, kust olime alustanud ja nautisime espressot. Selle kõrvale pakuti maiusi, milleks olid veidrad lauakaunistuse-sarnased trühvlid, õhkõrn roosivee tarrend ning vedelas lämmastikus serveeritud maasika jäätis valges šokolaadis. Maiused olid pisikesed ja kerged, - pole ju tahtmist peale 9-käigulist õhtusööki endale enam rusikasuurust trühvlit sisse suruda - maitsed huvitavad ja serveerimine efektne.
Olime restoranis veetnud natuke alla nelja tunni, tasusime arve, mis küündis umbes 200 naela ehk 3500 kr kanti inimese kohta. Kallis? Jah, ikka, aga samas poleks vist eriline probleem sarnane hulk raha ka mõnes Eesti restoranis ära kulutada. Kas aga selle raha eest ka samasuguse elamuse saaks - kahtlen sügavalt.
Jean-Claude Breton saatis meid soojade käepigistuste saatel ukseni.
Lahkusime jala, sest taksoraha oli otsa saanud...
Kommentaarid (0)