Foto: istockphoto.com
Retseptid
26. august 2008, 21:00

Vein püha Jüri maalt - Gruusiast

Keegi ei tea päris täpselt, kus inimene esimest korda veini valmistas, kuid leidub ohtralt vihjeid, mis suunavad meid Kaukaasiasse.

Esimene vihje: Gruusias kasvab ohtralt kohalikke viinamarjasorte. Looduslikke sorte on üle 500, millest tänapäeval leiab tööstuslikku kasutust vaid 38.

Teine vihje: Gruusias traditsioonilisel veinivalmistamisel kasutatakse veininõusid, mis on väga sarnased Põhja-Iraanis väljakaevamistel leitud iidsetele veininõudele (mille vanuseks hinnati enam kui 7000 aastat).

Samuti meeldib grusiinidele viidata mitmele Vana-Kreeka legendile ning sellele, et Gruusia on Püha Jürile pühendatud maa, kellellt on mütoloogia järgi pärit viinamarjade kasvatamise ja neist veini valmistamise oskus.

Kokku on Gruusias 9 viinamarjakasvatamise piirkonda, millest olulisim on Kahheetia. Tänu kohalike viinamarjasortide ohtrusele ei ole Gruusias peetud oluliseks näiteks Chardonnay või Caberneti viinamarjade kasvatamist. Grusiinid võivad väikese kahjurõõmuga nentida, et maailmas kasvatakse nende kuulsat Rkatsiteli viinamarja kokku suuremal pindalal kui Cardonnay' viinamarja. Veinipudelitelt seda nime siiski eriti ei leia, sest väga palju Rkatsitelist valmistatud veinist läheb brändi valmistamiseks. Taolist brändit toodavad nii Gruusia, Armeenia, Moldova, Bulgaaria, Ukraina ja Venemaa. Põhjus lihtne: Rkatsiteli on vastupidav ja külmakindel sort, mis kasvab ka seal, kus teised sordid alla annavad.

Saperavi on tähtis punase marjaga sort, milleta ei ole Gruusia ega tema naabrite veinitööstust võimalik ette kujutada. Kuigi grusiinid ise eelistavad rohkem valgeid veine, on väljaspool Gruusiat au sees punased. Raske öeldagi, kas põhjus on selles, et tegemist on magusate punaste veinidega või selle, et sm. Stalin neid eelistas. Aga nüüd on saadaval ka kuivad Gruusia punaveinid, mis enamasti Saperavi marjast ja need on tegelikult väga head.

Toostid

Kuna veinil on Gruusias pikk ajalugu, on see jätnud oma jälje ka veinitarbimsie kultuurile. Gruusias ei jooda kunagi veini üksinda või nurkatõmbunult. Seltskond on veini lahutamatu osa ning seltskonnas pole võimalik veini juua toostideta.

Kes, kuidas ja millal tooste ütleb, on paika pandud vanade traditsioonidega, millest üle ei astuta. Seltskonna hing ehk tamada, kelleks on seltskonna austusväärseim isik, ütleb tooste ja määrab, kes võib veel toosti öelda. Toostide teemad on piiritud, neid võib öelda koosviibijate, koosviibimise põhjuse, perenaise, vanemate, laste, naiste, sõpruse, rahu ja kõige lõpuks kaohutu kodutee kohta. Sobib olla vaimukas ja mõistagi peab toosti lõpus olema puänt. Alles seejärel toimub kummutamine. Selleks tõustakse püsti ja juuakse põhjani. Ainsana ei joo lõpuni toosti ütleja, tema ei tohiks juua üle poole, sest muidu toob see kaasa halba õnne.

Lõpetuseks sobib üks näide uhkest Gruusia toostist.

"Elas kord üks neiu Irema, kes oli imekaunis kui emahirv ja sama häbelik. Suvepalavuses käisid kõik ennast meres värskendamas, aga Irema häbenes. Alles õhtuhämaruses julges ta üksi suplema minna, jättes riided kaldale. Samal ajal tuli valvepostilt uljas noor džigitt Šothaja otsustas end samuti veidi värskendada. Temagi jättis riided kaldale, kuid uhket mütsi, mehe au, ta mõistagi maha jätta ei saanud. Hämarikus vette astudes märkas Šotha äkitselt veest tõusvat heledat laiku ega uskunud oma silmi - see oli imeilus alasti tütarlaps. Ehmunult haaras džigitt oma mütsi ja kattis end sealt, kust vaja. Häbelik Irema märkas Šothat hetk hiljem ja tõstis oma käed esmalt rindade ette, kuid langetas need kohe ehmunult. Šotha oli aga tõeline džigitt ja tõstis käed, et katta oma silmad, sest neidu häbistada ta ei tahtnud. Ja lausa imeväel seisis tema müts ikka kindlalt oma kohal.

Tõstan toosti selle imeväe terviseks, mis aitas Šothal aumeheks jääda ja hiljem neile kahele palju lapsi ja palju rõõmu tõi! Tabagu see imevägi ka teid ja saagu teil olema palju lapsi ja lapselapsi.

Sakharthvelo gaumarjos - Gruusia terviseks!"