Retseptid
31. jaanuar 2008, 22:00

Uudishimu sunnil sööja

Loomatohter ja kliinikuomanik Tiina Toomet oli lapsepõlves eriti pirtsakas sööja, kes põlgas ära enamiku roogadest. Seevastu nüüd ahvatleb teda kõik, mis mõjub uue ja huvitavana. Ka samasse restorani ei lähe ta naljalt mitu korda järjest.

Aastavahetuse ajal perekond Toometi kodusesse kööki astudes saab nina küpsenud rosinate lõhnast magusa hoobi. Lahtirullitud taina ümber askeldav Tiina naerab kohe alustuseks, et sidus endale suure põlle ette, nagu oleks mõni kirglik kokkaja. Tegelikult pole ühti. Seepärast ta kutsuski tütar Silvia endale abiks. Kuigi keskkoolitüdrukuna meeldis Tiinale kangesti küpsetada: selle tõestuseks näitab ta kauni käekirjaga täis kirjutatud retseptikaustikut. Nüüd pole sealt juba 20 aastat toidutarkusi otsitud. Aga esialgu oli Tiinal üllas plaan - temast saab igal juhul usin kokk, kes oma peret alati sooja toiduga tervitab. "Minu lapsepõlvekodus oli soe lõunasöök väga tähtis," meenutab küpsiste kallal askeldav Tiina. "Elasin koos ema ja vennaga, kuid kaks vanaema käisid meil abiks. Koolist tulles ootasid alati auravad road. Ema käis vahetustega tööl ja tegi sageli hommikul toidu valmis. Ta mässis potile mitu kihti ajalehti ümber ja lõpuks pani veel oma ilusa ja sooja pontšo peale, mida ta muidu kandis pidulikel puhkudel." Ega Tiinal polnudki plikana kohustust köögis askeldada, küpsetamised kuulusid pigem lõbude hulka. Aga küll ta oli alles pirts! Peaaegu ükski roog polnud meelt mööda või nagu ta ise ütleb, lihtsam oleks nimetada asju, mis tema meelest üldse süüa kõlbasid. Toona leidsid armu järgmised toidud: kotlett, omlett, juurviljasupp, pannkoogid ja ehk mõni veel. Aga makaronid, sült, seened, piimasupp, verivorst, heeringas ja palju muudki võinuks Tiina pärast olemata olla. Ega ema väga sundinud ka, sest tal olid oma lapsepõlvest vägisi söömisega seoses halvad mälestused. Aga külla minnes oli Tiinal ikka hirm nahas: äkki pakutakse midagi hullu? "Maks" ei kannatanud leivasuppiJa kuigi taina kallal askeldav perenaine ei loo illusioone, vaid räägib ausalt, et ka praegu leidub nende peres temast paremaid kokki, on tema seltsis köögis olla ikkagi mõnus. Sest lendu lastud lood on lõbusad ja küpsised maitsvad. Ah jaa, nende küpsiste jaoks pole vaja muud kui segada hapukoorest, margariinist ja jahust tainas, hoida seda mõnda aega külmikus, rullida lahti, lõigata sektorid ning täita need 3-5 rosinaga. Siis ahju pista, veerand tundi küpsetada ja lõpuks tuhksuhkrus veeretada. "Juba enne, kui kooli läksin, oli ema paanikas, et laps midagi ei söö," räägib Tiina. "Nii anti mulle söögi alla pisut veini, et isu tõsta. See ei aidanud karvavõrdki. Kui klassijuhataja ühel hetkel tuvastas, et olen lahutatud perest, mis polnud tol ajal üldse nii tavaline ja tähendas sageli vaesust-viletsust, otsustati mulle tasuta koolilõuna määrata. Ema ei julgenud ära öelda, tuli hoopis kooli ja luiskas, et lapsel on magu või maks haige. Ei mäletagi kumb täpselt. Igatahes mõte oli selles, et keegi ei paneks pahaks, kui ma toidu järele jätan. Nii ma siis sõingi tähtsa näoga vahukoore ära, aga leivasupi kohta teatasin, et seda minu maks ei kannata." Alles Tartusse ülikooli minnes sundis elu toidu osas vähem valivaks muutuma, kuigi ka seal käis paras tsirkus, nagu Tiina ise ütleb. Hoolitsev ema ja tädi Ellen (kes elab ka praegu Toometite perega koos) saatsid oma kallile tudengile igal laupäeval bussiga toidumoona. Teinekord oli supp või sibulaklops Tartusse jõudes veel soe, rääkimata muudest kodustest paladest, mis aitasid umbes kolmapäevani vastu pidada. "Neljapäeval-reedel lasin end siis poistel restorani viia," naerab tuntud loomatohter. "Muide, mu ülikooliaegne kavaler, kellest nüüdseks on saanud restoranipidaja, õpetas mind kõiksugu veidraid asju sööma." Tekkis kannapööre, sest nüüd tahab Tiina just neid sööke proovida, mis kummaliselt kõlavad või maitsevad. Ka ühtedesse ja samadesse restoranidesse püüab ta mitte sattuda, vaid ikka uusi otsida. Samas meeldib talle ümbritseda end vanade ja väärikate asjadega, millel igaühel lugu jutustada. Puhvetikapist teetasse ja taldrikuid otsides näitab perenaine hõbedase ümbrisega pitse, mille kaupmehehärrad kinkisid kunagi tema vanaonule leeripäevaks. Aga supitirinast juttu tehes meenub taas üks lugu... "Keetsin kord maleva köögitoimkonnas suppi. Kõik kiitsid ja olid rahul, ainult mehed küsisid, et kuhu liha jäi? Mina imestasin - mis liha? Meil käis kodus ikka nii, et puljong keedeti alati lihast, kuid see tõsteti välja ja anti koertele. Kunagi hiljem ühel sünnipäeval arutades selgus, et Põhja-Eestis oligi suppi keetes kombeks liha välja võtta ja kõrvale pakkuda, kuid Lõuna-Eestis tükeldati see keeduse sisse tagasi."Ületoidetud lemmikloomadTeetasside taga mõnuledes mekime üht Tiina ja tema tütre Silvia lemmiksalatit, mille idee pärineb rohkem kui kümne aasta tagusest Küprose reisist. Toona oli see esimene sõit soojale maale ning sealkandis pakutud salatist, mis koosnes hallumi-nimelisest praetud lambajuustust, salatilehtedest ja poolitatud viinamarjadest, sattus Tiina tõelisesse vaimustusse. Rõõm oli suur, kui ta avastas, et sama juustu leiab nüüd ka meie poodidest. Muide, just salatid on köögis Tiina pärusmaaks. "Igapäevatoidu teeb sageli tädi Ellen, kes elab meiega koos, ja kui külalised tulevad või pühad saabuvad, siis kokkab abikaasa Vallo. Tema kõrval on nii lihtne laisk olla! Kõiksugu "imelikud" road õnnestuvad Vallol lihtsalt suurepäraselt." Argipäeviti jõuab loomakliinikut pidav naine sageli koju alles pärast üheksat. Sel ajal ei tahagi enam süüa. Seevastu hommikuti süüakse alati kõht täis, enamasti sooja putru. Kuna töörutiinis puudub ka kindel lõunatund, siis võtab Tiina toitu kaasa, et seda vabal hetkel kliiniku kööginurgas soojendada või salatiks segada. "See on tõsi, et inimesed kalduvad oma lemmikloomi toiduga ära hellitama," noogutab tohter kasse-koeri puudutava küsimuse peale. "Mujal maailmas avatakse juba kliinikuid, mis mõeldud ülekaalulistele loomadele, sest neid tabavad inimeste omadega sarnased hädad, nagu suhkruhaigus, liigestevaevused, südametõved. Seepärast arvan, et spetsiaalne kuivtoit mõjub loomale paremini, kuna selle puhul varitseb väiksem oht lemmikut üle toita." Inimesed teevad igasugu narrusi, kui tunnevad muret oma looma söögiisu pärast: pole mingi ime, kui peremees lemmikut lausa lusikast toidab või viskab end toidukausi kõrvale pikali, et loomakesele söömisel seltsi pakkuda. Tiina tunnistab, et kunagi hellitasid nad ka ise ühe puudli ära, kes oli kehva isuga ja ootas muudkui kiitust, kui toidukaussi tühjendama soostus. Paraku harjub loom hellitustega kiiresti ega nõustugi enam muud moodi sööma, sest emotsionaalne side muutub toidust tähtsamaks. Aga kuidas on lood Toometite praeguse koera Paulaga? "Nüüd oleme karmid koerapidajad, paneme talle kaks korda päevas toidu ette, hoiame seda kausis viis minutit, kui ta sööma ei tule, jääb ilma. Seda, et ta söömata jätaks, juhtub üliharva." Samal ajal kui maiustame ahjust tulnud küpsistega (mis maitsevad hõrgult!), saabub koju Toometite keskmine poeg Siim, kellele asutakse kohe suppi soojendama. "Esimese kahe lapse, Karli ja Siimu puhul olin alguses väga otsustav ega lubanud neil toiduga pirtsutada," naerab ema. "Esialgu asi toimis, kuid ühel hetkel kaotasin selle lahingu. Kuigi ega ma kurta saa, meie peres pole keegi toidu suhtes väga valiv."Allikas: Anne