Rootsiküla Kuraga talu kuuriseina ääres ereda päikese käes istub rahvarõivais perenaine Elvi Vesik (66) ja koob kirjatud sõrmikuid.
Mandrilt tulijale meenutab see vaatepilt muinasjuttu või muuseumi väljapanekut. Elvile, nagu enamikule Kihnu naistele, on kördi kandmine ja igal vabal hetkel kudumisvarraste klõbistamine igapäevased asjad. Nagu ka kihnupärase leiva küpsetamine.
Pruuniks päevitunud põskede ja tegusa olemisega perenaine paneb näputöö käest ning juhatab külalised majja, kus ootab päev varem valmis segatud leivatainas. Elvi peseb käed ja asub sõtkuma.
Rukkikroovjahu pani ta kuuma, 60kraadise veega seisma eelmisel hommikul. Kuum vesi teeb leivataina paksuks ja magusamaks ning leiva pehmeks. Juuretiseks on õhuke kiht kuivanud tainast, mis eelmisest leivateost nõu seintele jäänud. Esimese päeva õhtul lisas perenaine veel jahu, et tainas hakkaks hapnema ja kerkima.
Leivalõim ühele
Mandrilt laadalt toodud leivalõim ehk mandri keeli astja on mitu korda väiksem sellest, mida siin talus vanadel aegadel kasutati. Kui praegune perenaine tuli Kuragale miniaks, elas majas korraga kümme inimest. Nüüd toimetab siin Elvi üksi ning ootab külla pealinna kolinud tütart ja tolle lapsi. Saare turismikorraldajast tütar Õie elab küll siinsamas kõrvalmajas.
Elvi teeb kodust leiba siis, kui tarvis on. Vahel tellib Õie kohe mitu leiba korraga ning ema ei teagi, kuhu täpselt tütar need viib. Kui endal leivateoks aega napib, maitseb hästi ka poekraam.
Leivatainast tuleb sõtkuda ikka käega, sest kulbiga segamiseks on see liiga sitke. Just selle töö pärast on Kihnu naiste rahvarõivajaki käised poolpikad – muidu saaksid need tainaga kokku.
Sõtkumine on raske töö, kuid Elvi käed on aastatega treenitud. Ta õppis leiba tegema oma kadunud ämma kõrvalt. “Inimene peab ikka kõike ise õppima ja vaatama, kuidas vanad inimesed teevad,” märgib ta.#p10v#
Naine ei mäletagi, kui palju aastaid on see töö siin talus olnud tema hooleks. Ämm jäänud vanaks ning leib hakanud üha tihedamini “rikki” minema. Siis öelnudki peremees, et nüüd peavad nooremad selle töö enda peale võtma.
Elvi on põline kihnlane, kuigi sündinud Tõstamaa kandis, kus tema vanemad toona elasid. Juba lapsena tuli ta saarele tagasi ning töötas hiljem aastakümneid kohalikus kalasuitsutustsehhis.
Perenaine pole tahtnud saarelt ära kolida. “Kus inimese kodu on, seal ta tahab olla,” kinnitab Elvi. Aeg-ajalt võtab ta nädalaks aja maha ja sõidab pealinna “tuuritama”, et vaadata üle tütre pere ja teised sugulased. Kord jäi naine kaheks nädalaks tütrele külla, kuid linnaelu ei istunud talle üldse. “Mõtlesin, et peaks ühekorra ko´o jälle saama,” räägib ta ehedas kihnu keeles.
Kihnu keel kõlab võõralt ning esialgu tuleb üle küsida, mida perenaine täpselt ütles. Näiteks on Elvi jutus tavalised sõnad polemtõ (ei ole) ja kerkumtõ (ei kerki). Sidesõna ja asemel kasutab kihnlane ningi. Juba paaritunnise vestluse järel saame teineteisest väga hästi aru.
Pärast pikka sõtkumist hakkab leivatainas naksuma ehk “tegema sellist häält, et aitab küll”. Siis on aeg sõtkumine lõpetada ja raputada tainale pisut jahu. Nooremate leivategijate puhul olevat see komme seepärast hea, et siis ei sünni pere lapsed palja peaga. Elvi ei tea, kas see ka tõele vastab, kuid nõnda vanad inimesed räägivad.
Nüüd jääb tainas sooja teki alla kerkima ning leivaküpsetajal on aega korraks hinge tõmmata. Kui tainas on pisut kõrgemaks tõusnud, tuleb tuli ahju teha ja seejärel passida õiget hetke, millal leivad pannile panna.
Vaatamata aastatepikkusele kogemusele kipub leivategu mõnikord siiski untsu minema. “Vahel on kohe sihukesed päevad, et tainas läheb hukka käest, üldsegi kohe ei kerku. Ma ei ole aru saanud, miks,” selgitab naine. Vahel aga juhtub nii, et pannid hakkavad hoopis üle ajama.
Kirstutäis kihnlasele tarvilikku
Perenaine keedab kohvi ja pakub omatehtud pipraräimi. Suur, tikitud seinavaipade ja heegeldatud pitsiga kaunistatud köök täidab ühtlasi magamiskambri ülesannet.
Leivaahju tagant paistab voodi, mis on kaetud triibulise kihnu tekiga. Tekiserva alt vaatab välja laia heegeldatud pitsiga voodilina ning teki peal on korralikult riita laotud tikitud püüridega padjad. Niisugust voodit näeb vaid saarel.
Elvi on alati teinud palju käsitööd, nagu tema põlvkonnakaaslastel kombeks. Nüüdki koob ta telgedel meelsasti kördikangast või võtab kätte sukavardad, sest kududes läheb aeg kiiremini. Ainult nägemine ei ole enam nii hea kui noorena.
Nagu igal korralikul Kihnu naisel, on temalgi ette näidata kirstutäis omatehtud käsitööesemeid. Roosiline kirst kuulus kunagi Elvi emale, kes mehele minnes võttis sellega kaasavara kaasa. Kirstus on Kuraga perenaise sõnutsi “siuksi asju kõiki, mis kihnu inimesel tarvis läheb”. Ilusaid töid on kogunenud nii palju, et paari aasta eest oli kohalikus rahvamajas Elvi käsitööde isikunäitus.
Kõige peal on tumesinise põhjaga kördid, millega kiriku laulukoori kuuluv naine käis hiljuti matustel laulmas. Nende alt tulevad välja erksamate värvidega seelikud, nendega on hea rahvamajja peole minna. Elvi näitab ka kihnu kampsunit ehk troid, mille halli ja valge lõngagi ta oma lammaste villast valmis ketras.
Lihapull ja kaapekakk
Aeg on teha suurde leivaahju tuli. Kuraga talu leivaahi on üks väheseid, mis saarel endistest aegadest säilinud ning mahutab mitu suurt leivapätsi. Perenaisele meeldib ahi veel sellepärast, et seda saab kütta puisniidult koristatud hagudega ja talvel püsib see mitu päeva soe.
Elvi teeb käed märjaks ning tõstab taina pannidele, millega tulevased leivad sooja ahjusuu ette veel kord kerkima jäetakse. Et leivad saaksid ilusad, teeb perenaine neile kahvliotsaga ka mustri peale.
Vanasti kasutati panni asemel kapsalehti, kuid panniga on mugavam, sest seal ei vaju tainas laiali. Siiski toob perenaine põllult paar kapsalehte, et panna nende peale hobuse või lammaste rõõmuks kaapekakk küpsema.
Lisaks tavalisele leivale plaanib perenaine pakkuda külalistele lihapulli ehk soolalihatükkidega leiba. See on traditsiooniline kihnu toit, mida mõni linnatuttavgi külla tulles nõuda oskab. Liha asemel võib leivatainasse panna ka räimi.
Kuraga talus peetakse viit lammast ja hobust, kellele perenaine niidab heina peamiselt käsivikatiga. Sealiha, mida lihapulli sisse panna, tuleb osta, sest suurem loomapidamine ei tasu üksi elaval naisel enam ära.
Kui lapsed ja lapselapsed külla tulevad, küpsetab Elvi harilikult kihnu saia, mida järeltulijad armastavad süüa õunamoosiga. Tütretütrele õpetas vanaema saiaküpsetamise selgeks ning plaanib edasi anda ka leivategemise oskuse.
Kui puud on ahjus väikeseks põlenud, tõmbab perenaine tulised tukid ahju ette ehitatud koldesse. Leib ei talu liiga suurt kuumust. Vanasti sai samade tukkide kohal seakartulid valmis keedetud.
Seda, kas ahi on leibade jaoks paras, katsub Elvi käega. Kui ahi kätt kõrvetab, kõrvetab see ka leiba. Et suurem kuumus välja läheks, tuleb hoida ust veidi lahti.
Lõpuks rändavad leivad ahju ja siis peab vaatama kella. Küpsemiseks kulub poolteist kuni kaks tundi. Varsti on kuulda visinat, mida teeb lihapulli sisse pandud pekiliha, ning tunda hõrku leivalõhna.
Ahjust välja võetud soojadele leibadele määrib perenaine õli ja paneb need niiske räti ja kile alla seisma. Nii läheb koorik mõnusalt pehmeks. Kõige maitsvam olevat leib teisel päeval, kui see on veidi tahenenud.
Lihapullil lõigatakse aga leivast kaas pealt ning tõstetakse see koos vormiga lauale. Sealt saab iga sööja endale ise rasvast läbi imbunud leiba ja liha lõigata. Lihapulli maitse on kordumatu ning paneb veel mitu nädalat hiljem tundma Kihnu-igatsust.
Kommentaarid (0)