Välismaalased lipuheiskamisel: „Laulmine jättis küll võimsa mulje.“ (26)

„Nad on üliõpilased korporatsioonidest ja seltsidest. Umbes nagu teilgi Põhja-Ameerikas.” Patricku näib seletus rahuldavat, sest ta noogutab mõistvalt. Tegelikult vedas kanadalasel ja tema Singapurist pärit sõbral Jasdeepil väga, et nad just 24. veebruari paiku Eestisse sõpradele külla tulid. Mõne päeva eest jõudsid kohale, homnepäev juba lendavad minema.

Kui juba nii, siis ei saanud jätta kasutada juhust vaatemängu nautida. „Väga meeldis, ühtehoidev publik oli,” ütleb Jasdeep. Patrick noogutab kaasa – talle jättis võimsa mulje ühislaulmine.

Külalisi välismaalt leidus publiku seas kindlasti rohkem kui üks. Näiteks saksa keelt kõnelevad noored neiud, kes uljalt lippudega kaasa vehkisid ning laululehtedelt püüdlikult kaasa üritasid veerida.

Kuid ennekõike oli varahommik ikkagi eestlaste päralt. Toompeal mäest üles suunduvad Falgi teed võis kell pool seitse pidada ilmselt üheks tihedaima liiklusega tänavaks pealinnas. Erinevad vormid, erinevad lipud, erinevad teklid. Pole imestada, et kaugetes külalistes tekitab kogu värvikirevus hämmeldust.

Eval ja Svenil on kohaletulek juba ammune traditsioon ja nad isegi pole enam päris kindlad, kui mitmes kord see neil on. „Juba eelmisel ööl tuleb mingi ärevus peale, et peab siia tulema,” räägivad nad. „Kummaline tunne nihuke.” Et lapsed on neil juba suured ja käivad ülikoolis, ei ole ka nemad takistuseks, et end varakult voodist välja ajada.

Aastate jooksul on nad pannud tähele, et rahvast käib viimasel ajal nagu rohkem kohal. Rääkimata tehnilisest progressist. „Kõik need ekraanid,” ütleb Eva. „Ega tegelikult ei peagi siia üles torni juurde enam tulema, kõike näeks ka alt pargist.”

Lipuheiskamine nähtud, asutavad Eva ja Sven end kogu perega rabasse piknikule. Head paremat kaasa ja minek. Juba olevat selline traditsioon.