Võib-olla tundub kummaline, aga kõik need vastuvõtud pole üldsegi toredad olnud. On tähtsalt, mitte toredalt pidulikud. Enne, kui mu oma (eks)abikaasa presidendiks valiti, oli meil traditsioon, et käime riigipead kättpidi tervitamas ära ja siis lahkume. Meil oli mõnda heasse restorani laud kinni pandud - sellisesse, kuhu polnud imelik frakis ja pikas õhtutualetis minna - ja enamiku riigi sünnipäevade parima osa veetsimegi kahekesi või mõne hea sõbra seltsis off the record naljadega sundimatus õhustikus, ja iseäranis ilma kaamerateta. Kui ikkagi president peab paukuva manitseva või ka tasase inspireeriva sõnumita kõne, millele järgneb morn kontsert, siis see peo meeleolu ju ei loo.
Tegelikult loovad tuhat pisikest detaili hea õhustiku, mis annab tiivad ja kannab läbi õhtu. Just selle pärast pühendasime Toomase ametiajal nii palju energiat selle tähtsa sündmuse lihvimisele: kui on sünnipäev, olgu see tore päeva algusest lõpuni. Ja mida rohkem õhtusse, seda toredam. Selleks peeb kõik ladusalt kulgema ning inimestel mugav, vaba ja helge olema. Võtsime kogu vastutuse ürituse korraldamise eest presidendi kantseleile, seda nii kontserdi, vastuvõtu kui toitlustamise osas. Varem jagati vastutust välisministeeriumiga ning toitudega tegelesid cateringid. Nii pudenes hulk detaile kahe vastutaja vahele ja sellest hetkest, kui Kadrioru peakokk köökides toimuva juhtimise endale sai, tõusis pakutava kvaliteet hüppeliselt.
Mulle tundus, et me jõudsime sellise vastuvõtuni, kust inimesed kohe peale kätlemist ei pagenud. Nad julgesid nalja teha ja kõvasti naerda. Nad julgesid üksteist patsutada ja isegi kallistada. Nad tantsisid nii võimsalt, nagu polekski meediat piilumas. Me tegime sellise ürituse, kuhu oleks ise tahtnud minna. Ja uskuge või mitte, võõrustaja on kordades lihtsam olla kui külaline. Tean seda omast käest. Ka kogenud poliitikuid tabab ärevus, kui tead, et sul on vaid mõni sekund ja selle jooksul tuleb öelda kõik, mida südamest tahad. Ja kui su vastas seisab reserveeritud institutsionaalne isik, ongi see hirmutav.
Mulle meeldib pidupäevaks häid toite teha, sõpradega koos laulda ja mõnusalt pidus olla. Kui saaks salakaameraga meie inimeste kodudesse piiluda, näeksime seal kindlasti väga lahedaid sünnipäevapidusid. Üha enam süttivad sel ilusal päeval tuled ka küla-ja seltsimajade akendes ning nii mõneski käib tants ja trall hommikuni. See on äge! Ka meie vastuvõttude hoogsamad hetked olid enamasti järelpidudel, kus nii mõnigi tantsupõrandale siirdudes sootuks kingad jalast viskas. Nii et - meisterdagem midagi toredat põske pismiseks, katkem kena laud, kutsugem sõbrad kokku ja pangem sinimustvalged valmis! Olgem rõõmsad ja tänulikud, et meil on oma riik ja nii palju kullateraga inimesi!
Jagan teiega üht kümne aasta tagust retsepti, mille Eesti vabariigi 91. sünnipäevaks leiutasin - oli ikka hää küll!
Vabariigi 91. aastapäeva juustukook (2009)
Põhi:
2 pk Lotte kondenspiima maitselisi küpsiseid.
150g võid.
100-150g jämedalt purustatud metsapähkeid ja mandleid.
1sl fariinsuhkrut.
Näpuotsaga soola.
Täidis:
600g Philadelphia natural juustu (toasoe!) (või Otto maitsestamata toorjuustu).
500g 20% hapukoort.
250g 35% vahukoort (vahustatud vähese suhkruga kõvaks vahuks).
Näpuga soola.
Vaniljeekstrakti.
100-150g suhkrut (valge) - maitse järgi, vähem või rohkem!
150-250ml Baileys Irish Cream’i (maitse!).
100g värskelt röstitud peenelt purustatud mandleid.
15-20 füüsalit (lõika neljaks).
100g väga kvaliteetseid hiidrosinaid või kuldseid rosinaid (siniseid või kollaseid, kivideta, kergelt läbi keedetud ja jahutatud), tükeldatud.
20g želatiini.
Kaunistuseks:
100g värskelt röstitud peeneks purustatud mandleid.
Kõigepealt valmista põhi: sulata või ja sega sinna sisse purustatud küpsised, pähklid, sool ja suhkur. Pane see lahtikäiva koogivormi põhja, patsuta kinni. Jäta külmikusse ootama.
Täidiseks sega (käsitsi tuleb parim!) komponendid kokku sellises järjekorras: toorjuust+hapukoor+sool+suhkur+vanilje+mandlid+puuviljad+(vedela želatiiniga segatud Baileys)+kõige viimasena õrnalt juurde vahustatud koor. Kaunista mandlitega ja kohe külma, vähemalt viieks tunniks!
Toredat Eesti Vabariigi sünnipäevapidu ja
ja head nautimist, südamest!
Evelin
Pika tänava kodust
Ma olen käinud kõigi taasiseseisvunud Eesti presidentide vastuvõttudel. Umbes 15 aastat järjest ja kõige esimesel vastuvõtul ka, siis kui meil veel ametlikult presidenti polnudki. Vastu võttis siis Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
Võib-olla tundub kummaline, aga kõik need vastuvõtud pole üldsegi toredad olnud. On tähtsalt, mitte toredalt pidulikud. Enne, kui mu oma (eks)abikaasa presidendiks valiti, oli meil traditsioon, et käime riigipead kättpidi tervitamas ära ja siis lahkume. Meil oli mõnda heasse restorani laud kinni pandud - sellisesse, kuhu polnud imelik frakis ja pikas õhtutualetis minna - ja enamiku riigi sünnipäevade parima osa veetsimegi kahekesi või mõne hea sõbra seltsis off the record naljadega sundimatus õhustikus, ja iseäranis ilma kaamerateta. Kui ikkagi president peab paukuva manitseva või ka tasase inspireeriva sõnumita kõne, millele järgneb morn kontsert, siis see peo meeleolu ju ei loo.
Tegelikult loovad tuhat pisikest detaili hea õhustiku, mis annab tiivad ja kannab läbi õhtu. Just selle pärast pühendasime Toomase ametiajal nii palju energiat selle tähtsa sündmuse lihvimisele: kui on sünnipäev, olgu see tore päeva algusest lõpuni. Ja mida rohkem õhtusse, seda toredam. Selleks peeb kõik ladusalt kulgema ning inimestel mugav, vaba ja helge olema. Võtsime kogu vastutuse ürituse korraldamise eest presidendi kantseleile, seda nii kontserdi, vastuvõtu kui toitlustamise osas. Varem jagati vastutust välisministeeriumiga ning toitudega tegelesid cateringid. Nii pudenes hulk detaile kahe vastutaja vahele ja sellest hetkest, kui Kadrioru peakokk köökides toimuva juhtimise endale sai, tõusis pakutava kvaliteet hüppeliselt.
Mulle tundus, et me jõudsime sellise vastuvõtuni, kust inimesed kohe peale kätlemist ei pagenud. Nad julgesid nalja teha ja kõvasti naerda. Nad julgesid üksteist patsutada ja isegi kallistada. Nad tantsisid nii võimsalt, nagu polekski meediat piilumas. Me tegime sellise ürituse, kuhu oleks ise tahtnud minna. Ja uskuge või mitte, võõrustaja on kordades lihtsam olla kui külaline. Tean seda omast käest. Ka kogenud poliitikuid tabab ärevus, kui tead, et sul on vaid mõni sekund ja selle jooksul tuleb öelda kõik, mida südamest tahad. Ja kui su vastas seisab reserveeritud institutsionaalne isik, ongi see hirmutav.
Mulle meeldib pidupäevaks häid toite teha, sõpradega koos laulda ja mõnusalt pidus olla. Kui saaks salakaameraga meie inimeste kodudesse piiluda, näeksime seal kindlasti väga lahedaid sünnipäevapidusid. Üha enam süttivad sel ilusal päeval tuled ka küla-ja seltsimajade akendes ning nii mõneski käib tants ja trall hommikuni. See on äge! Ka meie vastuvõttude hoogsamad hetked olid enamasti järelpidudel, kus nii mõnigi tantsupõrandale siirdudes sootuks kingad jalast viskas. Nii et - meisterdagem midagi toredat põske pismiseks, katkem kena laud, kutsugem sõbrad kokku ja pangem sinimustvalged valmis! Olgem rõõmsad ja tänulikud, et meil on oma riik ja nii palju kullateraga inimesi!
Jagan teiega üht kümne aasta tagust retsepti, mille Eesti vabariigi 91. sünnipäevaks leiutasin - oli ikka hää küll!
Vabariigi 91. aastapäeva juustukook (2009)
Põhi:
2 pk Lotte kondenspiima maitselisi küpsiseid.
150g võid.
100-150g jämedalt purustatud metsapähkeid ja mandleid.
1sl fariinsuhkrut.
Näpuotsaga soola.
Täidis:
600g Philadelphia natural juustu (toasoe!) (või Otto maitsestamata toorjuustu).
500g 20% hapukoort.
250g 35% vahukoort (vahustatud vähese suhkruga kõvaks vahuks).
Näpuga soola.
Vaniljeekstrakti.
100-150g suhkrut (valge) - maitse järgi, vähem või rohkem!
150-250ml Baileys Irish Cream’i (maitse!).
100g värskelt röstitud peenelt purustatud mandleid.
15-20 füüsalit (lõika neljaks).
100g väga kvaliteetseid hiidrosinaid või kuldseid rosinaid (siniseid või kollaseid, kivideta, kergelt läbi keedetud ja jahutatud), tükeldatud.
20g želatiini.
Kaunistuseks:
100g värskelt röstitud peeneks purustatud mandleid.
Kõigepealt valmista põhi: sulata või ja sega sinna sisse purustatud küpsised, pähklid, sool ja suhkur. Pane see lahtikäiva koogivormi põhja, patsuta kinni. Jäta külmikusse ootama.
Täidiseks sega (käsitsi tuleb parim!) komponendid kokku sellises järjekorras: toorjuust+hapukoor+sool+suhkur+vanilje+mandlid+puuviljad+(vedela želatiiniga segatud Baileys)+kõige viimasena õrnalt juurde vahustatud koor. Kaunista mandlitega ja kohe külma, vähemalt viieks tunniks!
Toredat Eesti Vabariigi sünnipäevapidu ja
ja head nautimist, südamest!
Evelin
Pika tänava kodust
Kommentaarid (0)