Retseptid

Maitskem Tartu rahu - 10 retsepti pidupäevaks 

Toidutare, 1. veebruar 2019, 13:59
Täna 99 aastat tagasi kuulutati välja Tartu rahu, mille üks väljavõitlejaid Jaan Poska ütles enam kui märgiliselt: "Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõud". Ent täna, pea sajand hiljem vaatame rahulepingu köögi- ja söögipoolele. Kuuldavasti olla Eesti ja Nõukogude Liidu delegatsioonid Tartu rahu arutades ja tähistades pidanud maha külluslike piduööke ning joonud ohtralt konjakit ja šampanjat. 

Õhtuleht on kirjutanud, et Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska osas hinnata kulinaarita. Tema kokaks valitu langenud kohe Poska küsimusterahe alla: "Kas oskate valmistada Požarski kotlette? Rassolniku suppi? Kulebjakat täitega tellimise peale?" Kokk noogutanud pead.
On kirjutatud, et kaks kuud koos olnud läbirääkijad sõid-jõid sõjaaja kiuste nii kuis jaksasid. Neile vaaritasid süüa erakokad, peale selle käisid nad restoranides einestamas. Tartu kauplustest telliti endale muuseas seakarbonaadi, vasika- ja lambapraadi, põrsapäid ja -jalgu. Konverentsimajja telliti rahuläbirääkimiste lõpus ka võid, suhkrut, 28 toopi rõõska ja 3,5 toopi vahukoort.
Poska abi märkmetest on teada, et läbirääkimiste ajal oli tavaliseks hommikueineks harilikult suitsukala, sink, kaks muna. Pluss konjak, mida Poskale kulus kaks, abile üks klaas. "Juba nädala pärast olin õppinud säilitama selget pead," on abi William Tomingase mälestustes kirjas.
Tartu rahukonverentsi lõpubankett oli planeeritud Segerlini restoranis 1. veebruaril kell 20. Ent siis avastas venelaste läbirääkijate juhiks tõusnud Adolf Joffe, et tema delegatsioon on leidnud lepingu tekstis trükivea. Oligi nii. Terve tekst läks uuesti trükki. Koosolek lükati edasi õhtuks, kuid bankett algas määratud ajal.
Algul oli külm laud ja vodka. Klaase tühjendati ohtralt. Siis istuti lookas söögilaua taha. Söökide juurde nauditi 24 pudelit Prantsuse päritolu šampanjat, mida Poska abi ja delegatsiooni sekretär Tomingas käis Tallinnast inglastelt ostmas.
Eesti Naise vahendusel on teada, et šampanja hankimine oli väga suur seiklus, sest Vabadussõjast räsitud Eestis polnud nii peeneid jookse saada. Ometigi leidis Poska, et just šampanjat soovib ta rahulepingu allkirjastamise puhul pakkuda. Selle nimel läks lahti korralik klaperjaht, ent midagi nii peent lihtsalt polnud saadaval. Juhuslikult nägi joogiotsingutele saadetud mees viimases meeleheites, et ühes lokaalis istuval kahel inglasest ärimehel on šampanjat. Selgus, et neil on seda koguni kaks kasti, ent tollis kinni, kuna härrasmehed ei soovinud tasuda tollimaksu.
Noor Eesti riik ostis need pudelid neilt ära, kusjuures tehing sai toimuda alles siis, kui härrased kuulsid milleks neid on vaja, et see on nende kaudne panus punaste tagasisurumisele. „Kui Jaan Poska luges etiketti pudelil – Brut Veuve Clicquot 1914, Rheims, tähendas ta: „Väga hea mark ja aastakäik. Ma ei teadnud, et olete asjatundja veinide alal.“ (William Tomingas „Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis”, Olion 1992)
Kui uus tekst valmis sai, lähenes kell juba 23le. Ent vägijook oli kõiki osapooli kurnanud. Uus tekst oli vigadeta. Pidi hakkama allakirjutamise koosolek, kõik olid kohal, kuid Poska tool oli tühi. Poska magas veel teises toas sohval, Tomingas äratas ta üles. "Kõndisime üksteise käekõrval koosoleku ruumi. Ta kõnnak oli aeglane, aga kindel," meenutab Tomingas. Rahulepingu allakirjutamise hetkel näitas kell 0.45. Oli 2. veebruar.
Kuidas aga võisid toonased road maitsta? Hea idee oleks ehk sel nädalavahetusel katta laud 99 aasta tagusel moel. 

Sea sisefilee juustukastmes

Džinniräimed

Tallekarree röstitud köögiviljadega

Kukeseenepirukad spinatiga

Suvikõrvitsamuffinid Eesti moodi