Kristlikus maailmas on kolmekuningapäev katolikes ja õigeusklikes maades märksa olulisem püha kui protestantlikes. Kolmekuningapäev on seda suurem pidusööming, kui peale seda tuleb umbes nädalane paast, nagu osades maades kombeks. Kolmekuningapäeval oli kombeks ka võõrustada - minna ise külla või kutsuda sõpru enda juurde.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks.
Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi, kirjutab rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA
Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.
Teistes maades on kombeks on küpsetada näiteks mandlikooki, mida ehitakse kuldsest paberist krooniga. Näiteks Mehhikos ennustatakse õnne sellega, et kes saab koogi sisse küpsetamisel peidetud jeesuslast sümboliseeriva kujukese.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
Täna on kolmekuningapäev, mil kolm idamaa tarka tulid vastsündinud Jeesus-lapsukesele andameid tooma. Meie kombestikus lõpetab kolmekuningapäev jõuluhooaja. Jätame siis jõuluroogadega kuni novembri keskpaigani korralikult nägemist. Teeme aga seda endale oluliste inimeste keskel, sest kolmekuningapäev on traditsiooniliselt küllakutsumise päev!
Kommentaarid (0)