Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht
Toiduuudised
6. jaanuar 2019, 07:32

EVELIN ILVES: Nänn. Mu ämm.*

Täna, 6. jaanuaril 2019 oleks Nänn saanud 92-aastaseks. Ta lahkus mõni nädal tagasi, napilt enne oma suurt sünnipäeva, esimesel jõulupühal. Neid elutarkusi ja -jõudu, mida ta meiega jagas, ei oska ma mõõta ühegi ühikuga.

Meil omavahel tekkis isemoodi sõprus (miniad ja ämmad ju ei sõbrusta!?), mis viis mind kümme aastat järjestikku igal kevadel ja sügisel nädalaks New Yorki, kus kahekesi koos oma „mooride nädalat” pidasime: teater, kino, raamatupoed ja kaubamajad, jalutuskäigud, kohvikud ja mis kõige olulisem -pikad jutuajamised Nänni maja tagaaias. Seal tutvustas ta mulle kuulsaid juutide bagel'eid ja andis salaja sigaretti proovida. Seal rullus tasapisi, päev päeva järel lahti tolle igavesti tütarlapselikult krutskilise naise elurõõmu ja -rahu allikas, tugevuse telg ning kahe väga erilise ja võimsa poja emaks olemise tuumatarkus.
Aastaid tagasi olen sellest väikest kasvu suurest naisest kirjutanud järgmist:
Nänn istub vaikselt söögitoa sohval ja koob. Ta näib süvenenud ja õnnelik, panemata ümbritsevat eriti tähelegi. Hõrku vaikust häirib vaid edev linavästrik, kes aknalt enese peegeldust püüdes liialt hoogu satub ja kogemata klaasiga põrkub. On südasuvine päikseliselt palav rahu, ideaalne aeg lugeda raamatuid ja nautida kiiruse asemel aja aeglast kulgu. Kuigi ma tean, et tegelikult pole kudumine iialgi Nännile hobiks olnud. Ons see rahu petlik?
Vaadates Nänni elukaarele tagasi, on sealt midagi rahulikku üldse raske leida. Elu on talle pööraseid väljakutseid esitanud ning ega ta ise pole neid samuti otsimata jätnud. Inimesed, kes sõda näinud ja oma elu mitu korda nullist alustanud, suudavad tänapäeva olmemuredesse sootuks filosoofilisemalt suhtuda kui need, kes tühja kõhtu ja kodutust kunagi kogenud pole...
Ega me keegi ju nooremad täpselt tea, mida tähendab küüditajate eest oma kodutalu metsas redutada ja igal hommikul võpsikust vaadata, kuidas abilised lauta lehmi läksid lüpsma ja sinu tubades koduseid toimetusi tegid. Me ei tea, mis tunne on põgenedes kodu maha jätta. Mitte korter, vaid aastasadade jooksul oma esivanemate poolt järjepideva ja raske tööga loodud õitsev talu. Me aimame, mis tunne on olla teisejärguline kodanik, ent mitte vaene põlatud pagulane, ilma oma keele-ja kultuuriruumita, ilma õiguseta abile ja toele. Ega meist enamik sedagi päris selgesti ette kujuta, mismoodi on siis, kui su kõrgharidust ei tunnustata ja ainus võimalus on igal uuel maal uuesti ülikooli minna. Muidugi riigi toeta, ise pere kõrvalt tööga elatist ja õpiraha teenides.../..../
...
Heidan terrassi kivide vahelt umbrohu noppimisest uduse pilgu aknale ja näen söögitoa tühja diivanit. Astun murelikult hetkeks tuppa ja…. kuulen kedagi klaveril mängimas. Nänn elas mõni aasta tagasi insuldi üle ja kaotas tookord suure osa oma opertiivmälust. Suurim isiklik tragöödia oli üle 40 aasta kooli raamatukogu juhatanud naisele aga lugemisevõime kaotus. Ta ei osanud uinudagi ilma paari kolme peatükita ja paksu raamatuta padjal. Tasakesi hakkas ta oma võimeid uuesti taasavastama. Esimene suurim rõõm oli see, et kõik võõrkeeled kenasti alles jäid. Nüüd proovis siis kunagine Käbi Laretei klaveritunni kaaslane oma muusikamälu. Olemas! Taastumiseks läks mitu aastat järjepidevat tööd ja katkematut optimismi. Kuduma hakkas ta aga selleks, et lugemisele aseaine leida ja telesõltuvusest hoiduda. Ent kõige enam selle pärast, et teadis - kui suudad teha seda, mida pole kunagi tahtnud, aitab see endast võitu saada. Võita iseennast tähendab võita mured. See on võit, mille nimeks rahu. Meelerahu. Või ka õnn.
Olen viimastel päevadel taas väga palju kirju saanud. Tõesti ei osanud sellist hulka soojust ja poolehoidu oodata. Igas teises viidatakse hetkes elamise oskusele ja võimele alati edasi minna, mis ka ei juhtuks. Nänn oli just selline. Just selline inimene kingib kõigile, kellega ta kohtub, kimbukese inspiratsiooni. Ja oma lähedastele on ta vankumatuks tagalaks. Sest inimene, kelle motoks on vana Mulgi ütlus: kunagi pole nii, et pole kuidagi! - lihtsalt ongi igavesti hävimatu, tugev ja kaunis nagu kalliskivi.
Ring on täis. Aitäh sulle, kallis Nänn! Sinu kõigutamatu rahu ja riukaid täis huumor, millega sa kõiki neid rumalaid kisendavaid esikaasi vaatasid, on aastate jooksul minusse tulnud. Tänu sinule tean, et vaadates teiste lugusid pole kunagi vaja rutata hinnanguid andma, vaid mõelda OMA ELUle. Ennast ületades aga saavutadki rahu. Hingerahu, mis ongi õnn.
* Nänn oli Toomas Hendrik Ilvese emale lastelaste poolt pandud hellitusnimi.
RETSEPT kiireks rahunemiseks, kui kuri tikub keelele:
Hingad 5 korda sügavalt läbi nina sisse ja läbi suu välja
Paned riidesse ja lähed õue...
Või võtad riidest lahti ja lähed külma dushi alla
Või sukeldud loodusesse.
Aitab alati!
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Hiiumaalt