Tervislik on süüa korraga vaid KUUS friikartulit! (4)

Otse loomulikult järgnes sellele väljaütlemine veebis pahameelelaine, vahendab Daily Mail. Nimelt soovituslik päevaportsjon on vähemalt Suurbritannias 15. Enamasti aga koosneb toidukettides (ka Eestis) müüdav ports vähemalt 55 friikast. Inimesed pahandasid, et kuue friikartuliga saab inimest vaid hanitada, mingisugustest naudingust ei saa juttugi olla. Paljud arvustajad nentisid, et nemad keelduvad armsaks saanud snäkist loobumast.

Harwardis toitumistaduste professor Rimm väitis New York Timesis, et kui inimesed vähegi hoolivad oma südame tervisest, tuleks friikate asemel süüa salatit. Friikartulid sisaldavad ohtralt rasva ja tärklist, mida nimetatakse nn tühjadeks kaloriteks, kuna need ei anna kehale vajalikke mineraalaineid ja vitamiine. Parem on hoopis friikartulid söömata jätta! Pole ka suurt vahet, kui teed friikad bataadist ehk maguskartulist - ikka on liiga rasva- ja tärkliserikas, kuigi kiudaineid ja A-vitamiini saad natuke rohkem. Friikartulid jäävad nigelapoolseks variandiks ka siis, kui need teha kodus ja ahjus, nii et rasva kartulitele vaid piserdada.

Rimmi friikatevastast rünnakut toetab ka hiljutine Itaalias tehtud uuring, mille järgi elavad friikate söömise maha jätnud inimesed keskmiselt kuus kuud kauem.

Krõmpsuvad soolatud ohtras rasvas praetud kartulipulgad on inimeste päid segi keeranud alates 18. sajandist, teatab laialt levinud arvamus. Portaali Foodtimeline.org andmetel on nende sünnikohaks Prantsusmaa või Belgia. Nime sai roog kas maa järgi - tõlkes tähendavad friikartulid inglise keeles (french fries) prantsuse kartuleid või siis lõikamistehnikat (frenching), mille all peeti silmas juurvilja pikkadeks palakesteks tegemist) Eesti keeles on friikartulid saanud nime inglise keele järgi, frii-osa viitab praadimisele (fried).

Pole võimalik öelda, kes friikartulid leiutas. Komme toitu praadida on väga vana, ulatudes keskajast kaugemale ning Põhja-Euroopasse. Kui koos Ameerika avastamisega saabusid siia kartulid, hakati ka neid ohtras rasvas prepareerima. Tegemist oli algselt väga peene söögiga, mida pakuti uhketel vastuvõttudel. Ameeriklastele, kes igatsesid väga kultursemasse ühiskonnakihti pääseda, olid need eriti ihaldusväärsed. Nime "prantsusepärased kartulid" viis aga ingliskeelsesse kultuuriruumi mees, kes pärit Ida-Euroopast!

Nimelt võttis Ida-Euroopast pärit juudi immigrant Jospeh Malin Prantsusmaal nähtud kartuliseibide praadimise kombe endaga Londonisse kolides kaasa, avades 1860ndatel seal esimesed praekartuleid ja -kala müüvad kaubandusasutused.

French potatoes ehk tõlkes prantsue kartuleid kasutas toidu nimena esmakordselt kokaraamatute autor Eliza Warren, kelle 1856. aastal avaldatud kokaraamat sisaldas retsepti, kuidas pikkadeks ribadeks lõigatud kartuleid praadida. See polnud aga üldse lihtne - kuna toona kasutati praadimiseks searasva, oli suur oht kartulid kihva keerata, sest kui rasv oli liiga tuline, kõrbesid kartulid ära, aga kui liiga jahe, oli tulemuseks rasvased lötakad kartulid, mida keegi ei suutnud süüa.

Kaks aastat hiljem ehk 1858 avaldati see kokaraamat Ameerikas ja French fries kartulite retsept sai kiiresti menukaks üle kogu kontinendi, et siis ameerikapärase toiduna üle maailma levida.

Tõeliselt populaarseteks said friikartulid aga Teise maailmasõja ajal, mil liha oli ka Ameerika Ühendriikides saada vaid jaopärast. Söökohad pidid kuidagi oma väikseks kulunud hamburgereid kompenseerima. Kartuleid ei piiranud keegi, niisiis hakati burgeri olematu kotleti varjamiseks selle juurde serveerima hunnikut friikaid.