EVELIN ILVES: Kommete kõrvaltoimed

Naudime koos iga-aastast traditsioonilist aastalõpu lõunat ja nagu alati, läheb jutt üsna ootamatuid radu uitama. „Ma ei tööta enam hilisööni ja nädalavahetustel ei loe isegi meile. Ma päriselt jälgin, et jõuaksin tööpäevadel kella seitsmeks koju, et järelejäänud perega koos õhtust süüa. Ja kuigi noorim laps on teismeline ning keskmine just 18 saanud, tulevad nemadki igal võimalusel ühiseks laudaistumiseks koju. Tead, see on kõige ägedam seltskond ja kõige loovamad jutud, mis neil ühisolemistel alati ja erineval moel tekivad. Ma tõesti naudin seda!”, jätkab sõber siiralt ja puurib mind pisut kahtlustava pilguga, justkui tahaks leida sealt imestust. Aga seda seal pole!
Tegelikult ei pea olema teadlane, et välja selgitada ühiste söömaaegade tervendavaid mõjusid. Hoolimata sellest on ikkagi tore, et neid teemasid tõenduspõhiselt on uurima hakatud. Tulemused pole lasknud end kaua oodata. Vastus küsimusele – miks väga erinevaid etnilisi kööke viljelevad hõimud üle terve maailma ikkagi põevad märgatavalt vähem nn elustiilihaigusi kui jõukad lääne linlased? - on üllatav: see on lauakommete „kõrvalmõju”. Kenasti kaetud laud, söömiseks võetud piisav aeg, toredad inimesed ümber laua ja vahvad jutud sinna söömaaja juurde – selle kõige mõju meie tervisele on märgatavalt suurem kui teadlased seni arvanud on. Sinna juurde võime kahtluseta lisada ka toidu valmistamise ja jagamise kui lausa sakraalse akti. See kõik ülendab ja omamoodi tervendab osalisi. Ja see on ilus!
Tehastes toodetud pooltooted ja lihtsalt surnud kiir-ja valmistoit on seda kõike meilt võtmas. Me pole seni enestele teadvustanud, et terviseküsimus pole sugugi ainult kooostises, vajalike elementide ja ainete olemasolus või puudumises ega ka „keemiakokteilide” olemasolus või mitte.
Oluline on ka küsimus: Kuidas? Kui inimene autoroolis või jooksu pealt oma maailmakõige tervislikuma brokkolihautise alla neelab, võib see teda vähem kasulikult toita kui mõnd teist, kes endale pappkarpidega road koju tellib, need siis kaunilt vaagnatele seab ja pere lauda kutsub. Ühine söömine jagab meile peale kalorite ka puhast rõõmu. Isegi õnnehormoone, kui soovite. Ja see - madalam stressitase – on tervises määrav.
On esimene advent. Põhjust ühiselt lauda istuda on sel kuul õnneks enam kui ülejäänud aastas. Kasutagem seda võimalust teadlikult ja toogem see komme omale kodudesse tagasi. Sestap jagan teiega üht patuselt head saksamaist jõulumaiust, mida mitmekesi süüa on kindlasti tuhat korda tervislikum kui üksinda. Ja tänan Angeelika Kang-Osulat, kes stolleni meie jõulumenüüdesse kingiks tõi:

Stollen*
Tainas:
500g nisujahu
1 pk kuivpärmi
2 spl suhkrut
1 klaas käesooja piima
1 tl peent meresoola
2 muna
Täidis:
500g rosinaid (võid asendada hakitud kuivatatud aprikooside või kirssidega)
250g apelsinisukaadi
200g hakitud mandleid või pähkleid
5 sl rummi (rosinate leotamiseks)
Martsipanitäidis
150g head martsipani
80g võid
3 munakollast
70g suhkrut
1tl vanillsuhkrut
100g jahu
Kaunistamiseks:
100g sulatatud võid
100g tuhksuhkrut
Kui tahad tõeliselt saksalikku pidusaia, leota rosinaid rummis üle öö või vähemalt kolm tundi. Sega taigna koostisosadest sile pärmitainas ja lase 1-2 tundi kerkida.
Rulli jahuga kaetud laual piklikuks, raputa peale rosinatäidis ja voldi mitmeid kordi kokku. Lase võitatud kausis kerkida kahekordseks, sõtku korra alla ja lase uuesti poole paksemaks kerkida.
Vormi piklikuks tükiks, tee keskele pikivagu ja pane sinna martsipanitäidis. Vormi ilus pidusai ja lase ahjuplaadil tal veelkord kohevaks kerkida.
Küpseta 175c ahjus üht suurt stollenit 45-50 minutit, väikseid stolleneid 25 minutit. Pintselda kuum sai üle sulavõiga ja puista peale rohkelt tuhksuhkrut.
See maius kestab kauem kui ühe päeva maitsev. Kutsu pere ja sõbrad nautima!
* Stolleni põhiretsepti autor on Angeelika Kang-Osula.
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Hiiumaalt