EVELIN ILVES: Leivadiplomaatia ja luksusturism

Toit on lihtsalt elu vältimatu osa, millel väljendus uskumatult laias diapasoonis. Ühelt poolt on ta baasvajadus, et meid elus ja käigus hoida. Skaala teises ääres asub aga toit ülima naudinguna. Isegi luksusena, kui soovite.
See Ameerika mees teadis, mida ta räägib. Ta tegeleb nišiga, millesse investeeritud rahahulgad kasvavad pöörase kiirusega. Jah, raha kasvab kiiremini kui inimeste arv. See on just valdkond, mis ka Eesti ja eriti pisemate haavatavamate piirkondade nagu meie väikesaared – turismile ideaalselt sobiks. Mitte iga hinna eest rohkem turiste, vaid enam sissetulekuid. Anthony igapäevaelu koosnebki suures osas mööda maailma tuuritades ja luksusturismi „tooteid” testides ning neist blogi-ja instagrammi postitusi tehes. Ja tal on üle veerand miljoni jälgija, mis on omas nišis ikka tõeliselt kõva sõna.
Seletame kõigepealt lahti, misasi üldse on luksus tänapäeva reisimaailmas. See ei tähenda enam ammu kullatud wc-potte või tuhandeid dollareid maksvaid napse. Kõige suurem luksus on eriline elamus, mis on loodud just sulle. Individuaalsus versus massid. Kogemus versus turistilõks. Selles valdkonnas mängivad emotsioonid ja detailid, moodustades ülemlaulu ühele (indiviidile, paarile, tiimile).
Erinevate põlvkondade luksreisijad vajavad omamoodi kohtlemist ja suhtlusstiili. Kui näiteks milleeniumipõlvakonna 20-30-aastastele on oluline, et elamus nö fotogeeniline oleks, mida saab sotsiaalmeedias sõpradega jagada, on 50+ elamuseotsijaile tähtis, et kogu reis oleks sekeldustevaba ja väga isikliku suhtlusega pidevalt hoitud. Mõlemale on oluline, et kogetakse midagi uut, isegi enneolematut, ja hea, kui õpitakse miskit elamuslikku.
Mind on see valdkond juba aastaid paelunud. Nii äge, kui õnnestub kokku panna soov võõrustada uusi inimesi ja võimalus end sellega ka elatada. Nii pakud teistele ja saad ise sama,st elamusi vastu ka. Ma sain seda kohe ka järele proovida: õpetasin Anthonyle juuretisega rukkileiva tegemist ja jagasin seda võrratut lugu, mis meie „leivareligiooni” loonud on.
Kui ma paarkümmend aastat tagasi arvasin, et meie leib ja lugu on välismaalaste jaoks liiga rustikaalne ja keeruline, siis presidentuuri ajal väliskülalistele leiba küpsetades muutus kõik. See oli elamus nii hiinlastele kui ameeriklastele, kõnetas ühtviisi Aasiat, Alaskat ja Okeaaniat. Sama juhtus ka paljukogenud Berklichiga. Ta tunnistas, et kogu tema suhtumine leivasse muutus tol õhtul radikaalselt. Sinna tekkis austus, alandlikkus ja imetlus. Seda temaga jagada oli aga ka minule nii võimas kogemus, mille eest olen piiritult tänulik!
Sestap jagan suure rõõmuga täna teiega Anthony lemmikleiva retsepti, mida ta armastas enne Eesti leivaga kohtumist, sest see on maailma kõige lihtsam (ja ka kiirem) leib – Irish Soda Bread.
Iiri soodaleib
1 päts
200 g valget nisujahu
300 g jämedat täistera speltat
3 spl kliisid
2 spl jahvatatud nisuidusid (wheat germ **; saab ka ilma)
2 kuhjaga tl soodat või küpsetuspulbit (+ soodale paar tilka sidrunimahla)
1 tl meresoola
1-2 spl mett või vahtrasiirupit (vm looduslikku magusat siirupit)
600-900 ml piima
kui meeldib, lisa seemneid
Sega kõik ained suures kausis, viimasena lisa siirup ja piim. Piima pane jaokaupa, et tekiks niiske ja mahlakas paks tainas. Pane hästi määritud leivavormi (leiva suurus on 1 kg) ja küpseta 200 C juures 6-20 min – kuni leib on kerkinud. Alanda kuumus 170 C-ni ja küpseta veel tund. Võta leib ahjust, kalluta vormist välja ja koputa noa otsaga – kui kõmab õõnsalt, on valmis. Kui mitte, pista ta veel 10-15 minutiks (ilma vormita) ahju. Seda suurepärast leiba saab ka kuumalt lõigata. Naudi supi kõrvale või niisama või ja soolahelvestega!
* www.inspiredcitizen.com
** Wheat germ on nisutera tilluke osa, millest tuleb idu. Ta sisaldab 23 vitamiini, mineraali ja toitainet ja on seega tõeline tervise varaait. Müüakse kuivatatud pulbrina.
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Hiiumaalt