EVELIN ILVES: Kogu moos!

Sõidan ploomisinise avamere kaldal kõrgetele kaljudele ehitatud üksildasel teel. See on Euroopa kõige lõunapoolsema asustuse versioon igavast liivast ja tühjast väljast. Tuultepealsest maast nagunii. Karused kaljud, kus ellu jäävad vaid kõige vapramad ja vähenõudlikumad taimed. Kui neid puudutada, hüppad esmakogejana valust eemale: ai-ai on seal! Isegi lehe moodi välja nägevad taime osad on teravad ja kõvad kui okkad mõnel löögiriistal. Neis mägedes tunnevad end kui paradiisis vaid kitsekarjad. Nad on mitmevärvilised ja puhtad, justkui äsja juuksurisalongist kammimast tulnud. Ei pelga, vaatavad sulle päris tee äärest otse silma sisse.
Kui tee kõrgustest suuna alla võtab, avaneb järsku hunnitu vaatepilt. Kahel pool helesinised laguunid, laintel säravvalged vahujänesed kukil. Keset tühja avarat mägimaastikku kõrgub kaunites pastelsetes toonides linnake. Ta näeb välja nagu imekaunis maal. Liiga ilus, et olla tõsi.
Teelt autoaknast paistab kõik veatu ja uus. Helekollased, mererohelised, taevasinised villad, lopsakad palmid ja õitsvad hibiskused. Kõigest mõni meeter inimkäega ehitatust viskuvad vastu veatult laotud müüri tumedad tõrksad lained. Ent mida ei ole, on inimesed. Kas see võibki olla Kreeka lollidemaa?, küsib kaaslane mu kõrval ja jääb sõnatult „ilmutust” silmitsema.
Me ei suuda jätta uhkest sileda asfaltiga sillutatud allest sisse pööramata ning mõne hetke pärast poeme juba tõkkepuu alt läbi. Jalutuskäik justnagu eile mahajäetud villade vahel on muljetavaldav. Korraga võtab üks kollase-pruunikirju kass giidi kohustused üle ja juhib mind majade vahel justkui tahtes jagada toda traagilist lugu. See kõik näib kuuluvat nüüd kassidele! Hiilgaslikus basseinis ujub roheline ollus, tolmustest maast laeni akendest paistis üksteise otsa tõstetud oliiviroheline hinnaline korvmööbel. Hiilgeaegadel oli siin noobel restoran, rannaäärsel alal aga kümneid baare, butiike ja ärisid.
Äkki märkan üht autot villa aias seismas. Ei, mitte romu – täitsa uus ja korralik! Ning samas ilmub mu kõrvale eiteakust eakas daam. Ta ei oota mult küsimusi. Ilusas inglise keeles võtab ta mõne lausega ümbritseva kokku: see oli Kreeka viimaste hiilgeaegade unistuste arendus: kõige paremad arhitektid, kõige kallimad materjalid. Maastikku arvestades ulmeline haljastus! Ja siis tuli krahh.
Majandus kukkus kokku ja need, kes ei suutnud reageerida, jäid siia tontlikku imelinna oma kinnisvaraga, mida keegi isegi peale makstes omale ei taha. Miljonivaated, mis masendavad seda enam, mida ilusam ilm on... Ta paneb kotid maja ja ohkab. Ta on üks neist mõnest üksikust, kes on sunnitud elama keskkonnas nagu võiks kujutleda peale neutronpommi plahvatust. Just siit sai alguse kunagine Euroopa tsivilisatsioon. Nüüd mõjub Soe Dionysos Village Sitias nagu tsivilisatsiooni lõpp. Kui kummastav elamus, ent on see siis lõpp? Kogu moos?!
Sellest samast paigast mõnikümmend kilomeetrit eemal on kogu selle aasta saagist tehtud moos letti löödud. Kogu moos – ja milline fantaasia! Banaanimarmelaad! Tomatimoos... Arbuusitarretis...Kreeka pähkli kompott. Kõik meie jaoks pisut kiiksuga, aga kui maitsvad. Sestap jagan selle loo lõpuks ühe tõeliselt imelise moosi retsepti:
Pepperia tomatimoos
1kg küpseid kirsstomateid
800g suhkrut või mett
200-300ml vett
Keeda madalal tulel meest (või suhkrust) ja vähesest veest siirup. Pane sinna sisse tomatid. Keeda pikalt väga vaiksel kuumusel, kuni tomatite enda mahl on aurustunud. Keemise ajal lisa vaniljet,
sidrunit, roosiõisi või roospelargooni – nendest tekib imeline aroom. Moos on valmis, kui hakkabvenima nagu mesi – paned lusika sisse ja ta jääb lusika külge. Kuumalt purki ja keldrisse. Sobib kõikjale, kuhu moosi panna ihkad, aga juustudega läheb lausa imeliselt!
HEAD NAUTIMIST ja
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Pika tänava vanalinnakodust