EVELIN ILVES: Burks versus kõrvits?

Tegelikult huvitas meid isegi rohkem, kuidas näeb tegelikkuses välja koostöö kojukandefirmaga Wolt. Olin ma ju ise mõnda aega seotud ühe teise samalaadse ettevõttega, kes tahtis kokku viia kodukokkade kunsti ja head kodutoitu armastavaid kiire graafikuga inimesi. Teostumiseni see idee seni jõudnud pole, sestap oli huvitav lähedalt näha, kuidas säärane teenus üldse toimib. Niisiis – telli Wolt, ja saad Siimu tehtud superburksi, millel veel elava tule maitse man – omale kontorisse või koju! Tundub ju tore?
Tegelikkus nii hiilgav polnud. Kõigepealt saime kohe esimesel päeval aru, et sinu tehtud soe toit jõuab sööjani söödavana, sh soojana, vaid siis, kui oled minutilise täpsusega tema valmimise ajastanud. St hetkel, kui kui kuller uksekella annab, paned sina toidu kandekotti. Suurtes restoranides seisavad need kotid kuuldavasti vahel kümneid minuteid soojalampide all, sest kullerid võivad hilineda. Siin pole mingit lohakust ega pahatahtlikkust, lihtsalt jääd ummikusse ja 20 minutit kulub lennates. Teinekord on jalgarattaga Wolti-mees lihtsalt vihmaselt libedal munakiviteel pikali kukkunud või eelmise tellimise täitmisega kimpus.
Äpp annab lahkelt teada, kui kaugel kojukandja sinust on, aga siiski on suhteliselt ärev jägida, kuidas tablool „late” muudkui minuteid lisandub. Vahepeal tuleb tegeleda pahurate sõpradega, kes on nördinud, et kaugemale kui 6,5km meie asukohast neile toitu kohale ei toodagi. Ilmselt on siin tegu sooviga kvaliteeti hoida ja seega mõistetav, aga suure hurraaga välja lubatu sellest kaugemal ei teostu ja kõik.
Lõpuks tuli suhelda ka ühe toidutargaga, kes üritas Siimule selgeks teha, et burgerit polegi võimalik söödavana koju transportida. Seda saavatki tarbida vaid otse ahju ääres. Sest vastasel juhul muutuvat sai kõvaks, liha pudedaks, juust känkraks ja salat surnuks. Tõsi, kõik need muutused leiavad aset odava tooraine puhul, päristoit kannatab poole tunnist tassimist küll, kui pakendi soojapidavaks muudad. Nii et lootusetu asi siiski pole.
Nädalane kogemus näitas, et Wolti kullerid on tublid ja väljendavad avalalt oma siirast rõõmu, kui mõnele tuntud inimesele teenust said osutada. Tea, kas too kutt, kes Tommy Cashi juurde vuras, ikka julges lõpuks ka talt autogrammi küsida, et unistus teoks saaks... Igatahes lõppesid kõik selle nädala õhtud meie jaoks siiski sõpradega ümber meie oma köögilaua, sest nii tundus seda burksi ikkagi toredam nautida.
Ja kui kullerfirmast midagi head tellida, on hapukapsasupp või köögiviljakarri siiski kindlapeale minek – need lähevad aja kuludes üha paremaks. Sestap jagan teiega üht maitsvat sügisretsepti, mis teie kööki ja südamesse Sri Lanka päikese toob:
Sri Lanka kõrvitsacurry
1tl toorest pikateralist riisi
2spl värsket riivitud kookospähklit
1 suur sibul, peeneks hakitud
värskeid curry lehti (võid asendada kuivatatud curry-pulbriga u 1tl)
100ml kookoskreemi
1spl peenestatud sinepiseemneid või 1tl kangemat sinepit
500g kõrvitsat, hakitud u 3cm tükkideks
2 väiksemat rohelist chillit, peeneks hakitud
1tl kalahelbeid (saab ka ilma)
1tl jahvatatud kuminit
1tl jahvatatud koriandrit
1/4tl turmeriki pulbrit (tuntud ka kui kurkum või kollajuur- toim)
2 küüslaugu küünt, peeneks hakitud
300ml kookospiima
maitseks soola, kookossuhkrut, röstitud karripulbrit.
Kuumuta riis pannil kuldseks, pane kõrvale. Samal pannil kuumuta riivitud kookos, sibul ja karri pulber, kuni kookos muutub pruunikaks. Pane segu koos riisiga blenderisse ja tee pastaks. Lisa kookoskoor ning sinep ja sega hästi läbi.
Pane kõrvitsa tükid, chilli, kalahelbed, kumin, turmerik, küüslauk ja kookosesegu kõrgema servaga pannile ja kuumuta kuni kõrvits muutub pehmeks, sega pidevalt. Lisa kookospiim ja kuumuta peaaegu keemiseni. Tõsta tulelt, maitsesta – soola, suhkrut, karrit – ja serveeri. Imeline sügistoit, mis kannatab ka transporti näiteks sõbra juurde!
HEAD NAUTIMIST ja
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Pika tänava vanalinnakodust