Toiduuudised
9. september 2018, 06:07

EVELIN ILVES: Peipsi sibul prantsuse köögis

Kui sa oled kolme ja poole kuuga täitnud 11,8 ehk siis terve aasta töötundide normi, väärid sa kahtlemata puhkust. Oled selle sõna otseses mõttes välja teeninud, kuigi oleks hulga ilusam, kui niiviisi hullumoodi rabeledes oleks ka teenistus aastapalga vääriline. Väikeettevõtja ääremaal saab sellest Eesti tingimusis kahjuks vaid unistada. Ent sellest teemast võiks teine kord ja teises kohas pikemalt muljetada. Viimased kuud pea 24/7 toidu sees veetnuna ihkasin pageda kuhugile, kus hea köök on ükskõik kuhu lähed normaalne, mitte haruldane nähtus. Ja vahelduseks on ju hiiglama tore, kui keegi teine sulle süüa teeb. Pakkisime auto ja jalgrattad laevale ning võtsime suuna Prantsusmaale.

Prantslaste suhtumine söömisesse, toitu ja selle valmistamisse on kütkestav – selles on ammustest aegadest pärit austust maa ja päikese vastu, kirge ja hoolimist. Arvukad kokandusmaailma olümpiakullad ehk kolme Michelini tärniga restoranide rohkus sel maal kõneleb meisterlikkusest, parima taotlemisest, raskuste trotsimisest. Aga ka selle peene kunsti juured ulatuvad tegelikult lihtsaimast lihtsamasse – tavalisse talupojakööki.
Aastatetaguse Prantsuse suursaadiku kaasa Anne Labrosse, kirglik kokk ja õpetaja, pühendas Eestis veedetud aastatel paljusid huvilisi oma maa parimate maitsete saladustesse. Tänu Annele ei pelga ma enam ka kõige peenemate kastmete valmistamist proovida, sest tean, et täiuslikkuses peitub alati ka lihtsus. Üks prantsuse köögile iseloomulikke maitsebukette koosnebki koorest, võist, veinist ja puljongist – need on paljude kastmete põhjaks. Aga näiteks kuulsa Provance‘ i maitse saad, kui proovid mis tahes soolase toidu puhul kombinatsiooni oliiviõli-tüümian-rosmariin-majoraan-salvei. Nii võid oma koduköögis lihtsad praekartulid, ahjukana või ka ühepajatoidu kerge vaevaga prantsusepäraseks muuta.
Üht köögivilja näivad prantslased koge väga armastavat. See on tavaline mugulsibul. Kastmetele ja puljongitele annab ta maitset ja värvi, pirukatele ja pajaroogadele konsistentsi.
Üks suprehea prantslaste leiutis - soupe á l’oignon ehk sibulasupp, peaasjalikult sellest köögiviljast koosnebki. Muide – Peipsi sibulast valmistades tuleb see maailma parim. Sestap jagan siin teiega ka retsepti, mis leitud ühest armsast restoranist aastaid tagasi, mil tegime esimese automatka Loire'i jõe oru maaliliste losse manu.
Prantsuse sibulasupp - bon appétit! (umbes 4-le)
250 g sibulaid
2 sl sulavõid
1 sl nisujahu
1 l puljongit
Meresoola
Värsket musta pipart
4 viilu krõbeda koorega saia
Riivitud tugevamaitselist juustu (Emmental, Gruyére, Cheddar, Old Saaremaa)
Haki sibul ratasteks ning prae madalal kuumusel võis kuldseks – ära pruunista! Raputa üle jahuga ning sega korralikult läbi. Kalla peale nii palju puljongit, et jääks parajalt paks supp. Hauta kaane all 20-30 minutit. Maitsesta soola ja pipraga.
Serveerimiseks rösti saiaviilud ja pane kausi põhja, supp vala peale. Kui soovid, võid saia ka kuubikuteks lõigata, ent Prantsusmaal olen näinud just tervet saiaviilu supi sisse pandavat. Puista üle riivjuustuga ning serveeri. Nii lihtne ja maitsev!
NB!
Juustu võid panna ka otse saiale ja grillida ning seejärel taldrikusse pista.
Keeda ise puljong – see võtab 30 minutit – koorega sibulast, koorega porgandist ja kartulist, lisades loorberilehe, terapipart, vürtsi, ja kui on, siis ürte ning küüslauku. Kui eelistad kuubikuid või pulbrit, siis vali lisaainete vaba kraam.

HEAD NAUTIMIST ja
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Teelt Prantsusmaale