Kartuli-äädikasalat, moosipall ja lavaširull Viini moodi

Klassikaliselt käib Viini šnitsli juurde külm kartulisalat, aga sugugi mitte Eesti sünnipäevalaualt tuttav hõrgutis. Selle asemel on palju minimaalsemat sorti kraam: keedetud ja viilutatud kartulile on kastmeks õli-äädika-maitseaine segu. Mõnes kohas pannakse äädikat nii julgelt, et kui sellega harjunud ei ole, siis hakkab peale maitsemeelte kõvasti protestima ka kõht.
Aga mahedam variant sobib šnitsli juurde nagu valatult, arvan mina, hoolimata sellest, et minu ema ja teised sugulased-sõbrad siinkohal minuga kuidagi nõustuda ei taha. Äädika-kartulisalat on nimelt üks põhjusi, miks nad on veendunud, et ma olen Viini liiga kauaks jäänud. Algul harjumatust kombinatsioonist on saanud üks minu absoluutseid lemmikuid. Sellal kui minul austriapärasele kartulisalatile mõeldes suu vett jooksma hakkab, eelistavad nemad friikaid või praekartulit ega hoia tagasi oma arvamust, et äädikas ja kartul ei käi kokku. Lihtsalt ei käi. Nad lähevad isegi nii kaugele, et väidavad, justkui poleks nad suuremat sorti äädikaaustajad. Vale puha. Te peaks nägema, kuidas nad jõulude ja aastavahetuse ajal sülti söövad – muidugi äädikaga, kuidas siis veel!
Pean tunnistama, et minus pole gurmaanigeen endast kunagi märku andnud, kui ta üldse olemas on. Isegi Viinis mitte. Pannkoogisupp (puljongisse hakitud peened pannkoogiribad, maitske julgelt, kui avaneb võimalus), äädikased salatid ja Knödel ehk kneedel (üsna suur maksa- või saiapallike supi ja kastme sisse või magus pallike maiustamiseks) on vist põnevaimad road, millega on mul siin tegemist tulnud teha. Meie kodu erilisteks lemmikuteks on aga Krapfen ja dürüm, ebatervislikud ahvatlused. Eestipäraselt võiks nende kohta öelda moosipall ja lavašitaolise taina sisse keeratud lihalõigud koos salatiga. Klassikaliselt kuulub Krapfen talvisesse karnevaliaega, mida Austrias kutsutakse Fasching’uks, ning sama klassikaliselt on hiiglasliku moosipalli sees maitsev magushapu aprikoosimoos.
Krapfen’it süües tuleb olla kaval ja enne hammustamist üles leida auk, mille kaudu moos palli sisse saanud on. Hammustada tuleb nimelt augu kohalt, mitte selle kõrvalt. Muidu võib kogu maitsev oranž täidis august välja lennata, näiteks mantli peale (korduvalt juhtunud) või põrandale (vähemalt sama palju kordi juhtunud), ja siis on Krapfen’i ost tegelikult enam-vähem raisku läinud.
Ma olen alati pidanud oma lemmikuks vaarikatoormoosi, aga alates minu elu Viiniperioodist pakub aprikoos sellele kõvasti konkurentsi, ka vanaema pannkoogi peal.
Et Krapfen’i söömine oleks veelgi keerulisem, on sellele raputatud tuhksuhkrut. Anna järele kiusatusele nautida Krapfen’it ning võid olla kindel, et nina saab valgeks ja kleepuvaks. Aga ausalt, see on seda väärt.
Dürüm’iga võib samamoodi nina valgeks saada ja selle eest tuleb tänada türklasi. Kui peal on hull nälg, aga kiire elu ei võimalda korralikuks lõunasöögiks aega maha võtta, siis on dürüm parim lahendus. Dürüm on kebabi rullikeeratud variant ehk kuuma mahlase lihaga täidetud õhuke lavašš, sekka värsket vitamiinimaterjali ja peale jogurtikastet – see viib keele alla. Dürüm’i maitsev liha valmib grillvarda otsas keereldes otse kliendi nina all. Üsna kindlalt esitab türklasest müüja sulle kaks küsimust: „Scharf? Mit allem?“ Ta vuristab need ette sama kiirelt kui pealelugejad apteegitoodete telereklaamis kohustuslikku lisainfot teadustades. Teravat? Koos kõigega? Esimene küsimus annab sulle võimaluse teravat kastet vältida. Teine annab võimaluse öelda, et sa näiteks sibulat ei soovi, enne kui on hilja.
Ainus, mida dürüm’it süües jälgima peab, on viimased kolm ampsu. Kogu lihast tulnud rasv vajub söömise ajal rulli alumisse otsa ja kui sealt hooletult hammustada, siis tilgub see riietele. Ning jogurtikaste võib nina sama osavalt valgeks teha kui Krapfen’i tuhksuhkur.
Aeg-ajalt käib mu pojal Mikul selline dürüm’i-isu peal, et ta helistab mulle pärast kooli: „Emps, ma lähen Volksoperi juurde. Kuidagi dürüm’it tahaks.“ Ma aiman, et see on ette kaotatud lahing. „Kodus on tegelikult söök valmis...“
„Anna andeks, emps,“ sekkub Mikk mind lõpuni kuulamata, „su söögid on tõesti väga head, aga täna on kohutav dürüm’i-isu.“
Ma tean, kui hästi see maitseb, ja tean, et pole mõtet võtta Mikult seda naudingut, mida ta endale harva lubab. Ja nii tulebki pärast kooli koju täis kõhuga heatujuline ja jutukas nooruk. Kas koolipäev läks hästi või halvasti, sel pole pärast dürüm’it enam mingit tähtsust.