Toit, see pole mitte üksnes kõhutäide, vaid ka emotsionaalne nauding. Kõige toredamad nendest mälestustest on sageli seotud laheda ja põneva looga. Neid oma stooriga retsepte on kohe kuidagi muhedam valmistada ja need on märksa maitsvamad ka, kas te ei leia?
Kuna tänavu on mitmes mõttes eriti viljakas suvi – on hunnitult soe, viljad valmivad kiiresti ning Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva-aasta, siis meie Toidutares otsustasime Tere esinduslike auhinnakorvide toel koguda veidi meie inimeste lemmikretsepte ja nende lugusid.
Auhinnakorvi kuuluvad Tere suvised uudistooted ja parimaid klassikud: 0,5l Hellus keefir; mango-tšilli ja ürdi keefirimarinaadid; kodujuust karulauguga; tomati-feta dipp-tops; klassikaline Merevaik; 3 proteiinipudingut Fit (kakao, vanilje ja soolakaramelli); 3 Yofiri keefiritarretist (vanilje, mustade kirssidega ja virsikuga) ning multipakk vaniljekohukesi.
MIS SIIS TULEKS TEHA?
1. Meenuta, millise toidu või roa kohta on sul eriline lugu rääkida.
2. Pane see lugu kirja. Niihästi kui sa oskad.
3. Pane retsept kirja (nii hästi kui mäletad).
4. Saada see lugu ja retsept meile aadressil [email protected] märkega retseptikonkurss.
5. Jälgi Toidutaret! Parimad retseptid ja lood avaldatakse augusti jooksul Toidutare.ee keskkonnas. Igal nädalal loosime välja ühe mahuka Tere toodetega gurmeekorvi.
6. Võistluse üldvõitja selgub kuu aja pärast.
Mida aga meenutada? Kuidas meenutada? Toidutare peatoimetaja Manona Paris võtab ise ka oma väljakutse vastu ning meenutab oma elust kahte toitu – ühte lapsepõlvest, teist täiskasvanueast:
Koogelmoogel ja pannkoogid
Minu sõjatandrites karastatud memm ehk isapoolne vanaema, Kureküla koolmeistri tütar, tunnistas ainult kahte rooga – koogemoogelit ja pannkooke. Päris pisikese tirtsuna polnud mul sellise menüü vastu kõige vähematki, hiljem murdeea-poole hakkasin aga juba protesti üles näitama. Asjata. Koogelmoogel jäi pühaks.
Memm oli läinud aastal 1944 koos Eesti leegioniga halastajaõena rindele. Kõige kindlam toit oli tema sõnul sõjas ja sõjajärgsel ajal suhkur ja munad. Seda pakkus ta järjekindlalt ka oma lemmik lapselapsele.
Et koogelmoogeli ehk siis suhkruga hõõrutud munakollaste valmistamisest ülejäänud munavalgeid ära kasutada, oli tavaliselt alati memmekese juures menüüs ka pannkoogid. Tunnistan, pole iial hiljem saanud õhulisemaid ja puhtama maitsega kooke, sest iial varem pole kookide valmistamine olnud nii külluslik.
Kookide retsept oli imelihtne – 10 muna vaht, käsitsi löödud nii tihkeks kui võimalik, liiter piima, pool kilo suhkrut ja sama palju jahu, nii et moodustuks vedel tainas. Ning siis võiga pannile väikesteks kookideks. Need paigutati alati kindlale palmilehtedega suurele eestiaegsele taldrikule. See nüüdseks väga kulunud taldrik on mul tänini alles ja ainult pannkookide teenistuses. Katsed sinna peale näiteks lihalõike panna lõpeb minupoolse kulmukortsutusega.
Neid kooke tuli alati terve müriaad. Ja neid söödi niisama. Ilma mingi moosita. Koogelmoogelit jah võis peale tilgutada.
Memm rääkis silmagi pilgutamata, kuidas munad, suhkur ja või on inimese söögisedeli alustalad. Tema teooria järgi tohtiski inimene peale 40. eluaastat pidada vaid neist koosnevat dieeti. Suhkur olla päästnud tema ja mu kolmeaastase isa elu, kui nad Saksamaalt Eestisse repartreerudes sattusid stalinistlikku vangilaagrisse – memm sidus pisikese isa oma rinnale nö kängurukotti ja pani suure mantli ülle. Rasedatele oli ette nähtud ekstraportsjon suhkrut.
Aega, mil suhkur ja munad sattusid pärispatu ja ürgvaenlase rolli, memme silmad paraku ei näinud. Ta suri esimesel iseseisvuseaastal. Küll aga usun, et vaadates viimase aja trende, kus munad on taas supertoiduainena au sees, õiendab ta kuskilt pilvepiirilt mõnuga: mis ma sulle kõnelesin!
Sidrunikook
Teine retsept on mu täiskasvanuelust. Nimelt mu armas abikaasa Krister ei söö magusat. Välja arvatud ühte asja – sidrunikooki. Just sellist, nagu tema ema valmistab. Elades Kristeri ERRi korrespondendiks oleku tõttu Moskvas, olid kõik kodumaised maitsed meil väga hinnas. Ja nii me pinnisimegi Kristeri emalt retsepti välja ning mees asus küpsetama. Naine püsis targu kaugel eemal.
Sidrunikook on tugeva ajalooga küpsetis – tema juured ulatvad vahemereäärsest Prantsusmaa rannikust Ameerikasse Floridasse. Sealmail taheti küpsetisele isegi patenti võtta - õnneks see kukkus läbi. Koogi põhimõte on iseenesesest väga lihtne – õhuke liivataignast põhi, hapu munakollase-sidrunikissell ja peal kohev paks beseepilveke.
Kristeril aga tuli kõik vastupidi – paks põhi, tulimagus kissell ning besee asemel oli kahtlast karva vedelik, mis lihtsalt koogilt maha voolas.
Olles esmasest jahmatusest vabanenud, hakkasin uurima, mis siis valesti läks. Noh, väga palju läks ja tegelikult oleks kõike neid saanud vältida. Suhkrut läks kisselli topelt. Taigna koostisosasid doseerisiti liiga suure tassiga. Või oli ebakvaliteetne. Ning selleks, et munavalged vahustuksid, et tohi kohe suhkrut sisse kallata ega kasutada märgi vispleid! Kõike neid apse silmas pidades oli minu katse number kaks imeline. Ja nii siiamaani.
See kook on nüüd saanud meie pere firmamärgiks, mida ma valmistan kõigiks sündmusteks – sünnipäevad, saabumis- ja lahkumispeod, või kui lihtsalt tahaks midagi head.
Retsept ise on selline:
Valmista liivataigen.
100 g võid, klaas (või veidi enam) nisujahu, 1 spl suhkrut, ½ tl küpsetuspulbrit, natuke vett (et mätsiks). Olen lisanud veidi kardemoni. Sidruniga sobib hästi.
Sega pehme või (külm või riivi jämedalt/tükelda) koostisainetega (mina teen taignakonksudega mikseriga), suru küpsetuspaberiga vooderdatud keskmisesse ümmargusesse koogivormi (seintele ka) ja aseta veerandtunniks külma. Seejärel pane ca 10-15 min 200-kraadisesse ahju, et põhi taheneks, aga ei pruunistuks.
Täidis
Klaas vett, pool klaasi suhkrut, 1-2 spl nisujahu/tärklist (mina raputan silma järgi pakist), 1 suure sidruni mahl ja riivitud koor, 4 munakollast.
Nendest valmista kissell. Hea teha suure vispliga väga madalal tulel. Põhjakõrbemise oht. Vala täidis põhjale.
Besee
4 munavalget, klaas suhkrut (mina panen sutsu vähem isegi). Võid lisada veidi vaniljet.
Vahusta väga tugevaks vahuks, nii et pealmine läigib.
Laota kunstipäraselt koogile, tõmba meelepärased kujundid sisse ja aseta 200kraadisesse ahju veidi ülespoole. Võta kuumus maha 10 minuti pärast või kui pealmine on saanud pruunika jume. Ava ahjuks poolavatud asendisse või pane puulusikas vahele, lase kuumus välja. Siis ei kuku besee nii kiiresti kokku.
Nipid: kasuta talumune! Kook tuleb kohe kollasem. Pane või paar tundi enne kapiveerele pehmenema.
Milline on sinu elus see roog ja retsept, millega on seotud ah-kui-kaunis-lugu? Või väga erilised mälestused? Ehk aga hoopis midagi naljakat? Eriskummalist? Vahest isegi müstilist? Saada meile oma retsept ning lookene ja võid igal nädalal võita ühe Tere tõeliselt suurejoonelistest gurmeekorvidest. Kogu võistluse võitja aga saab 300 eurot puhast raha!
Kommentaarid (0)