Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht
Evelin Ilves 14. juuli 2018 12:51
Tõsi, see on ka minu vaieldamatu lemmikmagus. Kook, mille nautimist alustad silmadega ning mida süües õnnis rahulolutunne aiva süveneb. Milles küll seisneb Pavlova fenomen? Korjan 12. juuli õhtul Hiiumaal peotäie metsmaasikaid, teise metsvaarikaid, lisan juurde valget ja roosat ristkheina ning värvilisi kannikesi. Nii sünnib mu kallile sõbrannale sünnipäeva kook. Selline Pavlova, mida olen mõttteis talle juba 30 aastat valmistanud, ent millest ikka mõni killuke puudu on jäänud. Nüüd, ta esimeseks juubeliks, sai see täiuslik. Olen õnnelik, sest tema on ka! 

Jah - usun, see kook õnnestub kindlapeale vaid siis, kui sinna suur kohev armastus sisse panna. Sest lugege retsepti – selle valmistamine on maailma kõige lihtsam asi! Ent võta näpust, õnnestub see siiski vähestel. Ka minule tundus pavlovate tegemine nii riskantne ja kahtlane töö, et kaua ma ei katsetanudki. Või üle aastate pisteliselt mõnikord proovisin, aga ideaalile lähedale ei saanud. Selline pealt krõbe ja seest mahlakalt pehme konsistents jäi vaid unistuseks.
Kuni kümme aastat tagasi teel Moskvast Hantõ-Mantsiiskisse olime sunnitud Aerofloti lennuki pardal ilma ventilatsioonita tund aega vastu pidama. Hapnikumolekule jäi minut-minutilt vähemaks ja ärevus läks suuremaks. Sestap süvenesin paanika vältimiseks üle pea Aerofloti pardaajakirja. Ning sealt nüüd minu Pavlova retsept pärinebki.
Kus see kook päriselt leiutati, on aga siiamaani vaidluse objekt. Üks on kindel – ta on pühendatud kaunile ja andekale venelannast baleriinile Anna Pavlovale. Esimest korda valmistati see imeline maius tema Austraalia ja Uus-Meremaa ringreisi ajal 1920ndatel aastatel.
Toiduantropoloog Helen Leach, kes avaldas 2008 aastal kirjutise „Pavlova lugu: killuke Uus-Meremaa kulinaaria ajalugu (The Pavlova Story: A Slice of New Zealand's Culinary History), andis leiutaja tiitli siiski Uus-Meremaale.
Kui meile seostub see kook enekõike suvega – ja käes see nüüd ongi! - nauditakse teisel pool maakera pavlovat eelkõige jõulude ajal. Muidugi on see tänaseks kuulus üle ilma ja just pavlova kook oli üks esimesi nn monomenüüga kohviku leiutajate inspiratsiooniallikaid. Nagu mujal maailmas, nii ka meil Eestis.
Esimene säärane kohvik sündis eelmisel aastal entusiastlike hobikondiitrite käe all Tallinnasse Rotermanni keskusesse ja seal on ainsana menüüs too kõigi poolt armastatud Pavlova. Rikkalik ja õhuline, nagu talle nime andnud baleriingi.
Proovi ise teha!
6 munavalget
4dl valget peent suhkrut
1sl tärklist
1tl valget veiniäädikat
Täidis
700g maasikaid (metsmaasikad teevad selle jumalikuks!)
1 dl tuhksuhkrut
0,5 laimi värskelt pressitud mahl
2sl marjalikööri (näitekss maasika)
2dl vahukoort (sega hulka 1/4 kogust mascarpone’t)
1 tl vaniljesuhkrut
Vahusta toasoojad munavalged kõvaks vahuks, lisa pidevalt vahustades paari spl kaupa suhkrut, kui vaht hakkab läikima. Siis lisa vahustades hulka tärklis ja äädikas. Tõsta paberiga plaadile pätsikesed, jäta vahed! Eelsoojenda ahi 200C-ni. Pane pätsikesed ahju ja keera kohe temperatuur maha 120C-ni. Küpseta selle juures 1tund (vaata, et liiga pruuniks ei lähe!) Keera kindlasti ahjust tuul maha ja niiskust ei tohi ahjus olla grammigi!
Pavlova saladus on aeglases jahtumises. Peale tundi küpsetamist ava ahju uks mõni millimeeter ja jäta koogid sinna, kuni nad on täielikult jahtunud. Kõige parem – terveks ööks.
Kreemis püreeri 1/3 maasikaid, vahusta koor tuhksuhkru ja toorjuustuga, lisa laimimahl ja liköör. Ülejäänud maasikad sega hulka poolitatult, jäta kaunistamiseks ka. Võid lisada piparmündi või melissi lehti, saialilleõisi.
Kata beseed ja serveeri kohe! Mmmmmmmmmm!

Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Hiiumaalt