Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht
Toiduuudised
7. juuli 2018, 20:53

EVELIN ILVES: Roosid sinu keelel ( retsept!)

Armusin roosidesse esimesest silmapilgust – kohe peale esimese taime istutamist olin ma „kadunud”. Esimesest sai kolm, siis 15 ja lõpuks 461. Just nii palju kaunitare õitses eelviimasel suvel Ärmal minu „lapsukesi”. Ja kuigi roosidel on hing, mis tahab tähelepanu ja puhkeb ilule, kui oled lähedal ja temaga kõneled, on sel sulnil ilul ka päris praktiline, st söödav poolus olemas.

„Oled sa kunagi roosiželeed teinud?” küsis kunagise Prantsuse suursaadiku abikaasa Anne Labrosse minult, kui talle Ärma roosi-ja tarbeaeda tutvustasin. Minu jaoks oli iluaed ammuilma tarbepeenardele tunginud, sest mulle meeldis, kui salatite ja maitsetaimede vahel õiteilu on. Loomulikult külvasin ma sinna kõiksugu söödavaid lilli, et nendega suvi läbi kooke ja salateid kaunistada.
Roosid aga minu tarbeaeda siis veel ei kuulunud. Neil olid kõigil oma pesad, kus nad kuninglikult troonisid ja möödujate meeli lummasid. „Meie köögis on erkroosa roosiželee üks armastatumaid „moose””, lisas Anna ja murdis ühelt punaselt Robustalt paar kroonlehte, et mulle proovida anda. Tõsi, Robusta ei lõhna eriti, aga maitses mõnusalt hapukalt. Aromaatseks saab aga roosiželee just lõhnavate õitega.
Sain Annalt õpetuse ja juba samal õhtul käisin suure korviga oma aia läbi, et teha just selline korje, kust kuidagi aru pole saada, et midagi ära on võetud. Armastatud aias lageraiet ei sallita! Ja Annel oli õigus! Sellest esialgu väga kahtlaselt väljanägevast potitäiest tuli täiesti imeline asi – minu esimene laar mõjus nagu roosa mesi. Kui ma paar aastat hiljem Narvas sealse muuseumi hoovil hoidiste tegemise võistlustel osalesin ja seal lahtisel tulel avatud moosipannil tolle kuulsa võidumoosi keetsin, tuli välja tume-tumeroosa peaaegu tarretis. (Vaata siit!) See on värske õhu ja elusa tule panus moosikeetmisesse. Muide valijaiks olid seal külastajad, tol päeval lõviosas Peterburi turistid, kes heade maitsetega harjunud. Ja see on aadliku maitsele vastav elamus, mida igaüks proovida saab.
Rooside õitseaeg on käes!
***
Roosiželee
20-30 lõhnavat roosiõit (punasest tuleb kauneim värv)
1 l vett
1 kg suhkrut
Ühe sidruni mahl
Nopi päikeselisel päeval terved roosiõied. Haruta kroonlehe haaval lahti ja lõika teravate kääridega alumine valge osa ära (see on kibe). Loputa õielehed külma vee all ning keeda vees ca 20 min. Vesi läheb punaseks. Lase jahtuda ning pigista seejärel roosiõitest kogu värviline ja lõhnav välja. Jäta mõned õielehekesed alles - nad näevad pärast purgis ilusad välja.
800g roosimahla kohta võta 1 kg suhkrut. Tarretisesuhkruga on keeta vaja umbes 7 minutit, tavalisega rohkem. Kõige lõpus lisa värskelt pressitud sidruni mahl ja mõned värsked roosilehed.
Seejärel kalla tarretis kiiresti väikestesse kuumadesse purkidesse ning aseta põhi ülespoole lauale jahtuma. Keera neid vahepeal ringi, et roosilehed jaotuks purgis ühtlaselt. Säilita külmas.
Roositarretis on imehea marjade ja puuviljadega, sobib ideaalselt pannkookidele, aga ka valge kala või tugevamaitseliste juustudega. Naudi!
NIPP! Parim oleks kasutada spetsiaalset tarretisesuhkrut, kus sees tarretav aine. Kui pole käepärast, saab tavalise suhkruga ka, aga keeta võiks siis kauem, paksenemiseni. Aga proovi moosikuhkrut!
VEEL ÜKS NIPP! Võid roositarretises keeta õunu, saad toreda roosa õunamoosi.
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Hiiumaalt