Krimikirjanik Katrin Pautsi Muhumaa maitsed retseptid!

Katkend Katrin Pautsi raamatust “Minu Muhumaa“:
Ema, kes ikka veel üritab kohaneda, õpib mõnda lihtsat muhupärast toitu valmistama, et kohalike naiste poolehoidu võita.
Ükspäev küsivad naiskolleegid, kas ema hapurokka on juba teinud. Enne seda küll keegi muhulaseks ei saavat. Emale jääb kirjeldusest mulje, et see Muhu rahvusroog meenutab mandrilgi tuntud kaerakilet, ja on nõus seda proovima. Õige Muhu hapurokk on siiski hoopis teistmoodi mekiga. „Nii hea! Me toome sulle homme!“ kiidavad muhulased. Ema avab umbusklikult talle õhinaga ulatatud purgi ja näeb petipiimast ja kartulitest möksi, mis ähvardavalt lehkab. Rokk rändab kodus lauta sea ette, aga muhulastele ta seda öelda ei julge.
Muhu pärandikooli kodulehel seisab, et õige Muhu hapuroka jaoks peab kartuleid hapendama 12–18 tundi. Hiljem süüakse keedust külma piimaga. Eelmise sajandi esimesel poolel kuulus just hapurokk muhulaste põhiroogade hulka. Hapurokast on mitu varianti. Kui kartulit hapendada ei viitsi, saab rokka lihtsama vaevaga valmistada petist või hapupiimast. Petiga hapurokk olevat ka Liiva lasteaia menüüs, aga tänapäeva lastele see eriti ei maitsevat.
***
Muhus süüakse lihtsalt. Mul on meeles pildike klassiõe kodust: pliidilt tõstetakse suur pott halli vahuga kaetud keedukartulite (murdekeeles runnakate) ja nende otsa tervelt visatud särjega. Potist tõuseb hirmsat lehka, vaatepilt on veel jõledam, aga pere kohtleb loomatoitu meenutavat keedust nagu pidusööki ja paneb väga imeks, miks mina seda maitsta ei tihka.
Meie kodus on alati söödud mandritoite.
***
Ükski Muhu toit ei šokeeri mu ema aga rohkem kui koltunud lambakintsud, mida ta näeb oma tulevase abikaasa pliidi soemüüri ääres rippumas. Ükskord palju aastaid hiljem toon koju Itaaliast pärit vinnutatud sinki ja seletan, et see on suurim delikatess maamunal. Ema põrutab seepeale, et isa lambaliha rändas koera nina ette ja ta pole oma meelt muutnud, olgu see nii peen kui tahes, süüa selline asi ei sünni. Itaalia hõrgutis jääb temast puutumata.
Üks sõber Saaremaalt on kuulnud, kuidas üks nüüdisaegses linnamajas elav Muhu mees igatses nii väga vinnutatud lamba järele, et hankis supermarketist lambaliha ja kuivatas radiaatori peal. Lehk olnud selles trepikojas nagu laibakuuris.
Vinnutatud lambaga võrreldav vapustus on emale kajakamunad, mille isa ühelt laiukeselt koju tassib. Isa poisipõlves olid kajakate ja teiste suurte merelindude munad haruldane maiuspala. Ka Skandinaavias on keedetud kajakamunad palavalt armastatud ja inglasedki söövad neid, olles nõus maksma röögatut hinda.
Ainuke kohalik roog, mida ema siin esimest korda elus näeb ja millesse ta kohe armub, on kuivatatud räim. Mandril on ta söönud ainult soolaräime. Kuivatatud särje vastu säilitab ta umbusu ja kui mina ühe puraka naabrite juurest koju tassin, hoiatab ema, et saan sealt kõhuussid.
Lapsepõlvest mäletan, et kusagilt toodi kastid räimega, ema marineeris need – tingimata tuli räim äädikast läbi libistada, et kärbsed kallale ei kipuks – ja riputas pikkade traatide otsas räästa alla kuivama. Tänapäeval käib räimeauto kindlatel päevadel Liiva poe juures ja püügihooajal saab räime Liivalt väikesest kalapoest. Kalapood ise on sageli valiku poolest vaesem kui Tallinna supermarketilett. Et Muhus igal kiviaial paat kummuli on, paistab kah müüt olevat, olen lähiümbruses vaid paari lagunenud eksemplari näinud.
Mõned Muhu retseptid:
KILLATUHLID
Tükelda ja prae peekon, pane vette keema. Haki hulka kartulid, porgandid ja sibulad. Sibulat on parem enne supisse lisamist veidi pruunistada, saab parema meki. Mõni Muhu naine lisab ka jahu, et supp saaks tummisem.
PODI
Leib või sai lõika kuubikuteks, vala hapupiimaga üle ja lase seista, kuni kuubikud pehmenevad. Mõni lisab ka moosi hulka.
HAPUROKK
Tuhlid tuleb segi tampida ja panna päevakeseks hapnema. Siis pannakse segu keema, lisatakse veidike jahu ja suhkrut. Kui segu hakkab keema minema, tuleb see pliidilt maha võtta ja jahtuma panna.