EVELIN ILVES: Eesti kõige võimsam elamus – päris toit, käsitsi ja koduselt tehtud!

Nad tulid Eestisse tühjust otsima. Vaikust. Päris metsikut loodust. Nad on iga päev Hiiumaal pikki tiire teinud, küll jalgsi, jalgrattaga ja autoga. Nad on siiralt imestunud, et üks maa saabki nii tühi olla – tundide kaupa ei kohta mitte kedagi, ainsatki autot ei pruugi ratast suurel maanteel pedaalides sinust mööduda. Kuidas see küll nii saab olla?, küsivad nad selle hurmava tühjuse kohta iga päev veelkord üle ja laskuvad kohaliku eluolu vastu huvi tundes pisimatessegi detailidesse. On ju Eesti oma pindalalt pea sama suur kui nende oma kodumaa, aga seal elab pea kaheksa korda rohkem inimesi. „Nüüd, viimased aastad on meile igal aastal juurde tulnud ümbes 60 000 immigranti” ütleb naine vaikselt ja ei lisa enam tunni jooksul silpigi.
Nad on siia tulles endi jaoks aega võtnud. Meiegi kohvikus istuvad nad mõnel õhtul lausa kolm tundi. Tellivad kogu menüü läbi, jutustavad muhedalt, küsivad kõike ja lasevad ajal endast läbi voolata. Nagu ka toidul. Nad oskavad olla hetkes ja kulgeda ajas. Mitte ühelgi päeval ei telli nad magustoitu enne, kui vähemalt tund aega on pearoa söömisest möödas. Nii säilib hea enesetunne ja jõuab kõikide riiulitel olevate hiiumaiste purgikeste sildid läbi lugeda. Kui erinev on see peavoolu turistidest, kellel kogu aeg kiire on! Hops – saarele! Vups – tagasi! Enamik pühendab Hiiumaale vaid ühe päeva ja nii näeme pidevalt praamidele kiirustavaid kaasmaalasi. Kahju kohe...
Ent meie armsad püsikunded leidsid Eestist ka midagi ootamatut. Uskumatult hea, värske ja loominguliselt valmistatud toidu! „Me ei teadnud teie köögist enne midagi, aga see, mida siin söönud oleme, ületab kõik meie ootused”, hakkab mehe silm kohe särama, kui ta toitu kiitma asub. Nad on käinud pealinna restoranides ja Hiiumaalt viib nende tee Peipsi äärde vene vanausuliste juurde. Kui nad kuulevad, et sealne köök sootuks teistmoodi maitseb, ka loodus ja inimesed saarerahvaist sootuks erinevad on, pole nende imestusel piire. Nii tilluke maa ja peidab eneses nii palju terves maailmas haruldaseks jäänud väärtusi: tühjad rannad, põlismets, puhas õhk, vaikus. Ja ikka see kõige võimsam elamus – päris toit, käsitsi ja koduselt tehtud!
Tunnen seljal nende hella pilku, kui meie kohviku kööginurgas askeldan ja tänahommikust suitsuahvenat neile koos salatitega taldrikule sätin. Meie toidumaailma grand old man Dmitri Demjanovi unistus on vist peaaegu täitunud – selline eesti toit, mille pärast tasub meie maad külastada, lihtsalt selle pärast kohale sõita – ongi terves Eestis olemas. Päriselt tänane reaalsus. Mul on nii hea meel, et tillukeses maakohas meretagusel maal saan sellele oma erilise panuse anda – sellisest kohast tõesti enamasti midagi peale friikate ja pooltoodete ei oodata. Meie Padriku on nagu imetilluke Eesti muinasjutt.: väljast pisike, aga seest nii hele ja suur ning maitsvaid üllatusi täis.
Muide, see rabarberi kook, mis neile šveitslastele nii väga maitses, on maailma kõige lihtsam igas kodus teha:
Koori ja haki 750g rabarberit,
sulata 300g võid
Vahusta 5 muna 3  dl suhkruga heledaks vahuks.
Lisa sinna vaheldumisi veidi jahtunud sulavõid ning 5dl jahu, mis on segatud 1 tl küpsetuspulbriga. Kõige lõpus sega ettevaatlikult sisse hakitud rabarber. Kui on, lisa ka peotäis maasikaid – need mängivad rabarberiga oivalise maitseansambli kokku! Küpseta koogivormis või ahjupaaldi peal 175c juures umbes 40 min. Naudi – tõeline maavanaema kook, jaanipäevaline maius!
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Hiiumaalt