Burksihullus
Koos sisu ja välimuse loomisega hakkasime inimestelt küsima, mida sellest poekesest osta ihatakse. Muidugi oli ta enamiku oma küllalt pikast elust õlut, limonaadi ja jäätist müünud. Aga üks asi oli veel, mida vahetevahel sealt saadi ja mida nüüd enamik lausa esimesena nimetas. Burks.
Ütlen ausalt, et mina seda küll ei oodanud. Me ei küsitlenud ometi ainult noori seiklejaid või pelgalt odava kiirtoiduga leppijaid. Täiesti tervislikku toitu hindavad, isegi foody'id ja gurmee-entusiastid, meie omad lähedased sõbrad tahtsid samuti suvepoekesest või kohvikust burksi. No tule taevas appi! Mis burksihullus see Eestis lahti on läinud? Igas teises toidukohas on see menüüs ja mina polnud kunagi süvenenud, mida täpselt selle nime all pakutakse, sest odav kiirtoit pole kunagi kõnetanud, ammugi siis tellima kutsunud.
Ent kui ikka klient tahab, siis on mõistlik vähemalt kaaluda, mida selle soovi täitmiseks teha annab. Nii, et endal piinlik pole ja enamgi veel –et rõõm tehtust alles jääks. Ja mulle meenus mu esimene Ameerikas käik.
Oli see vast elamus!
Tol mälestusväärsel reisil hindasin paljud oma jänkide maaga seotud eelarvamused ümber. Muuhulgas ka hamburgeritesse puutuva. Sest sedasama burksi ongi ju tegelikult võimalik teha seinast seina kvaliteediga. Massiturg on täis olematu omahinnaga peamiselt töödeldud pooltoodetest ja saiast koosnevaid toitu meenutavaid „eineid”. Ent ka burger on ju kunagi leiutatud ühes tavalises, päris-päriselt olemas olevas vanaema köögis. Nagu enamik tänapäeva üle ilma tuntud ja armastatud toite. Tookord mööda Põhja-Ameerika kõige põhjapoolsemat teed sõites pöörasime sisse ühte suurde tallu, kus kasvatati veiseid ja teravilja ning muuhulgas ka külalisi võõrustati. Hiiglaslik silt kutsus nende kodurestorani maitsma ehtsat talu ehk farm house style burger'it. Ja oli see vast elamus!
Poolemeetrise läbimõõduga vaagnal asetati mu ette puuahjus küpsetatud pisut magusalt maitsev mure sai, mille vahel kõrgus hiiglaslik sütel grillitud kotlet. 100% lihaveis, seisis menüüs seletuseks. Juurde veel nii rohelist kui oranživärvilist salatit ning vürtsikat lihamoosi ja .... See oli imeline! Lihtsalt pakutud annuset oleks jätkunud vähemalt kuuele. Sõin sellest kolmandiku ära ja pärast nägin terve öö unes, kuidas üks äraütlemata suur hamburger mind taga ajas.
Tuleb leida oma tee
Nüüd tuli see kõik mulle uuesti meelde. Ja ma rahunesin maha. Kui burks, siis burks. Tuleb lihtsalt teha maailma parim. Või siis vähemalt omakandi ülim. Läks aega umbes viis kuud ja ma sain sobivad komponendid kokku:
100% laagerdunud lihaveis.
Pisut liiga hästi maitsev mure kukkel.
Mustsõstra kaste.
Rohesalatile lisaks punane. (See salat sobib muide oivaliselt kõigi grillroogade juurde ja ka lihtsalt niisama nautimiseks)
Tee nii:
Võta umbes 500g toorest head hapukapsast (Uus-Kongo talu oma on parim). Sega sinna sisse 150g riivitud keedupeeti. Peale tee kaste kodutehtud või oma lemmikmajoneesist ja milleski mõnusalt vürtsikast (sriracha, harissa või lihtsalt tšilli ja ürdid), lisa soola ja valget pipart, sega kokku ja maitseb ka kolm päeva hiljem oivaliselt. Tervislik on ka!
Ja ma ei häbene, et Evelini köögist tuleb sel suvel ka burks. Tänasel (kolumn on kirjutatud ööl vastu pühapäeva – toim) ametlikul avapäeval söödi ära kogu järgmise nädala burksi varu. Ju siis maitses.
Mõnusate kohtumisteni!
Evelin
Hiiumaalt
Toimetuselt: Evelin Ilves hakkab jagama oma elukööki Toidutares igal pühapäeval. Püsige lainel!
„Ainult üle minu laiba hakatakse siin majas burksi tegema!” Need olid mu oma sõnad umbes üheksa kuud tagasi, kui otsustasime, et teeme 12 aastat kurvalt Hiiumaal Kassari ringtee ääres tühjana seisnud Padriku poe korda ja anname talle uue elu. Kõik kohalikud teadsid seda kohta ning paljud leidsid meie tollase kodurestorani Nasvaranna talus üles ainult tänu sellele, et too Padriku poega peaaegu naaber oli. See putka tundus kuidagi oluline, sest igaühel oli midagi temaga seoses mäletada.
Kommentaarid (0)