Kui loorber lõikab loorbereid

Horvaatias Aadria mere Cresi saarel sattusin elama majja, mida ümbritsesid loorberipuud ja -hekk. Hiljem nägin neid taimi kasvamas ka vabas looduses ning jälgisin kogu aastaringi: avanemist ootavaid õiepungi, kollaseid rikkalikke õisi, musti vilju ning igihaljaid nahkjaid rohelisi lehti. Loorberisalu asus niiskes samblases orus mäemassiivi ja mere vahel. Varjulises paigas kasvavate loorberite siledad ja sihvakad tüved sirutusid kõrgustesse, kuid päikesepaistes võrsuvad liigikaaslased ajasid oma võra enam laiusesse.
Kanaari saarestikus La Gomera saarel võib samasugust ürgset suurte loorberipuudega salapärast metsa kohata. Garajonaj rahvuspargis, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja, on koguni väga haruldane jääajaeelne loorberimets. Atlandi külm õhumass ning Aafikast tulev soojus annavad kokku niiske sooja ilmastikuga paiga, kus on tihti pilvine. Sellised tingimused on ideaalsed, et loorberipuud saaksid kasvada enam kui 15 meetri kõrgusteks hiiglasteks.
Loorber toidulaual
Loorberilehte kasutatakse väga erinevate roogade maitsestamiseks. Kõige levinumalt ehk suppides ning hautatud liha- ja juurviljaroogades. Aga ka süldi, erinevate tarrendite ning marinaadide juures. Loorberi lõhn ja maitse sobib paljude toitudega ning raske on leida soolast rooga, mille maitse see rikuks.
Loorberi lõhnabukett sisaldab nüansse soolasest Vahemere õhust, värskest kevadisest loodusest ja vürtsikast oriendist. Mina olen loorberi lõhna ja maitse lummuses ning lisan loorberilehti kõikvõimalikesse toitudesse. Näiteks ei keeda ma iial pastat ega riisi ilma, et keeduvees ujuks paar loorberilehte.
Horvaatias korjan alati sületäie värskeid loorberioksi. Paljud eestlased, kellega olen neid jaganud, on imestanud, kui tugeva lõhnaga need võivad olla, ning et lehed polegi pruunikashallid nagu poest ostetutel.
Kuivatamiseks sobivad tugevad väljaarenenud lehed, sest noored ja pehmed kipuvad mustaks kuivama. Kvaliteetselt kuivatatud loorberileht on heledat oliivikarva, mis muutub keevasse vette pannes jällegi värske lehe moodi tumeroheliseks.
Aeg-ajalt on meil saadval ka pakendatud värskeid loorberilehti. Neid tasub proovida, et tunda vahet värske ja kuivatatud lehe aroomi ja maitse vahel. Värskelt ostes ning ise kuivatades saab palju aromaatsemad lehed.
Loorber toataimena
Mõne aasta eest ostsin endale aianduspoest väikese loorberipõõsa, mis paari aastaga kenasti poole suuremaks sirgus. Suvekuudel tõstsin taime rõdule suvitama. Tundus, et värske õhk, päike ja kosutav vihm talle täitsa sobisid. Liiga pikaks venivaid oksi lõikasin lühemaks, et põõsa kuju pisut laiemaks vormida.
Loorber tahab kevadest sügiseni tihedamat kastmist, muul ajal vähem. Ta armastab niiskust ja valgust, kuid ei talu tuuletõmmet. Paraku tahab taim talvel olla jahedamas paigas, sest tema liigikaaslased peavad talvist puhkeaega vahemerelises kliimas. Talvel sobikski 5–10- kraadine temperatuur. Korteris on sellist paika aga sageli raske leida. Paar talve nõustus minu loorberipuu ka soojema temperatuuriga vastu pidama, kuid siis hakkas kiratsema ning nüüdseks on ta natuke hõredamaks muutunud. Kuid minu Eesti hagijas tunneb end puu juures hästi, sest seal magab ta oma pesas nagu nott. Naljaga pooleks öeldult on Eesti tõugu koeral väike Vahemere kliimaga tervislik oaas. Ehk tunneb koer oma terava haistmisega ära, et loorber puhastab oma eeterlike õlide tõttu toaõhku.
Loorber sümbolina 

• Antiikajal oli loorber hinnatud püha puu, mille okstega pärjati võitjaid ja poeete ning mis oli märgiks suurimast aust ja hiilgusest. Roomlased omistasid loorberile maagilisi omadusi ning pidasid seda au, kuulsuse ja võidu sümboliks. Loorberiliste ladinakeelsest nimetusest tulenevad ka sõnad “laureaat” ning “bakalaureus”. Kunagi arvati, et loorberioksa padja alla panemine aitab eemale hoida koledaid unenägusid, teise arvamuse järgi aga pidavat see tulevikku ennustama.
• Vana uskumuse kohaselt kaitseb loorberipuu pikse, kurjuse ning erinevate haiguste eest, seepärast istutati Vahemere maades teda sageli maja lähedale. Tänapäeval kasvatatakse puud sealkandis ka kui ilupõõsast või hekitaime, mida on kerge pügada ja millele sobivat kuju anda.
• Loorberit kasutatakse nii meditsiinis, parfümeerias kui ka toiduainetööstuses. Loorberileht sisaldab eeterlikku õli, tärklist ning parkainet. Tal on antiseptilised omadused, ta tekitab söögiisu ja parandab seedimist. Nii lehtedest kui ka mustadest viljadest valmistatakse õli. See annab leevendust mitmete nahahaiguste puhul, lihas- ja hambavalu, väljaväänatud liigeste ning samuti reuma korral. Vahemere maade vana retsept õpetab valmistama viljadest ja searasvast kokku keedetud määret, mis aitab reuma ja liigesehädade puhul. Sealkandis tehakse värsketest loorberilehtedest ka teed, mis leevendab gripi- ja bronhiidinähte. Vahemere ääres kasutatakse loorberilehti ka puuviljade kuivatamisel ja konserveerimisel. Näiteks maitsevad imehästi loorberilehtedega kuivatatud viigimarjad. Lisaks heale lõhnale ja maitsenüansile aitavad eeterlikud õlid kärbseid eemal hoida.
• Horvaatias Istria poolsaarel on linnake nimega Lovran, mis on saanud oma nime just loorberi järgi (lovor on horvaadi keeles loorber), kuna sealkandis leidub mitmeid loorberimetsi. Austria-Ungari perioodil käisid tollased tähtsad tegelased läheduses asuvas Opatija linnas mere ääres puhkamas. Nende ihuarstid soovitasid hingamisteede haiguste käes kannatajatel ning muidu põduratel lisaks muudele ravivõtele ka jalutamist tervistavates eeterlikest õlidest rikastatud loorberimetsades.
• Loorberipuu tähtsust näitab ka see, et selle puu oksad on sattunud eri aegade maksevahenditele. Minu väikeses mündikogus on mõned mündid, millel on kujutatud loorberioksi. 1907. aastast pärineval Austria-Ungari keisririigi aegsel hõbemündil kannab vürst loorberipärga ning mündi teisel küljel on Austria kroon ümbritsetud lopsakate loorberiokstega. Samal ajal olid ka teises suures impeeriumis, Venemaa keisririigis, kasutusel loorberiokstega kaunistatud hõbemündid. Horvaatias praegu käibel olevatel 2-, 5- ja 25-kunastel metallrahadel võib samuti näha õites loorberioksi